26. Victoria süles on koer Turi, kes oli kuninganna kõrval ka tema surivoodil. Foto: © Topham Picturepoint / Scanpix
27. Kuninganna Victoria ning tema teenistuja Munshi Hafiz Abdul Karim kuulavad teadet, mida loeb ette erasekretär Arthur Bigge. Foto: © Topham Picturepoint / Scanpix
28. 1900. aastal avaldatud pilt kuninganna Victoriast Munshi käevangus, kui neid tervitavad Dublinis Iirimaa lordleitnant Cadogan ja tema abikaasa. Foto: Popperfoto / Getty Images
29. Kuninganna Victoria magamistuba Osborne’is. Foto: © Topham Picturepoint / Scanpix
30. 1. jaanuar 1896. Victoria Balmoralis koos poeg Bertie ja Vene keisri Nikolai II-ga. Vasakul istub Victoria tütretütar, Vene keisrinna Aleksandra (Alicky), kelle süles on tema ja Nikolai teine laps suurvürstinna Tatjana. Foto: Hulton Archive / Getty Images
31. Kuninganna Victoria mõnede oma lapselaste ja nende abikaasade ning lastega Osborne’is. Foto: Popperfoto / Getty Images
32. 22. juuni 1897. Londonis King William Streetil tervitab rahvas teemantjuubelit – 60. võimuaastat – tähistavat kuninganna Victoriat. Foto: London Stereoscopic Company / Hulton Archive / Getty Images
33. Briti valitsejasugu 1897. aastal. Keskel Tema Majesteet kuninganna Victoria, tema vasakul õlal Walesi prints Albert Edward (Edward VII), kõrval istuvad väike Yorki prints Edward Albert (Edward VIII) ja Walesi printsess Alexandra, parema õla taga seisavad Yorki hertsog (George V) ja hertsoginna. Foto: Popperfoto / Getty Images
34. Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigi kuninganna ja India keisrinna Victoria. Foto: Universal History Archive / UIG via Getty Images
ESIMENE OSA
1.
LITERAADID
Ühel 1838. aasta tormisel aprillipäeval jalutas Thomas Carlyle Londonis Buckinghami palee lähedal Green Parkis, kui ta nägi noort kuningannat tõllas mööda sõitmas. See neljakümne kahe aastane šotlane oli elanud Inglismaa pealinnas pisut üle kolme aasta ja saavutanud hiljaaegu kirjandusliku kuulsuse. Eelmisel aastal – selsamal aastal, kui Victoria krooniti Inglismaa kuningannaks – oli avaldatud tema uurimus „Prantsuse revolutsioon” ning nendel kahel menukal sündmusel ei puudunud ühenduspunkt. Carlyle oli kirjeldanud tema esimese biograafi Froude’i sõnul „mõõtmatut fantasmagooriat”1, mis tipnes sellega, et prantsuse rahvas sai monarhiast lahti.
Inglise rahval ei olnud mingisugust organiseeritud huvi korrata oma maal sama asja, ent ometi oli Victoria trooniletõusu aeg vaevane. Monarhia ei olnud 19. sajandi esimestel kümnenditel sugugi armastatud. J. A. Froude märkis: „Näljased ja sandistatud miljonid tõusevad üles ning toovad oma süüdlastest juhid, kes on ainult pisut paremad kui need, keda nad maha suruvad, õigusemõistmise ette.”2
Suurbritannia oli neil päevil demokraatiast väga kaugel. Seda valitses aristokraatide oligarhia, mõisnike perekonnad. Riigi stabiilsus olenes õiguskorra toimimisest, kahe parlamendikoja tööst, armee ja laevastiku tõhususest ning tasakaalustatud kaubandusest. Parlament täitis esindus-, mitte demokraatlikku rolli. See tähendab, et alamkoda ei valinud rahvas, vaid väike hulk varakaid mehi. Victoria-eelsel ehk tema lelle William IV valitsemisajal oli 1832. aasta reformiseadusega õige pisut laiendatud valimisõigust ja kaotatud mõned kõige pentsikumad anomaaliad – „pehkinud kohakesed” ehk kuhtunud valimispiirkonnad, kuhu oli jäänud üksnes käputäis valijaid. Kuid alamkoja liikmeid sai ikkagi valida ainult tühine osa nendest, keda nad esindasid. Alamkoja otsuseid kontrollis ja kiitis heaks ülemkoda ehk lordide koda, paarsada rikast meest, kellele kuulus Suurbritannias suurem osa maad ja võimu.
Seni polnud säärast asjakorraldust ähvardanud Prantsuse stiilis revolutsioon. Briti valitsevate klasside mure ja huvi oli kindlustada, et niisugust revolutsiooni ei sünnikski. Eelmine kuningas, vana William IV, oli pärast aastaid liiderlikku elu ja kümne abieluvälise lapse sigitamist astunud seaduslikku abiellu ja leppinud enne surma Jumalaga ära, pomisedes: „Kirik, kirik.”
