Jaan Kaplinski ja Hellar Grabbi kirjavahetus 1965-1991
Auustet Hellar Grabbi!
Olen väheke kursis olnud Teie ja mu relvavenna Andres Ehini kirjavahetusega, s.o. lugesin Teie kirju ja Andresele saadetud raamatuid. Veebruaris käisin Tallinnas ja muuseas ka A. E. vanemate juures, kus mul jällegi oli au Teie kirju näha. Koos Andrese pikema sõnumikuga põhjamaa ürglaanest, kuhu tema tuntud iseloom ta nüüd on viinud. Andres kirjutab ka, et ta sealt maalt pole Teile kirjutada saanud. Ja Teie kirjas on pm. soov saada “kassetti”, kus teiste kõrval on ära trükitud ka Teie alandliku teenri luuletusi1. Ma arvan igaks juhuks, et pr. või hr. Ehin seda kassetti saanud ei ole – meil on nõudmine luule järele kõvasti üle pakkumise – ja nii siis saadangi Teile ühe viisiku; ega lõpuks topelt ka ei kärise, kui mujalt peaksite saama.
Olen üllatatud ja liigutatud teatest, mida Teie kirjast Ehinitele lugesin: et ülikooli aastapäeva-aktusel ka J. K. luuletusi loetud on. Neid on ju väga vähe avaldatud ja sedagi väga kättesaadamatutes kohtades!
Igatahes on sellisest ühendusepidamisest kindlasti kasu. Seda tõendavad minu arust armeenlaste ja leedulaste kogemused, kes emigratsioonist on saanud palju andekat ja haritud tööjõudu juurde ja kelle kultuurielule see kohe positiivselt mõjus. Meil (s.o. “pagulasfüürerite” seas) aga suvatsetakse isegi Tartu tudengite (siin sageli apoliitilisuses süüdistatud) värsside lugemist ketserluseks pidada. Tuleb järsku meelde lugu, mida rääkis tõlkija ja literaat Aleksander Kurtna. Neil Petseri vaimulikus seminaris olnud kellegi Vene vürsti poeg, vist Obolenski, kelle isa talle alati kirjale kirjutas “Tema kõrgeaususele vürst X-le”; postiametnik aga saatis kirja saatjale tagasi, kirjutades enne veel ümbrikule “Meil kõrgeaususi pole”. Nojah, ma ei tea, kas noor vürst saigi isalt ühtegi kirja oma õpiaja jooksul. Kes tiitlit üle kõige peab, pidagu, aga ärgu nõudku maailmalt sedasama… Ja kui maailm on vahel jõhkralt loll ja üleolev, tuleb teda sellena võtta; jonnakale lapsele vastu jonnida on küll kõige lollim pedagoogika. Tarvis osata lapsele läheneda, sest ega ta kõige hullem polegi, vahel võtab õppust ja vahel märkad, kuidas ta vargsi hakkab järele aimama seda onu, keda äsja sõimas…
Mis mu kogukesse puutub, siis on temas mitugi häirivat ebakõla, mille olemasolus ma ise kõige vähem süüdi olen. Meil on ikkagi hääks tooniks noori inimesi eest ja tagant toetada ja nende loomingut liiga usinasti sõeluda, eriti muidugi peale suitsutunni lõppu A.D. 19642. Aga nüüd oleme jälle optimistimad, kuigi teil seal vist meie võimete ja perspektiivide suhtes seda rohkem ollakse…
Kui teil seal midagi tänavuse kasseti kohta arvustavat ilmub, oleksin väga tänulik, kui selle saadaksite.
Jaan Kaplinski 1964. aastal noorte autorite kasseti ilmumisel. EKLA fotokogu.
Mõni niisama-täheldus:
Nii J. K. pilt kui ta elulugu on antud preisiliku ametlikkuse ja kuivusega3. Kirjutasin neile küll, et olen abielus, aga see vist pole nende arvates oluline. Niisiis: olen abielus, tütre Maarja isa (3 kuud), 1 meeter 80 cm pikk, lipsu ei kanna, ei suitseta, ei joo, närin küüsi, armastan botaanikat, matemaatikat, ei loe peaaegu ilukirjandust, muusikast armastan Bachi, kunstist Kaug-Ida ja näit. Braque’i (Picasso’d ei talu), tahaksin elada maal ja tegelda lillede kasvatamisega, praegu elan Tartu vanimas elamus kolmandal korrusel. Päritolult olen poolaka ja võrukese segu. Töötan ülikoolis laborandina ja püüan keeleteadust eksaktsemalt käsitleda. Oskan õige mitut keelt ja mulle meeldib neid õppida. Tunnen hingelähedust dzen-budhismi ja katoliiklusega (ka luules meeldib Eliot ja siis jällegi Kaug-Ida). Naine4 on ajaloo-üliõpilane ja ka orientalistikahuviline.
Ning kui ma kirja kirjutan, siis tuleb see alati pikk.
