Tema prullakas ja punapõskne ema, kes tavatses riietuda kiiskavasse siidi ja satiini, oli 1818. aastal Kenti hertsogit kohates enam-vähem varatu. Abielu oli tema ainus väljapääs. Ta oli kolmekümne kahe aastane.
Võidujooks kuningas George IV pärija kohale jätkus. Clarence’i hertsog üritas ikka veel nõusse saada rikast pärijannat miss Wykehamit. Cumberlandi hertsogi Ernest Augustuse abikaasa, kelle esimene laps oli 1817. aastal sünnitusel surnud, oli jälle rase. Cambridge’i hertsog Adolphus oli lähedal abiellumisele Hessen-Kasseli maakrahvi tütre printsess Augustega. Nõnda ei saanud Kenti hertsog enam viivitada. Mais rääkis lord Castlereagh alamkojale, et printsregent on andnud Kenti hertsogile loa abielluda kadunud Leiningeni vürsti lesega. Parlament otsustas suurendada tema sissetulekut kuue tuhande naela võrra. Uskumatult priiskava mehena oli Edward Kent lootnud saada 25 000 naela, sest just nii palju oli parlament eraldanud ta vennale Yorki hertsogile. Ent ajad olid rasked ja liiati keeldus prints Leopold, kes elas endiselt Claremontis ning sai feldmarssali ja ratsaväerügemendi koloneli sissetulekut, loobumast talle kui printsess Charlotte’i abikaasale määratud hiiglaslikust 50 000 naela suurusest elatisrahast.
Niisiis abiellus Victoire Inglise kuningakoja normide mõttes kehvikuga. Alam-Frangimaa normide mõttes suples ta rahas.
Paar lahkus Amorbachist ja sõitis kodusesse Coburgi, et seal abielluda. Tseremoonia toimus suurepärases Ehrenbergi barokklossis, mida Victoire’i vend hertsog Ernst I oli lasknud alles hiljuti remontida. Nad laulatati luterlikul teenistusel Hiiglaste saalis, mis oli kaunistatud tohutu suurte valgete kipskujudega.
Kent viis mõrsja Inglismaale ja 11. juulil peeti uus laulatus, sedapuhku Inglise kiriku rituaalide järgi. Samal tseremoonial abiellus tema vend William, Clarence’i hertsog, Saksi-Meiningeni Adelheidiga (Adelaide). Teenistusleht oli trükitud saksa ja inglise keeles ning kuna Victoire tundis ennast viimati nimetatus väga ebakindlalt, sai ta oma tänukõne teksti häälduspärases foneetilises kirjas.26
Peagi pärast pulmi sõitsid nad Saksamaale ja naasid Amorbachi, kus naise viieteistaastane poeg Karl juhtis vaesunud vürstiriiki. Kirglik sisekujundaja Kenti hertsog, kel oli maniakaalne komme kulutada raha, mis ei kuulunud talle, laenas 10 000 naela ja asus lossi kaunistama: ta lasi tuua kohale Inglise töömehi ahjusid laduma, uusi talle ehitama ja aedu rajama. Värskel abielupaaril külas käinud vürst Metternich meenutas: „Hertsog rääkis mulle lakkamatult oma tallidest, sellest erilisest naudingust, mida uus kodu talle pakub.”27
Keegi polnud teeselnudki, et see abielu võiks tähendada midagi muud peale sobivate asjaolude mõjul sündinud kokkuleppe. Aga nüüd näis kõik osutavat sellele, et paar kiindus teineteisesse kiiresti ja tugevalt.
1818. aasta novembris sai hertsog uudise siit ilmast lahkumise ja siia ilma tuleku kohta. 17. kuupäeval kuulis ta oma vana ema, kuninganna Charlotte’i surmast. Ja ta sai teada, et tema naine on lapseootel. Nad otsustasid veeta talve vaikselt Amorbachis, ent sõita sünnitama Inglismaale.
Kui tegu on sellise dünastilise ajalooga nagu siin vaadeldav, ei pääse zooloogia küsimusest kuidagi mööda. Selgub, et kuninganna Victoria geneetilises koodis on peidus üks väga põnev zooloogiline mõistatus. Ta sai üheksa last, kelle kaudu andis ta järeltulijatele edasi veritsustõbe. Selle käes kannatas kolm ta üheksast lapsest. Kaks hemofiiliahaiget tütart andsid selle edasi osale poegadele, kes seda põdesid, ja osale tütardele, kes andsid selle omakorda edasi. Kuninganna Victoria ainus hemofiilikust poeg oli prints Leopold, kelle poeg selle käes ei kannatanud, tütar aga oli haigusekandja.
