Hetk pargis, kui kaks Victoria-aegse taevavõlvi tähte teineteisest möödusid, on üks neid väikseid kokkusattumusi, mida suurtes linnades ikka ette tuleb. See oli ajastu, kui Suurbritannia tõusis mõne kümnendiga ülekaalukalt maailma võimsaimaks riigiks, rikkamaks ja mõjukamaks kõikidest Euroopa rivaalidest ja isegi Venemaast. Seejärel tekkis veel üks suurvõim, mis moodustus Saksa riikidest, kus arendati rasketööstust ning ehitati üles vägev armee ja merevägi. Carlyle ja kuninganna Victoria – nagu väga paljud teisedki, kes andsid uuele ja pulseerivale maailmale kuju – olid justkui eikusagilt ilmunud kõrvalseisjad. Üks asi, mis neid teistest eristas, oli erk arusaamine Saksamaast ja tema tähtsusest uues asjade seisus. George Elioti romaani „Middlemarch” kangelannaga abiellunud saamatu õpetlane mister Casaubon kirjutas mannetult just seetõttu, et ta ei olnud ennast kurssi viinud Saksa vaimuelu edenemisega, ja see oli ka ajajärk, kui üteldavasti oskas ainult kolm Oxfordi õppejõudu saksa keeles rääkida. (On väidetud, et kogu 19. sajandi usundilugu oleks teistsugune, kui tulevane kardinal Newman oleks osanud saksa keelt.) Nõnda paiknesid Saksamaa lugu ja Suurbritannia lugu ning nende traagiline teineteisemõistmatus täpselt keset 19. sajandi ajalugu, mis oli lõpuks määratud plahvatama Esimese maailmasõja lahinguväljadel.
Noores kuningannas oli veel midagi, mis oleks pannud Carlyle’i – ajaloolase, ajakirjaniku, biograafi – tema vastu suurematki huvi tundma, kui ta vaid oleks seda teadnud. Ükskõik, kas vastab tõele jutt, et romaanikirjanik ja peaminister Benjamin Disraeli määris oma kuningannale mett mokale, öeldes: „Meie oleme literaadid, madam”5, igal juhul poleks see olnud pelk meelitus. Disraeli sõnu on alati tsiteeritud nalja pähe, ent kuninganna oli tõepoolest literaat. Disraeli väidetav kompliment osutas kuninganna raamatule „Lehti meie mägismaaelu päevaraamatust”, mis ilmus trükist 1868. aastal. Kuid see väljaanne ühes järjega oli kõigest killuke tema kirjalikust südamepuistamisest. Kuna tema lapsepõlv oli tihti üksildane, oli talle olnud loomulik väljendada tundeid kirjutades. Sageli polnud tal rääkida kellegagi peale iseenda ja päevikut pidas ta lapseeast kõrge vanuseni. Ta oli üks 19. sajandi, selle epistolaarse aastasaja kõige viljakamaid kirjakirjutajaid ning tema komme oli panna oma tunded ja mõtted paberile, olgu siis tegu riigiasjade korraldamise, perekonnakriiside läbielamise, tervise pärast muretsemise või lõppeva seltskonnahooaja kirjeldamisega. Yvonne M. Ward on hiljutises uurimuses arvutanud, et Victoria kirjutas koguni 60 miljonit sõna.6 Giles St Aubyn märkis Victoria biograafias, et kui ta oleks olnud proosakirjanik, läheks vaja seitsesada köidet, et tema kirjapandud sõnad ära mahutada.7 Päevikupidajana oli ta sundmõtteline talletaja ning puhuti võis ta kirjutada päevikusse iga päev 2500 sõna.
Kui ta suri, jättis ta maha palju köiteid päevaraamatuid – ajaloolise salvestise täis poliitilisi sündmusi, vestlusi ja muljeid ning terve 19. sajandi avaliku elu tegelaste nimekirja. Vähe oli neid riigipäid, piiskoppe, aristokraate ning kuulsaid kirjanikke, heliloojaid ja maalikunstnikke, keda ta poleks kohanud või mingil moel kirjeldanud. Tema noorim tütar printsess Beatrice võttis endale voli otsustada, et päevikuid ei sobi anda avalikkusele uurida, nii et ta hävitas need peagu viimseni.
Printsess Beatrice ei olnud ainus, kes soovis ema kirjutised olematusse pühkida. Victoria vanim poeg kuningas Edward VII andis oma testamendis korralduse, et kogu Victoria erakirjavahetus, eriti abikaasa ja emaga vahetatud kirjad, tuleb hävitada. Samuti kogus ta kokku nii suure osa kuninganna Victoria ja Disraeli kirjavahetusest, kui tal õnnestus kätte saada, ja saatis selle kaduvikku.
