Ta meenutas, et läks esmalt sõtse Gloucesteri hertsoginna juurde ja sealt edasi Windsorisse kuningale külla. „Kuningas võttis mul käest kinni, üteldes: „Anna mulle oma väike käpp.” Ta oli suur ja kannatas luuvalu käes, aga ta oli ka võrratult väärikas ja sarmika käitumisega. Ta kandis parukat, nagu neil päevil kombeks oli.”46
See kohtumine toimus 1826. aasta augustis, kui Drina oli pisut üle seitsme aasta vana. Tõsiasi, et kuningas kutsus Kenti hertsoginna esimest korda – kuus aastat pärast tema abikaasa surma – ametlikult õukonda, ütleb hertsoginna eraldatuse kohta rohkem, kui seda suudaks mitu köidet. Kohal viibinud Wellingtoni hertsog arvas, et George IV rikub abielu Madame de Lieveniga (Vene suursaadiku abikaasaga), ent hertsog kippus nägema romantilisi suhteid seal, kus neid polnud, ja nii ei pannud ta tähele asja, mis ei jäänud märkamata George’i tegelikul maîtresse en titre’il leedi Conynghamil, keda hüüti Asekuningannaks.47 Kuningas oli väga sisse võetud printsess Feodorast. See, et Windsorisse oli kutsutud ka Feodora, oli Kenti hertsoginna endast välja viinud, ja nagu Victoria hiljem meenutas, „pööras kuningas rohkesti tähelepanu mu õele ning mõned kujutlesid, et ta võib ta naiseks võtta”.
Väga ilusa kaheksateistaastase neiu seisukohalt oli tegu päris võika väljavaatega: olla valitud kandma selle kuuekümne nelja aastase lihava, võitud ja parukat kandva tegelase last. Leedi Conyngham kandis hoolt, et tiivaripsutamine saaks sealsamas lõpu: ta saatis Kenti hertsoginna ja Feodora suures tõllas koju, saates neid koos kuningaga väiksemas. Kui Victoria vaatas nendele sündmustele pool sajandit hiljem tagasi, paistis külaskäik Windsorisse irooniapeeglis. Oleks kuningas otsustanud uuesti kaardilaua taha asuda, et pärijaga välja tulla, võinuks ta abielluda Feodoraga ja saada 1828. aastal lapse. Sel juhul oleks Victoria – selle asemel et tõusta üksteist aastat pärast toda kohtumist Inglise kuningannaks – jäänud kõigest ajaloo ääremärkuseks, ja ilmselt ainult Saksa ajaloo ääremärkuseks, sest kui Feodora oleks kuningaga abiellunud, tõmbunuks Kenti hertsoginna üsna kindlasti Coburgi haavu lakkuma ning Victoria oleks pandud paari mõne hertsogi või kuurvürstiga ja tema Inglismaal veedetud kuninglikku lapsepõlve jäänuksid meenutama üksnes valusad mälestuskillud.
Teades Victoria kiindumust Sir Walter Scotti romaanidesse ja tema kirglikku suhtumist kirjaniku isamaasse, on kohane meenutada suure kirjaniku ja üheksaaastase tüdruku kohtumist Kensingtoni palees.
Üks George IV suurimaid poliitilisi saavutusi oli Briti krooni ja senimaani justkui poolenisti eraldiseisva Šotimaa leppimine. Alates 1745. aasta ülestõusust, kui Šoti väeüksused olid toetanud Charles Edward Stuarti (Bonnie Prince Charlie) trooninõudlust, polnud ükski Hannoveri dünastia kuningas ületanud Inglismaa põhjapiiri. George IV tegi seda ja kuulsal külaskäigul Edinburghi lubas ta end riietada mägismaalaste rahvarõivaisse. (Ta oli nii paks, et ta vats lotendas kildivööst allpool.) Külaskäigu oli korraldanud seesama šotluse õhutaja Sir Walter Scott. Neli aastat pärast Edinburghi visiiti, kui Sir Walter oli Londonis, kutsus Kenti hertsoginna ta Kensingtoni paleesse külla. Kirjanikku saatis prints Leopold, kes tutvustas teda printsess Victoriale. „Seda väikest leedit õpetatakse suure hoolega,” märkis Sir Walter, „ja teda jälgitakse nii tähelepanelikult, et kõige toimekamgi ei leia mahti talle sosistada: „Te olete Inglismaa pärija.” Kahtlustan, et kui lõikaksime selle väikse südame lahti, siis avastaksime, et asjasse on segatud tuvi või mõni teine tiivuline. Ta on hurmav, nagu kuninglik perekond üldse – hertsoginna ise on väga meeldiv ja sõbraliku käitumisega.”48
Scott ei olnud ainus, kes väljendas lootust (ehkki ainult oma päevikule), et „nad muudaksid ta nime ära”. Kaks aastat hiljem nõudsid kaks parlamendiliiget – Sir Walteristki paadunumad toorid –, et printsess peaks kuningannana võtma nimeks Elizabeth II, ja kordasid vana kaebust, et nimi Victoria ei sobi kokku inglise rahva tunnetega.49
Scotti arvamus, et Victoriat „õpetatakse suure hoolega” oli üpris optimistlik. Kui hertsoginna tõi Saksamaalt kaasa oma kaheteistaastase tütre, võttis ta ühes ka guvernant Louise Lehzeni. See Victoriast kolmkümmend viis aastat vanem Hannoveri lähistelt Lagenhagenist pärit kirikuõpetaja tütar oli olnud von Marenholzi perekonna kolme tütre koduõpetaja.
