Feldpolizei’s ei järgnenud aga mingit ülekuulamist. Korrapidajaohvitser registreeris meie nimed, kirjutas välja mingi tähekese ja andis meid üle kahele sõdurile. Need võtsid meid oma hoole alla. Hobune jäi Feldpolizei hoovi ja meie neljakesi suundusime jalgsi Jaani tänava poole, kus asus Tartu vangla. Kuna sõdurid olid püssidega ja meie suund oli Tartu vangla, siis „Werneri” kohviku läheduses vastu tulevad tuttavad olid meid jälginud, kuni kadusime vangla ukse taha. Vanglasse sisse astudes oli olukord kuidagi tuttav ja silme ette tõusid isa külastamised Viljandi vanglas, kuigi olin tollal alles viieaastane, nimelt aastal 1905. Vangla kantseleis toimus kõik kiiresti: meilt mõlemalt võeti ära esemed, mis meie taskutest leiti, nagu taskunuga, pisut raha ja isikutõendid. Vist mõõdeti ka pikkust. Edasi talutati meid poolpimedat koridori mööda ühte samal majakorral asuvasse kambrisse. See oli küllalt ruumikas, kuid ilma igasuguse voodi või mööblita ja mõjus kuidagi koristamata ja räpasena. Väljaspool oli akna ees laudkast, mis oli pealt lahtine, nii et nägime taevavalgust. Päikese järgi otsustasime, et see kamber asub vangla hoovipoolsel küljel. Vangla personali käitumine oli seni olnud asjalik ja viisakas.
Dr. Koniku esimeseks mureks oli mulle korrata, mida tuleb oodataval ülekuulamisel ütelda. Pidin seletama, et dr. Konik on minu teada Tallinna arst, kellel on suur patsientuur, ja et ta tuli oma abikaasaga meile suvitama, kuna Tallinna lähedal suvitades ei oleks patsiendid talle rahu andnud. Et Konik poliitikaga tegeleb – seda ma ei tea, kuna minu isal ei ole kombeks poliitikaküsimusi perekonnas arutada. Meie söögilaua jutuaineteks on olnud ainult talupidamisega seotud küsimused. Minul endal jälle ei ole muid huvisid kui kooliskäimine ja koolisõpradega vaba aja veetmine. Kus isa viibib, sellest ei ole meie perekonnal vähimatki aimu. Tahaksime seda ise meeleldi teada. Konik hoiatas veel, et kui meie kambrisse veel kedagi juurde pannakse, siis ei tohi seda inimest usaldada vaatamata sellele, kes ta on või mis ta kõneleb. Kui tulija peaks sõimama sakslasi, siis tuleb vastata, et parem sakslased kui venelased. Tuleb tagasihoidlikult sakslasi kiita.
Vahepeal oli ajanäitaja jõudnud kuue või seitsme peale õhtul ja oli kuulda, et jagatakse toitu. Meil oli ka nälg ja me ootasime kannatamatult ukse avamist. See avatigi ja kaks vangi koos vahiga seisid suure anumaga ukse taga, et meile toitu anda. Saime kumbki tükikese leiba ja „katelokiga” (sõjaväes tarvitusel olev plekist sõduri-supinõu) suppi. See pidi olema peedisupp, kuid tegelikult oli kuum vesi, milles ujus peeditaimekesi, vist loomapeedipõllu harvendamise saadus. Supp meile kummalegi ei maitsenud ja me ei suutnud end sundida seda sööma. Leivatükikesega aga kustutasime isu, kuigi leib oli maitsetu ja tehtud ei tea mis jahude segust. Anti ka suhkruta viljakohvi või kuuma vett, mida leiva kõrvale rüüpasime.
Oli saabunud videvik. Saime kumbki tugevalt tarvitatud viltmati ja räbalase teki pealevõtmiseks. Olime juba põrandal pikali ja ma kordasin uuesti seletust eelseisva ülekuulamise jaoks. Jälle klõbistati võtmeaugus ja sisse lasti üks kõhnavõitu, nii 25–30-aastane mees. Konik müksas mulle külge, mis tähendas, et pea nüüd suu. Tulija ütles oma nime, küsis paari sõnaga, kes meie oleme ja kui kaua ja mispärast istume. Vastasime, et meid alles täna arreteeriti, et oleme üle kuulamata ja et meile ei ole mingit süüdistust esitatud. Arvame, et tegemist on mingi eksitusega ja et homme saame vabaks. Uustulnuk hakkas oma magamisaset sättima ja lahti riietuma, kusjuures vandus vahetpidamata sakslasi. Olgu mainitud, et tol ajal sakslasi ettevaatuse pärast võõraste juuresolekul ei sõimatud. Konik müksas mulle jälle külge ja katsus sakslaste tegevust ühes ja teises asjas kaitsta, vabandades sõjaaegseid raskusi. See kestis tükk aega, kuni olime kõik väsinud ja soovisime uinuda. See ei olnud aga nii kerge, sest meid kõiki kolme asus ründama uus vaenlane, kellega meie, vähemalt dr. Konik ja mina, ei olnud arvestanud. Need olid lutikad ja prussakad, kes jooksid üle käsivarte, rinna ja näo. Siiski nõudis väsimus oma osa, ja nii saime ka magada. Hommikul ärgates olime aga väsinud ja tülpinud, ning oli vastumeelt mõtelda, et ees seisab ülekuulamine. Hommikul vara toodi meile kuuma vett või kohvi ja anti päevaportsjoniks tükk leiba – nagu eelmisel õhtul. Kaalult võis see olla ehk pool naela. Nälg oli justkui kadunud ja suhtusime kõigesse ükskõikselt. Meie kaaslane sõimas endise hooga sakslasi, kuid meie Konikuga ei viitsinud temaga palju maid jagada. Mõtted maandusid ikka jälle ülekuulamisel. Siis klõbises uksevõti ja arvasime, et siin see ülekuulamine nüüd ongi. Valvur ei kutsunud aga meid, vaid meie kaaslast – öeldes, et käsk on teda kantseleisse viia. Sealt tuli ta paari tunni pärast jälle tagasi meie kambrisse. Kohe, kui jäime Konikuga kahekesi, kinnitasime teineteisele, et meie kaaslane on nuuskur ja et jätkame temaga kõnelemisel senist taktikat. Meie kahtlust kinnitas natukese aja pärast ka vangivalvur, eestlane, kes ütles Konikule ukse vahelt kolm tähendusrikast sõna: „Pidage omavahel suud.”
