Kolmanda nädala lõpul jõudis kätte oodatud ülekuulamine, ja seda ühel ja samal päeval meile kõigile kolmele. Ülekuulamine toimus Mere puiesteel ühes Saksa sõjaväeasutuses. Ülekuulajaks oli üks närviline või kärsitu Saksa major – vastand sellele, kes oli meid üle kuulanud Tartu Feldpolizei’s. Küsimused, mis mulle esitati, olid samad mis Tartus, ja sellest järeldasin, et mu isa on endiselt vabaduses. Ka minu vastused olid üldjoontes samad, nii et ei ole põhjust neid siin korrata. Kogu ülekuulamine oli siiski tublisti pikem kui Tartus ja võis kesta tunni või rohkem. Paar päeva hiljem käsutati mind vangla kantseleisse ja kästi kogu kraam, mida mul kahjuks kongis üldse ei olnud, kaasa võtta. Oli teadmata, kas mind viiakse uude asukohta (kartsime tollal vangilaagrisse saatmist) või lastakse vabaks. Nii oli kantselei uksest sisse astudes pisut kõhe tunne. Kantseleis anti tagasi see vähene, mis minult oli ära võetud, ja öeldi, et olen nüüd vaba. Ema ja dr. Konik jäid aga esialgu veel vanglasse, kust nad vabanesid mõned nädalad hiljem, enne ema, siis dr. Konik.
Kooliaasta oli juba alanud ja nii seadsin järgmisel päeval sammud Peetri Reaalkooli suunas. Registreerisin end kooli kantseleis ja kui klassi jõudsin, oli see tühi – poisid olid vist võimlemistunnis. Jäin üksinda klassi ja nautisin jälle kord vabadust ja kooliruumis viibimist. Tund lõppes peatselt, ja kui poisid klassi tagasi valgusid, siis peitsin end õpetaja kantsli varju, kuni kõik olid klassi jõudnud, ja tõusin siis kantslis püsti. Poisid tegid mind nähes põrgumüra, sest olin oma vangisistumisega, nagu mulle tundus, mitte üksnes oma klassis, vaid kogu koolis päevakangelaseks muutunud. Tundsin end ka ise selles osas olevat. Hiljem kuulsin, et kooliõpetajate nõukogu eesotsas direktor Nikolai Kanniga oli sakslastelt palunud minu kui kooliõpilase vabastamist, sest fakt, et üks õpilastest istub vanglas, heitis varju kogu koolile. See ehk oligi otseseks tõukeks minu ülekuulamisele ja vanglast vabanemisele.
Tavaline koolitöö ja koolimured haarasid mind juba mõne päeva jooksul ja nii möödus mitu nädalat ilma eriliste vahejuhtumiteta. Siis hakkas meid kõiki klassis üha enam huvitama Saksa sõjarinde seisukord, mis tollal halvenes iga nädalaga. Olime viimases klassis selleks juba küllalt suured, et aru saada, et meil kõigil seisavad veel ees jumal teab millised seiklused või raskused. Lõpuks toimuski novembrikuul see, mida võis oodata – Saksamaal puhkesid rahutused ja revolutsioon. Mida see ka meile võis tähendada, seda olime kogenud 1917. a. revolutsioonile kaasa elades.
Esimene maailmasõda lõppes vaherahu sõlmimisega liitriikide ja Saksamaa vahel 11. novembril 1918. Samal kuupäeval tuli ka Eesti Ajutine Valitsus põranda alt välja ning asus Saksa võimudega läbirääkimistesse maa valitsemise ülevõtmise asjus. Vaherahulepingus oli peale muu üks punkt, mis kohustas Saksamaad oma okupatsioonivägesid Eestist välja viima. Esialgu pidid need siiski veel Eesti territooriumile jääma, kuni eestlased suudavad oma administratsiooni korraldada.
Vene enamlased olid tunnustanud rahvaste enesemääramise õigust 2. novembril 1917, kui Nõukogude Vene Rahvakomissaride Nõukogu võttis vastu dekreedi, mis kandis V. I. Lenini ja J. V. Stalini allkirju. Eesti juhtkonnas võeti seda deklaratsiooni tõepärasena. Seetõttu venelaste kallaletungi Eestile eriti ei kardetud, seda enam, et Venemaal valitsesid tollal korralagedus ja kodusõda. Selles olukorras pöörati siis peatähelepanu sakslastelt võimu ülevõtmisele. Oli üldine arvamus, et kui sakslastele ärakolimiseks palju aega anda, siis veavad nad maa varandustest tühjaks. Niisuguses arusaamises elamine kestis aga väga lühikest aega, sest juba 22. novembril 1918 toimus esimene Vene enamlaste rünnak Narva linnale, mis küll veel Narvas viibivate Saksa väeüksuste poolt tagasi löödi. Sellele järgnes venelaste rünnak meie lõunapiiri lähedal asuvale Pihkva linnale, mille sakslased loovutasid venelastele 26. novembril. Uus rünnak Narvale toimus 28. novembril ja ka see linn langes venelaste kätte. Nüüd oli kõigile selge, et Venemaa kavatseb Eesti vallutada. Valitsus kuulutas 29. novembril 1918 välja üldmobilisatsiooni ja algas palavikuline Vabadussõja ettevalmistustöö ja Kaitseliidu organiseerimine. 