Kaksikinstitutsioonid – Inglise kirik ja monarhia – mängisid Briti konstitutsiooni õrnas tasakaaluseisundis kahtlemata eluliselt tähtsat rolli. Victoria ajastu inimesed armastasid rääkida, et monarh on pelgalt marionettjuht, keda hoiavad ametis viigidest mõisnikud, tegelane, kes annab allkirja riiklikele dokumentidele ja kiidab heaks lordide koja otsused. Kuid asi polnud nii. Monarhil oli Suurbritannias endiselt tegelik võim, ja keegi ei osanud ettegi kujutada, missugune anarhia oleks vallandunud, kui seda võimu oleks kasutatud järelemõtlematult või kui lihtrahvas oleks kuningavõimu vihanud. Valitseja sõltus kõrgaadlist, kes omakorda sõltus majandusõitsengust ja seda võimaldavast tärkavast ettevõtjate klassist. Kaubanduse, maaomandi, õiguskorralduse ja kiriku ühisvõim oli tihedasti, ehkki mitte alati ilmselgelt, põimitud selle noore naise saatusse, keda ajaloolane oli pargis silmanud. Tema tuleviku seisukohalt oli hädavajalik, et need teised institutsioonid jätkaksid tema toetamist, ja kõigile neile oli hädavajalik, et ta säilitaks status quo ega ebaõnnestuks.
Victoria vanaisa kuningas George III, poliitiliselt tegus valitseja, kes oli etendanud Briti poliitilise ajaloo kujundamisel pöördelist rolli, oli oma elu viimased kümme aastat pime ning pika valitsemisaja (1760–1820) viimase kahekümne aasta jooksul oli tal hooti esinenud jampsiva hulluse perioode. Briti valitsevas klassis tunti alati hirmu, et kuninglik hullumeelsus on pärilik, ning nõnda jälgisid noore kuninganna ministrid ärevusega iga tema tujutsemist, iga tema tunneteväljendust, iga tasakaalutu käitumise avaldust.
George III poeg George IV, kes juhtis regendina riiki isa pimeduse ja hullushoogude ajal, oli olnud äärmiselt ebapopulaarne, suuresti selle alatu ja õela käitumisviisi tõttu, millega ta oli lahutanud oma abielu kuningannaga, Braunschweigi Carolinega. Kui 1830. aastal sai tema järglaseks ta vend Clarence’i hertsog (William IV), tundus juba, et troonipärijate ring on kokku kuivanud. Oli puhas õnn, et Williami järglaseks ei saanud omakorda tema erakordselt ebapopulaarne vend, Cumberlandi hertsog Ernest. See arminäoline jõhkard olevat üldise uskumuse järgi mõrvanud oma toapoisi ja abiellunud naisega, kes oli tapnud oma kaks eelmist abikaasat, ning tema äärmusliku toorimeelsuse tõttu oli ta rahva seas vihatud.3 Kui poleks olnud noort Victoriat, oleks Ernestist võinud saada Inglismaa kuningas ja Suurbritannia oleks võinud kergesti otsustada teist korda, et ta tahab olla vabariik.
Carlyle, seesama ajaloolane, kes oli tol aprillipäeval näinud Victoriat tõllas sõitmas, ei olnud lihtsalt vabariiklane, vaid tundis tõepoolest väga sügavuti ka 17. sajandi vabariigi ajastut ja oli kirjutanud Oliver Cromwelli eluloo, milles kujutas toda suure kangelasena. Carlyle oli pilkehimuline ja lõbus mees, kelle silmapaistev omadus oli see, et ta ei lasknud ennast iialgi kellelgi peibutada – ei inglastel, kes jäid tema šoti hingele alati võõraks, ei ühiskonna ladvikul, keda ta pidas naeruväärseks, ega klassihierarhial, mille päris põhja lähedal ta oli sündinud. Tema kangelane oli saksa luuletaja Goethe ja Carlyle otsis toonase uueneva Inglismaa segastes oludes, mida iseloomustasid suur sotsiaalne õiglusetus, lokkav vaesus, haigustest kubisevad tööstuslinnad ja kitsarinnalisus, mingit moodust, kuidas saavutada selle saksa luuletaja abiga taas positiivne ellusuhtumine, „Igikestev Jah”. Sel iilisel aprillipäeval möödus Carlyle’ist tõld, milles kuninganna sõitis „raasukeseks Windsorisse”, nagu ta oma šotilikul moel mainis. „Olin näinud teda mõne päeva eest Hyde Park Corneril, kui ta tuli tagasi igapäevaselt sõidult. Kahtlemata on ta väike kena olevus: ta noorest näost vaatab vastu puhtus, avalus, graatsiline ujedus … Ta äratab paratamatult huvi, sest surelikud satuvad harva sellisesse olukorda.”4
Carlyle, kel oli parasjagu käsil üks maailma kirjandusloo kõige autoriteetsemaid biograafiaid – „Friedrich Suure elu” –, asus eripäraselt sobilikus olukorras, et näha Victoria olukorra kummalisust, kui too temast tõllas mööda pühkis. (Nad kohtusid alles palju aastaid hiljem, kui nad, mõlemad lesestunud ja vanad, vahetasid mõned laused Westminster Abbey dekaani juures.)
Victoria