Ütled, et Sa pole sugugi rahul oma “luulekrantsikesega”. Vaatan, et oled koos oma huviga orientalistika vastu ka hiina viisakuse selgeks õppind. Ilma hiina viisakuseta, ilma eesti tagasihoidlikkuseta ja ilma ameerika reklaamiplärinata ütlen Sinu vastu, et selle koguga astusid kindlalt. P. E. Rummo, M. Traadi ja A. Suumani kõrvale neljanda uue värske talendina, mis kuradi sõnu ma siin tarvitan, mitte talendina, vaid luuletajana, kes oma talendid juba väärtusena rahva sekka viinud on. Kuna kavatsen ka Sinu luulet ühes kirjutuses peatselt puudutada ja selle Sulle siis saata, siis analüüsi jätan selleks ajaks. Ütlen vaid, et mulle eriti meeldisid järgmised: avaluuletus, Tõed (küll on tore luuletus! – kuna sa Lihavõttesaarel käisid?), Nurmenukk, Karjala rapsoodia, Du Fu’d lugedes, Merest (2. osa, kuna 1. ja 3. osa rikub ära Tursa sissetoomine), Laul elust ja surmast. Nüüd ka neist, mis ei meeldi ja miks. Näiteks see pikk “Maast, veest ja mitmest muust asjast”. Liiga palju lobisemist, asjade ülekordamist, truismide targutamist, Krossilikku asjade mehhaanilist ülelugemist. “Viimne seanss” – see võib küll teil seal olla avangardistlik oma sürrealismis ja seega omal kohal ja vajalik luuletus (nagu umbes Kruus viitab S. & V. – s)26, et tabusid murda, kuid mulle tundub väga kuivana (vahemärkusena – gestaapo ei tulnud kunagi ees, ka mitte poliitiline SS, vaid sörkisid kui marutõbised koerad sõjaväe ja relva-SS-i järel) – jah ainult lõpuosa, sellest saadik kui “siis lõpeb film” annab nagu midagi huvitavamat. “Tervitus tulevikku” – nagu veidi trafareetne. Teised luuletused langevad eelpoolesitet kategooria vahepeale, kuid kõik neist on väärt avaldamist. “Tursk õlis” – hea satiir, kuid miks ei ole ses sees “Loomingus” varem ilmunud Tursa luuletust? See on minu arvates oma elupuuga parem kui see konservikarbi oma. Tugevam, reljeefsem, julgem, aga seejuures mitte sellise veidi ninatarga varjundiga kui “T. õlis”. Toredaid kohti on “Kahe sügise lauludes”. Baikali juba veidi puudutasin eelnevas kirjas – siin tuleb meelde Su hinnang Saare luuletustele, mis just kõige parem ei olnud. Kuule, aga Su hinnang Saare kohta “liiga palju seletamist” – see käib Su enda kohta täpselt. Ka Su paremates asjades on seletav, eepiline joon väga tugev. Ja mis selles nii halba on? Niikaua kui seletamine mehhaaniliseks-kuivaks ei lähe, kui poeesia ära ei kao. Nii hea luuletaja kui Krossi juures juhtub seda tihti, kahjuks. Kuid Kross on ikka teil seal kui suur jäälõhkuja, kelle poolt lahti sõidetud teest nooremad avamerele purjetavad. Tema mõju on väga tugev, kohati näeb seda ka Sinu juures, rohkem näiteks Seppeli juures. Seppeli kogu, üldiselt tubli ja sümpaatne, viga on vast just selles, et tema on “aomaastiku põlvkonna” uue luulekeele liiga tüüpilinegi esindaja, oma näotüüp jääb kahvatuks. Sinul, nagu Suumanil see aga kindlalt on. Ja mis sellest, et Remmelgas ütles kord (oli see intervjuus Noorte Hääles?), et tema sellest mõhkugi aru ei saa, miks Kaplinski luuletab27. “Kerge on hukka mõista. Tarvis on mõista.”28 Üks naisisik, nimi ei tule praegu meelde, oli S. & V. – s ka Su luulet koos teiste kassetisolijatega arvustanud29. Mõned mõtted on tal ju õiged, kuid üldiselt paistab, et temagi pole aru saanud, või kui on, siis ei kirjutanud sellest. Runneli väärtus seisab eelkõige muidugi ta omapärases temaatikas ja maapoisilikus ütlemisviisis. Kas ehk võiks tema puhul Hendrik Adamsoni nime meenutada? Igal juhul tasus trükkida, tasus tal kirjutada. Kas aga Luike liiga vara lendu ei lastud? Annet tal on, kuid paar aastat oleks see anne veel vähemalt küpsema pidand. Ega siis esimesi luuletusi nii noore inimese juures kohe ei maksa trükkida, s.t. ajakirjades küll, kuid esikkogu jaoks jäävad nad nõrgaks, pealegi kui luuletaja ise iga aastaga neist üle astub.