Victoria laste kihk kõrvaldada tema kirjutised meie pilgu eest viib paratamatult mõtteni, et tal pidi olema midagi varjata. Inimene, kes satub lugema mõnd tänapäevast kuninganna Victoria biograafiat, loodab ikka vaistlikult, et lõpuks ometi saab avalikuks üht-teist nendest ebadiskreetsustest, mida printsess Beatrice nii püüdlikult varjata tahtis. Siinkohal tuleb pöörata tähelepanu ühele tõsiasjale. Kuninganna Victoria oli vaistlikult ebadiskreetne inimene. Ükskõik kuidas ta võiks vihata praegusaja kiimalisi kalduvusi ja ükskõik kui tõrjuvalt võiks ta suhtuda nüüdiskirjanikku, kes tuhnib tema eraelu üksikasjades – ometi tundis ta peagu sundvajadust jagada oma eraelu laiema lugejaskonnaga. Ja ehkki ta ei olnud literaat selles mõttes, mida Disraeli naljatamisi silmas pidas, oli ta märksa rohkem Dickensi ja Ruskini ja Prousti masti kui enamiku kuninglike tegelaste moodi, kes tundsid üsna lihtsat privaatsusvajadust. Victoria oli tublisti keerukam natuur. Ühest küljest pidas ta igasugust ajakirjanduse sekkumist kuningliku perekonna tegemistesse jälestusväärseks jultumuseks. Teisest küljest suutsid õukondlased ja lapsed ainult suure vaevaga takistada tal avaldamast oma tõlgendust tema ja ta mägismaapäevade teenri John Browni suhetest.
Meie päevil on hulk tegureid – muu hulgas mõne kuningapere liikme valmisolek jagada kõike või peagu kõike tele- ja kirjutava ajakirjandusega – rebinud kuninglike isikute elult diskreetsuse katte. Kahtlemata oleks niisugune käitumine olnud kuninganna Victoriale kujuteldamatu ja muidugi õudustäratav.
Näiteks 1890. aasta detsembris vihastas ta Timesi peale, kus oli avaldatud hiljem ekslikuks osutunud süütuvõitu looke Sparta hertsogi ja hertsoginna ehk Kreeka kroonprintsi Konstantinose ja tema abikaasa, Preisi printsessi Sophie Inglismaa-visiidi teemal.8 Ajaleht oli kirjutanud vaid seda, et Connaughti hertsog ja hertsoginna ei olnud läinud koos kuninganna ja õukonnaga Wighti saarele Osborne’i residentsi, vaid jäänud Londonisse ootama Sparta hertsogit ja hertsoginnat. Pahane Victoria käskis oma peaministril tõrelda lehetoimetajaga selle eest, et tolle „informeeritud korrespondendi lennukas kujutlusvõime sünnitab kuninganna ja kuningliku perekonna kohta avaldusi, mis on vastuolus selgete ja ilustamata „Õukonna teadaannetega””. Erasekretär kindral Henry Ponsonby rääkis kuningannale, et „ajalehed olid pannud kuningapere uudise sisse, sest nad arvasid, et see meeldib kuninglikule perekonnale, ja nad teadsid, et see meeldib lugejatele. Tema Majesteet vastas mõnevõrra karuselt, et need read olid kuningliku perekonna liikmetele, kes soovivad olla rahus ega ihka oma tegemiste väljakuulutamist, äärmiselt häirivad ja ärritavad, ning et avalikkusele, kes saab kõikidest vajalikest üksikasjadest teada „Õukonna teadaannete” rubriigi kaudu, ei meeldi, kui teda juhitakse valeväidetega eksiteele”.9
Niisiis pole kahtlust, et kuninganna pani pahaks pealetükkivat ajakirjandust ja tema järele nuhkivat ajaloouurimist. Ja ometi – sest huvitavate isiksuste juures on alati mõni „ja ometi”, ning kuninganna Victoria oli üks kõige põnevamaid ja vastuolulisemaid Inglise valitsejaid – ihkas ta kirjutada oma elust avalikkusele. Ta lapsed võisid nahast välja pugeda, aga tema kirjeldas kõhklusteta Šoti mägismaal korraldatud väljasõitude rõõme, maalimisretki ja üldse oma armastust mägismaa vastu. Loomulikult ei olnud ta avaldatud raamatud pihtimuslikud ega paljastavad tänapäevase ajakirjanduse mõttes, ent tema vaba väljenduslaad ja ettevaatlikkuse puudus olid nii-öelda moodsale käsitlusviisile lähemal kui tema laste arusaamad. Kui 1920. aastatel hakkas endise peaministri naine Margot Asquith avaldama oma julgeid mälestusi, oli see esimene samm tänapäevale tüüpilise eraeluseikade paljastamise poole. Kuninganna Victoria tütar printsess Louise (Argylli hertsoginna) oli hämmingus, et ka tema sõbranna leedi Battersea kavatses avaldada