6. detsembril suleti Tallinna koolid ning keskkoolide vanemate klasside õpilased kasarmeeriti Narva maantee nr. 6 asuva Beljajevi-nimelise vene gümnaasiumi ruumidesse, kus neist moodustati eriüksus – Tallinna kooliõpilaste rood. Selles nähti kindlat või ustavat üksust korra hoidmisel Tallinnas, kuna muid paremaid salku lahkus järjest rindele. Tallinnas aga oli palju niisugust „revolutsioonilist” elementi, keda ei võidud usaldada. Olime enam-vähem koolide kaupa paigutatud klassiruumidesse, kus magasime põrandale laotatud õlgkottidel. Üldiselt saatsime päeva mööda ilma kindla kavata. Õhtul magamiskottidel põõnutades „võistlesime” äsja õpitud ropendamises ja rõvedate laulude laulmises. Vähemalt selles toas, kus asus minu magamiskott, oli Beljajevi kasarmu elu-olu üldiselt niisugune. 8. detsembri hommikueineks või lõunaks olin kodus vanemate pool. Päevakangelaseks oli meie kodus sama päeva varahommikul Petrogradist Tallinna jõudnud alampolkovnik Johan Laidoner, kelles nähti meie tulevast sõjavägede juhti. Söögilauas oli ka juttu Beljajevi gümnaasiumist. Laidoner märkis, et venelasi on meie vastas arvult vähe ja et nad on viletsalt välja õpetatud ning ei oma ka erilist distsipliini. Kui ta saaks kiirelt organiseerida ühe 500-mehelise löögipataljoni, siis võtaks ta selle juhtimise isiklikult enda peale ja kihutaks punased maalt välja. Samal päeval ilmus Laidoner koos kapten J. Pitkaga Beljajevi gümnaasiumi. Õpilased rivistati üles või õigemini koondati kooli saali. Mõlemad pidasid meile sütitava kõne, seletades, et vaenlane on liikumas Tallinna suunas ja tema pealetungi seismapanekuks või tagasilöömiseks on asutamisel vabatahtlikest koosnev löögipataljon. See pidi jagunema kolmeks eriüksuseks: jalaväe, ratsaväe ja soomusronglaste üksuseks. Õpilasi kutsuti üles end vabatahtlikena sellesse pataljoni registreerima, mis algas kohe kõnede lõppedes, kui kõrged külalised olid hoonest lahkunud. Kas selle pataljoni asutamise idee oli Laidoneri enda või alampolkovnik Peeter Kanni oma, või jõudis ta selle saada kapten Pitkalt või mõnelt teiselt, seda ma ei tea. Küllap tuli vähemalt soomusronglaste idee Pitkalt, kes tollal suure innuga pooleldi oma käe peal ja kuludega ehitas soomusronge. Vaguneid ja tühje vagunplatvorme leidis ta Kopli raudteejaama haruteedelt ning ka sakslastest mahajäetud ja enamasti tarvituskõlbmatuks tehtud sõjavarustuse osi ja relvi vedeles Kopli piirkonnas. Need viimased toimetas Pitka, kes oli tollal mitte sõjaväelane, vaid elukutselt kaubalaeva kaugesõidukapten ja pidas Väike-Patarei tänaval laevatarvete kauplust ja parandustöökoda, oma töökotta. Seal muudeti need jälle tarvitamiskõlvulisteks ja rändasid sealt soomusrongide kaitseplaatideks või varustuseks. Tollal oli parajasti valmimisel soomusrong nr. 2, millel aga puudus meeskond. Seda soomusrongide saamislugu ja kapten Pitka osa selles kuulsin alles paar nädalat hiljem, kuigi Pitka kaitseliidu agara organiseerijana oli meile kõigile juba teatud mõisteks saanud.
Rida koolipoisse registreeris end löögipataljoni veel samal õhtul, sealhulgas ka minu klassivennad ja mina. Järgmine päev, 9. detsember oli meile kõigile enam-vähem vabaks antud, et saaksime minna oma kodudesse, kes end värske löögipataljonlasena näitama, kes kogu küsimust veel oma vanematega läbi arutama. Vormiliselt oli pataljon kümnendaks detsembriks formeeritud ja see kuupäev kanti ka meie teenistuslehtedele.
Kui meile äsjaformeeritud löögipataljoni arvuline koosseis teatavaks sai – selles oli minu mälu järgi, ohvitserid kaasa arvatud, ainult 142 meest – siis olin sellest üllatatud ja ühtlasi pettunud, sest mul polnud vähimatki kahtlust, et soovitud 500 vabatahtlikku Tallinnast kokku tuleb. Väeliikide järgi koosnes see 69 jalaväelasest, 48 soomusronglasest ja 25 ratsamehest. Nende vabatahtlike hulgas oli Tallinna Peetri Reaalkooli 12 õpilast, neist 10 jalaväelast (Georg Berggrün, Robert Livländer, Richard Niinemann, Palm, Ilmar Raamot, Nikolai Riiberg, Edmund Schiffer, Artur Sirk, Arnold Tols ja hiljem tuli rindele järele Harry Päärt) ja 2 ratsameest (Harald Busch ja Leonhard Martinoff). Minu klassivend Richard Janno siirdus Kalevi Malevasse kooliõpetajate roodu koka abiks. Sellega oli minu klassist (7.b) kokku 6 õpilast, ja kui Richard Janno kaasa arvata, siis 7 vabatahtlikku. Arnold Tolsi ja Richard Janno, keda ma klassis punasteks pidasin, vabatahtlik sõttaminek valmistas mulle meeldiva üllatuse. Pärast sõda sai Richard Jannost üks minu lähedasemaid sõpru. Janno oli kasvult väike, hapra kehaehitusega ning ta kandis prille, nii et ta ei oleks rivis tõepoolest füüsiliselt võimeline olnud püssi kandma. Kokaks olemise päevilt mõistis ta aga hiljem humoorikaid