Kui juba luulejutt libisema hakkas, siis tahaks kommenteerida S. & V. – st loetud uudist, et möödunud aasta väljapaistvaimaks luuletuseks auhinnati Vaarandi “Eesti mullad”30. Eks see luuletus ole ju päris hea, Vaarandi üks paremaid (kas “Vaalade elu” pole aga mitte tugevam!), kuid möödunud aastal ilmunud silmapaistvamad luuletused on ju kirjutanud P. E. Rummo ja mitte Vaarandi. Eriti kui Liivi nimeline luuleauhind anti. Rummo on eesti uus Liiv. “Me hoiame nõnda ühte” oleks pidand auhinna saama. “Jälle, jälle…” – see on ju Liiv ka. Või kui neile ehk teema pärast auhinda anda ei saanud, siis miks mitte “Hamleti laulud”?!
Hea, et mainisid mislaadi raamatuid soovid. Olen juba neid otsinud ja peatselt panen paki teele. Indiaanlastest muidugi ka. Küsid, kuidas läheb Native American Churchil. See pole enam keelatud ja seda usku praktiseerivad navajod on selle “vande” alt väljasaamise üle päris rõõmsad. Muidu aga käib indiaanlaste käsi Põhja-Ameerikas väga sitasti. Su mõtted selle metsade “vaimus ja tões” elu kohta on veidi hilinenud. Vaimu on ammu asendanud viin, tõe on asendand kapitalismi jätised (s.t. et ameerika kõrgest kapitalistlikust elustandardist indiaanidel ainult jätised, on ka erandeid, kuid üldiselt ei käi nende käsi hästi). Nende niigi kokkusurutud reservatsioone piiratakse suurkapitali ärimeeste pealekäimisel järjest, küll maavarade ekspluateerimise, küll tammide ehitamise ettekäänetel. Pidevalt murtakse lepinguid, mis veel 19. saj. saadik jõus on. Alles äsja murti New Yorgi ühes põhjaosariigis oleva suguharuga George Washingtoni enda poolt sõlmitud leping ja nende maa ujutatakse üle paisjärvega. Ei aidanud isegi see, et New York Times, siinse maa mõjukaim ajaleht, tugevalt indiaanlaste lepingu säilitamise poolt välja astus. Progress on progress, eriti kui sellega koos äri käib. Ühinen Su kirjas esitatud mõtetega, et progress on pahatihti regress. Siiski – ajaloolist aega ignoreerides küll elada ei saa. Selles vaidlen vastu. Võibolla on mul liiga palju “aktivisti” ja “engage” hingelaadi, kuid me elame ajaloolises ajas, kas tahame või ei taha, ja miks mitte siis selle sarvist kinni haarata (kuigi tulemuseks on, et ise oled selili ja mitte ajahärg… kuid selili oleme ju kõik kord niikuinii, ka siis kui me metsas kännu otsas istudes ajaloolist aega ignoreerides elame).
Kus indiaanlastel tulevikku on, on Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kuskilt on meelde jäänud, et umbes 19 miljonit on seal neid, kellede emakeeleks on veel indiaani keeled. Kuid ka selles osas lööb su muidu nii toredaid kohti sisaldav luuletus “Neile, kes elavad” põhiliselt viltu. Indiaanlased mässavad seal küll, kuid nende aktiivne element on üle siirdunud hispaania keelele. Kuid Boliiviat ja osalt ka Peruud ja Ekuadori ning osalt isegi Mehhikot võib kutsuda indiaanlaste riikideks. Kuid kultuuriliselttsivilisatsioonilt on need indiaanlased muutunud “kadakateks”. Siiski on tendentse, et siis kui rahvamasside elementaarvajadused kätte võidetakse, et siis hakatakse rohkem tähelepanu pöörama ka oma vanale keelelekultuurile. Ei ole isegi võimatu teatav renessaans selles osas. Kuid karta on, et see tuleb rohkem “hobbyna”,