Victoria varases eas oli ta hoidjaks missis Brock, Lehzeni roll oli lapsele lugeda. Kui Victoria sai viieseks, pandi tema eest vastutama Lehzen. „Selle kolmeteistkümne aasta jooksul, mis ta oli printsess Victoria guvernant, ei jätnud ta teda hetkekski üksi,” meenutas kuninganna. „Printsess oli tema ainus eesmärk ja ainus mõte. Ta oli väga karm ning printsess tundis tema vastu suurt austust ja isegi aukartust, aga seda suurima kiindumuse juures.”50
Lehzen ei olnud kuigi edukas õpetama last lugema – ta eelistas talle ise ette lugeda – ega ka kirjutama. „Mulle ei meeldinud väikse lapsena õppida ja seisin vastu kõikidele katsetele mulle tähti õpetada kuni viienda eluaastani, kui nõustusin neid õppima nii, et need kirjutati mulle ette.”51
Kaheksa-aastasena sai ta eraldi õpetaja. Selleks oli kõrgeauline George Davys, Cambridge’i Christ’s College’i kolleegiumi liige ja Leicestershire’i Willoughbyon-the-Woldsi vikaar. Kaks aastat pärast Kensingtoni ametikoha saamist anti Davysile Londoni Kõikide Pühakute kiriku vaimulikukoht, mida ta ei jätnud isegi 1831. aastal Chesteri praostiks saades – ta loobus sellest alles siis, kui tänulik õpilane tõstis ta piiskopiseisusse ja tegi temast 1839. aastal Peterborough’ piiskopi, kus ta püsis kaheksakümne neljanda eluaastani. Davysi esimene ülesanne oli kindlustada, et noor Victoria räägiks laitmatut inglise keelt, ja ta sai sellega hakkama. Victorial oli kaunis helisev hääl ja ta kõneles inglise keelt aktsendita, ehkki tal jäi alles komme punkteerida lauseid ja pause saksapäraselt ning tunderõhu korral hääldas so asemel zo. See oli tema ainus germanism. Ta ema inglise keel oli kehv, aga hertsoginna andis endast parima, et rääkida lapsega selles keeles.
Mister Davys ei vastutanud ta harimise eest üksi. Tal oli saksa õpetaja, luteri vaimulik Henry Barez, kirjaõpetaja Seward, kes õpetas ka aritmeetikat, milles ta oli oivaline, sellal kui Davys hoolitses tema ajaloo- ja geograafiaõpingute eest.
Tema religioossed vaated olid ta isiklik asi, ja nii jäi alatiseks. Victoriale mõteldes ei tohiks unustada Coburgi Mauritiuse kirikut, mille suurepärase altari juures võivad luterlikul teenistusel osalejad näha tema ja prints Alberti esivanemate põlvitavaid alabasterskulptuure: hertsog Johann Friedrich II ja tema naist Elisabethi – esimest põlvkonda, kes kaitses ja kindlustas reformatsiooni Saksamaal. Victorial oli protestantism veres. Ta ema oli innukalt jumalakartlik. Ühes neist kirjakestest, mida ta pani Victoria sünnipäeviti ta padjale, kirjutas ta:
23-s mail [sic]. Oo mu armastatud laps. Ära iialgi unusta hetkekski, et Tema annab kõik. Tema on vaadanud su järele need kaksteist aastat: võrdle oma saatust paljude teistega. Loomulik on oodata, et sa saad aastatega paremaks. Kui sa annaksid mulle tõelist kinnitust oma kiindumuse ja tänulikkuse kohta – saad seda näidata ainult nii, et alistad need puudused, mis kindlasti teeksid õnnetuks sind ennast ja neid, kes sind armastavad. Sa näed, et emme on alati valmis tegema sulle kogu rõõmu, mida ta vaid suudab ja mis kuulub sinu nooruse juurde. Aga ma ei saaks sind