Lõunat anti võrdlemisi varakult ja see koosnes peedisupist – peedi harvendusel saadud taimedest, mis keedetud nii, nagu neid Jumal kasvatanud. Nüüd aga järgnes üllatus, mis jääb küll elu lõpuni meelde – uks avanes ja valvur kandis sisse igat sorti toite, ja sellisel hulgal, et ei näinud lõppu tulevat. Selgus, et Tartu seltskonnas oli meie arreteerimine saanud teatavaks, ja kuna oli üldiselt teada, et vange näljutati, siis oli tervelt seitse perekonda saatnud meile lõuna ja igaüks nähtavasti arvestusega, et me olime juba päeva söömata. Kahjuks pole ma kõiki toidusaatjaid saanud tänada, sel lihtsal põhjusel, et meile ei öeldud nende nimesid. Rõõm oli kahekordne, esiteks tundsime end sellest momendist alates mitte nii mahajäetuna ja teiseks oli puhtfüüsiline rõõm. Tükk aega söönud, manitses Konik kui arst meid hoiduma liigsöömisest (lätlane oli ka meie külaline), kuid siiski „söömapidu” jätkus ja Konik oli, kui õigesti mäletan, esimene, kes liigsöömise all hiljem kannatas.
Asutasime nüüd juba teiseks ööks magamajäämist, kui kuulsin kuskilt ema hüüdu, mis tuli justkui läbi akna. Hõikasin talle vastu. Kas ta seda kuulis, ei osanud arvata. Nii teadsime Konikuga, et ka minu ema on vahepeal arreteeritud ja asub samas hoones. Järgmise, s. o. kolmanda päeva hommikul käsutati kõik kolm – dr. Konik, ema ja mina – ühises rongkäigus vanglast Feldpolizei’sse ülekuulamisele, kuna meie kambrikaaslane viidi juba tund-paar varem ära. Minu ülekuulajaks oli üks Saksa ohvitser. Ülekuulamine oli korrektne ja lühike, ning vastust tuli anda just neile küsimustele, mis mul olid ette pähe tuubitud. Sealjuures näis mulle, et pearõhk langes sellele, et ma oma isa peidukoha üles annaksin ja üles tunnistaksin, et olen isa või dr. Koniku ülesandel kellelegi kirju edasi kandnud. Isa peidupaika ma „ei teadnud” ja kirjakandmise suhtes tegin end lolliks, püüdes vigases saksa keeles korduvalt selgitada, et ma ei ole kirjakandja, vaid koolipoiss. Tundus, et seda viimast jutustasin nii tõetruult, et kasutasin hiljem sama juttu Tallinnas pikemal ülekuulamisel, ja samuti hea eduga. Ülekuulamine lõppes minu vabakslaskmisega, kuna dr. Konik ja ema viidi pärast ülekuulamist tagasi vanglasse.
Feldpolizei’st välja tulles mõtlesin, et küllap nad eeldavad, et astun esimese asjana isaga ühendusse või viin meie vangistamise uudise isa poliitilistele tuttavatele. Ja et küllap nad panevad mulle saba taha ja jälgivad, kuhu ma oma sammud sean, ja hiljem vahest lämmutavad ka neid inimesi. Nii otsustasin üles otsida mõned oma kõige süütumad klassivennad või perekonnad, et neile oma äsjastest vanglaseiklustest jutustada, lisades, et isa asukohast on terve perekond väga huvitatud, kuid sellest pole meil aimugi. Ühes tuttavas perekonnas sõin toreda lõuna jne. Juba mõtlesin seada sammud Sahkapuu poole, kui mulle tänaval keegi erariides mees ligines ja eesti keeles ütles, et olen arreteeritud, ja käsutas mind uuesti Feldpolizei’sse.