Enne Victoriat ei olnud Briti kuningaperekonnas esinenud ühtki hemofiiliajuhtumit. Me ei suudaks „kuninganna Victoria geeni” saladust lahendada, kui poleks olnud kuningannast kolm aastat hiljem sündinud Gregor Mendelit. Just tema teedrajav töö hernetaimedega oli see, mis pani aluse moodsale geneetikale ja aitas sajand hiljem Francis Crickil ja James Watsonil avastada DNA ehituse. Kuninganna Victoria ema geneetiline ajalugu on hästi dokumenteeritud. 1911. aastal avaldasid Londoni eugeenikaühingu töötajad William Bullock ja Paul Fildes artikli, milles kirjeldasid Kenti hertsoginna perekonna sugupuud kaheksa põlvkonna jooksul. Londonis kuninglikus meditsiiniraamatukogus säilitatavas genealoogilises tabelis, mis hõlmab üle viiesaja nime, on eraldi ära märgitud hemofiiliahaiguse pärinud.28
Ei Victoria poolõde ega – vend kandnud seda geeni. Veel üks meditsiiniraamatukogu kirjarull näitab Victoria esivanemaid seitsmeteistkümne põlve taha ja seal pole ühtki märki, et suguvõsas oleks esinenud veritsustõbe. Statistikud on välja arvutanud, et inimene, kelle ema on hemofiilik, haigestub viiekümneprotsendilise tõenäosusega ka ise sellesse tõppe. Võimalus, et haigus tekib ema munasarjas toimuva mutatsiooni tulemusena, on väiksem kui üks 25 000-st. Nõnda tundub tõenäoline, et selline mutatsioon ei oleks ilmnenud hertsoginnal, vaid Kenti hertsogil.
1995. aastal avaldatud põnevas raamatus „Kuninganna Victoria geen” laotavad D. M. Potts ja T. W. Potts – vastavalt rahvastiku ja pereplaneerimise ning bioloogiaprofessor – tõsiasjad meie silme ette. Nad lähtuvad tõigast, et Kenti hertsogil ja madam de Saint-Laurentil ei olnud järglasi. Nad tuletavad meile meelde, et nende mõlema puhul on rakumutatsioon äärmiselt ebatõenäoline. Ja nad osutavad tohutule kasule, mida hertsoginna pidi käima peale jäädes saama. „Kui Victoire – väga varmas tegema last, kellel olnuks head väljavaated saada Briti troonipärijaks – oleks kahelnud abikaasa viljakuses, oleks ta võinud üritada parandada oma võimalusi mõne teise mehega.”29„Oleks” lubab siin paljutki juurde mõelda.
Seesugune teooria paistab tugev, kuni ei arvestata kolme asja.30 Esiteks tugineb kogu argumentatsioon eitusele: Kentil ja madam de Saint-Laurentil ei olnud sündinud ühtki last, kunagi varem ei olnud ükski kuningapere liige hemofiiliat põdenud jne. Eitus ei ole tõestus. Teiseks näitab tõendusmaterjal, et ehkki nad olid abielludes peagu võõrad, olid hertsog ja hertsoginna kõikide märkide järgi õige varsti teineteisesse sügavalt kiindunud. Ja lõpuks: ilmale tulnud laps meenutas välimuselt erakordselt palju kuningas George III. Edasi püüavad Pottsid toetada oma seisukohta väitega, et kuninganna Victoria järglaste seas pole esinenud porfüüriat, mida oli põdenud George III. See ei vasta tõele. Näiteks diagnoosisid Cambridge’i Addenbrooke’i haigla arstid ja hiljem Tokyo professor Ishihara porfüüria kuningas George V pojapojal, Gloucesteri hertsogil prints Williamil, kellel see avaldus küll kergemal kujul – tema sümptomid olid palavikuhood ja villiline lööve. Ent samal ajal kui Pottsid oma raamatut kirjutasid, heitis professor Timothy Peters raske kahtlusevarju ka George III porfüüriahaigusele. Juba see lükkaks pool Pottside „juhtumist” ümber. Aga ükskõik, kas George III-l olid haigusnähud või mitte, pani Pottside kinnitus, et tema järeltulijate seas porfüüriat ei esinenud, mind nende raamatut esimest korda lugedes uskuma, et kaalukad asjaolud sunnivad kahtlema, kas Kenti hertsog sai olla Victoria isa. Kuid kuna nad olid teinud sellise vea, hakkasin kõhklema. Lõpuks pühkisid paljud George III portreed mu kahtlused minema, sest nägin seal samu looritatud pungis silmi, sama linnunina, mis olid nii silmatorkavad küpse Victoria näos. Kui kuninganna ministrid kartsid, et ta hakkab oma vanaisa kombel hulluks minema, oli neil kahtlemata põhjust näha temas tolle järeltulijat. (Ta meenutas kuningat muugi poolest, näiteks olid mõlemal üksikasjalikud teadmised nii noobli kui ka lihtsa rahva kohta ja nad olid ühtmoodi lahked.)
Niisiis, ehkki olin esiti pidanud Pottside juttu väga veenvaks, muutus mu seisukoht aegamisi. Siinne raamat on kirjutatud kindlas usus, et Victoria oli tõepoolest Kenti hertsogi Edwardi ja tema naise Victoire’i tütar.
Kuigi nad olid seadnud eesmärgiks, et laps peab sündima Inglismaal, lahkusid nad Saksamaalt närveerimapanevalt hilja. Nad asusid Inglismaa poole teele 28. märtsil, kui hertsoginna oli last kandnud juba peagu kaheksa kuud. Teekond asfaltteedeta Euroopas oli ligi seitsesada kilomeetrit pikk. Sellest ajast, kui Laurence Sterne kirjutas oma „Sentimentaalse reisi” (1768), polnud Euroopa maanteede olukord kuigivõrd muutunud ja kahtlemata oleks too pirtsakas kirjamees kujutanud mõnuga nende Amorbachist lahkumise