Alandlike tervitustega
Jaan Kaplinski
Tere, Jaan Kaplinski!
Oli üllatus ja hea meel Sinult kirja saada, milles rohkelt huvitavaid kommentaare. See on praegu siin masina kõrval ja kommenteerin omaltpoolt, nii kuidas pähe tuleb. Kuidas Andresel selkuppide juures5 läheb? Vaat, et toob viimati sealt veel pruudi kaasa. Kui talle kirjutad, siis palun tervita minu poolt. Väga tore, et kassett sai mulle teele pandud. Seni pole küll veel kätte jõudnud, kui harilikult võtab raamatupaki teekond kodumaalt siia 3–5 nädalat. Kui selle saan, siis viin lõpule oma praegu märkmete staadiumis oleva ülevaate eesti uue, aomaastike põlvkonna, luulest6. Oleks väga tore, kui selle juurte saaks ka “Manas” avaldada fotosid neist, kelledest juttu. Eelkõige: Kross, Kaalep, Laht, Niit, Suuman, P. – E. Rummo, Traat, Vetemaa ja Sina ise. Kõigist on ju pilte nii nende kogude kaantel või mujal ajakirjanduses ilmunud. Kas Sa saaksid mulle neid saata? Muidugi juhul, kui arvad, et fotode Manas trükkimisest mingit pahandust ei tule. Ühes numbris ilmus Õiglase7 pilt koos tema raamatu arvustusega ja protesti pole kuulda olnud. Sinust endast on ju hea pilt Noorus nr. 2/65 ja kas see pole ka mitte Sina, kes kuulab Vetemaad ette lugemas Nooruses l/65, käed ümber põlve. Kes need teised seal ees on? Runnel? Rummo? Kõrvalleheküljel kah huvitav pilt, kus ma enda arust mitmed ära tunnen, kuid oleks hea, kui Sa kirjutad, kes need on, muidu mul ehk läks arvamine viltu. Tead, oleks väga tore, kui saaks need kaks fotot (s.t. Noorus 1/65, lk. 22–23 grupipildid) kah kuidagi, ehk Nooruse toimetuse kaudu? Või Migdalilt?8 Kui need kirjandusajakirjas ära trükime, ega me siis mingit lööklauselist juttu, mis ebakohane oleks, juurde kindlasti ei pane. Siin välismaal huvi järjest suureneb kodumaa uue põlvkonna luule, proosa (kuidas oleks ka Mati Undi fotoga samast Nooruse numbrist + mujalt Valton?) ja isegi muusika suhtes. Plaate on siiski vähe liikvel. Laabaniga kuulasime nädala eest Singi, Räätsa, Tambergi ja Pärdi asju, kuid need ei olnud vist nende viimased ja paremad. Laaban, kes muusikast rohkem teab kui mina, ütles, et Kuldar Sink olevat kõige huvitavam. Kuid igalt oli ainult üks lugu, nii et selle järele ei tea otsustada.
Jah, nagu mu pr. E. – le9 saadet kirjast nägid, sai üks sinu luuletus ka detsembris New Yorgis ette loetud. Selleks oli meie kõigi hea sõber sms. Tursk. Ega teisi ei olegi nagu mulle kodumaa ajakirjandust jälgides näppu hakanud, Sinu tõlkeid olen küll näinud. P. E. Rummo asjadest sai loetud Hamleti laulud, Ükskord ennepuiste, Me hoiame nõnda ühte, Traadilt: ta avaluuletus kogule “Küngasmaa” ja “Tuimuse ja tuulte poeemi” 3. osa, Vetemaalt “Paduvihm” ja Suumanilt “Poeetilisi portreid 4”. Muid kommentaare selle õhtu kohta oli ju mu selles kirjas, mida Tallinnas nägid. Jah, see Obolenski jutt läheb ikka märki küll. Kuid siin need lapsed on nii lollid, et neid tasa-targu õpetamine ka ei aita. Vastu jonnimine on ju ka muidugi mõtetus. Mis sellesse puutub, et Sa oma koguga sellisel kujul nagu see trükist välja tuli, rahul ei ole, siis ega see pole uudis. Vahest mõtlen, et kas ongi üldse õige tõsiselt arvustada kodumaal trükitud asju (kas nägid juhtumisi Arno Vihalemma huumoritoonis pikka arvustust esimese kasseti kohta?)10,sest see on ju poolik selektsioon. Kuid arvan siiski, et on ja kavatsen seda teha. Mis Sina arvad? Näiteks pole näinud Alliksaare luulet, kes olevat päris tugeva tasemega. Nii et ega me siin nii optimistlikud perspektiivide suhtes küll ei ole. Kui vahest üht-teist me mõtetest tsiteerit on, siis on see läbi kahekordse kõverpeegli. Sest esiteks väänavad emigrantlikud (paras sõna!) ajakirjanikud ära, et neid, kes siiski huvi kodumaal tehtava vastu tunnevad, teistele väliseestlastele lollidena