Järgnenud paar-kolm päeva kulusid niisama linnas ja kasarmus logelemiseks. Seejärel eraldati jalaväelastest need, kes soovisid ise või leiti selleks kohased olevat, kuulipilduriteks. Olin viimaste hulgas. Kuulipilduritele tehti eriõppus, mis seisnes selles, et meid viidi kahe nädala jooksul kolmel või neljal korral kuhugi Kopli kanti märki laskma. Meie relvadeks olid Inglise kerged Lewise kuulipildujad. Märgile, mis asus kahe-kolmesaja sammu kaugusel, võisime padrunite nappuse pärast lasta igaüks ainult ühe lühikese valangu. Kust need kuulipildujad saadud olid, seda ma ei teadnud, arvatavasti inglastelt, sest Inglise laevastik jõudis Tallinna reidile 12. detsembril. Muud sõjalist õppust meiega ei tehtud, ka teiste rühmadega vist mitte. Jäime ka, sõttaminejad, teistest õpilastest eraldamata kuni rindelesõidu päevani. Olgu mainitud, et ka meie instruktorid-ohvitserid nägid Lewise kuulipildujaid esmakordselt. Jõululaupäeval, 24. detsembril saime teate, et löögipataljoni jalaväeosa saadetakse rindele järgmisel päeval, s. o. esimesel jõulupühal. Meile jagati välja pärissõduri varustus: saime osalt puhtaks pestud, kuid tarvitatud ja enamasti puudulikult nööbistatud või muidu parandamist vajava tollal Vene sõjaväes tarvitusel olnud vateeritud frentši, samasugused püksid ja tugevad sõduri säärsaapad. Ka Vene sõduri sinel kuulus varustuse juurde. Peakatteks saime Vene sõjaväe lambanahkse torumütsi ehk papaaha. Sellele kinnitasime omaalgatuse korras veel samal päeval vaskplekist väljapressitud surnupealuu ja sääreluude kujutusega märgi ehk kokardi – löögipataljoni embleemi. Niisuguseid märke oli Tallinnas ka müügil ja need lisasid meile oma arust teiste hulgas kõvasti kaalu ja tähtsust. Jõudsime selles mundris isegi vendade Parikaste fotoäris end pildistamas käia. ööseks lubati meid koju jõulu- ja ühtlasi lahkumisõhtut mööda saatma. Jalanõudeks olin endale valinud paar numbrit suuremad säärikud kui normaalselt vajalik, sest vanad sõjaväelased olid mulle õpetanud, et sõduri säärikud peavad olema nii suured, et nende põhja saab heinu või õlgi panna, nii et jalad vahipostil seistes ära ei külmaks. Ei mäleta, et oleksin seda õpetust rindel kunagi kasutanud, kuid kahte paari villaseid sokke jalga tõmmata ja siis külmas seistes varbaid liigutada oli küll igati mõnus.
Jõuluõhtu veetsin kodus. Ema parandas minu uut mundrit ja oli sõnakehv. Kas isa ja polkovnik Laidoner ka kodus olid, ja kui olid, mida ma nendega kõnelesin, ei mäleta.
Esimesel jõulupühal olin määratud ajal Beljajevi kasarmus, kuid seal kuulsime, et rindelesõit on ühe päeva võrra edasi lükatud, ja nii saime jälle prii päeva. Käisin sel päeval Patkuli trepilt – Toompea servalt – Tallinna reidil asuvat Inglise laevastikku silmitsemas; uhkeldasin linnas oma uues mundris – ja see on kõik, mis mul sellest päevast on meelde jäänud.
Sellega kujunes Beljajevi gümnaasiumi ajajärk neile, kes vabatahtlikena rindele siirdusid, lühikeseks, kestusega ainult kolm nädalat. Ja üldse seal tol ajajärgul kindlat tegevust ei olnud, sõjaväelise väljaõppega tõsisemalt ei tegeldud. Tegime küll vahetevahel mõne tunni riviõppust ja võtsime linnas osa Kaitseliidu vahi- ja patrullteenistusest. Eesti Kaitseliit oli tollal ka veel organiseerimisjärgus, see asutati alles 11. novembril 1918.
Patrullteenistuses olime varustatud sõjaväepüssidega ja kaitseliidu sinimustvalge käesidemega vasakul palitukäisel. Kogu see tegevus meid ei väsitanud ja meie päevakorras püsis esikohal ikkagi aja surnukslöömise probleem. Tol ajal patrullteenistuses viibides tavaliselt midagi ei juhtunud, kuid oli ka üksikuid erandeid. Nii pidi ühel sellisel kooliõpilastest koosneval liikuval patrullil kord isegi tulevahetuseks minema. Patrull oli saanud korralduse Raekoja platsile kogunevat millegipärast rahulolematut ja lärmitsevat rahvajõuku laiali ajada. Kui poisid asusid käsku täitma, oli neid hakatud rahva hulgast hurjutama ja ühe maja seina äärde suruma. Patrull ei kaotanud külma verd. Poisid haarasid püssid õlalt, tõmbasid kuulid rauda ja võtsid ähvardava seisangu. Massile tuli poiste niisugune julgus ja aktiivsus ootamatusena ja see hakkas taganema. Nii puhastasid poisid Raekoja platsi soovimatust elemendist ühtegi pauku laskmata, seades korra jälle jalule. Tollal ma ei kuulnud, et Raekoja platsil oleks ka püssi paugutatud või et mõne õpilase kuul oleks surmavalt tabanud mõnda meeleavaldajat. Mõned kuud hiljem aga kõneldi ühe lärmitseja mahalaskmisest seal kui faktist. Kõneldi isegi, et mahalastu omaksed olid hoidnud seda laipa punaste nõuandel kolm nädalat matmata, et matta teda kui revolutsioonikangelast pärast seda, kui Tallinn vallutatakse Vene vägede poolt. Sellest raekojaesisest mahalaskmisest on ilmunud kirjeldusi ka trükisõnas. Kuna mul ei ole olnud juhust kõnelda sel teemal ühegagi, kes sellesse patrulli kuulus või oleks olnud selle sündmuse pealtnägija, siis olen neid mahalaskmise jutte võtnud teatava ettevaatusega.
Sel ajajärgul, s. o. teisel või kolmandal detsembrinädadal, toimus üks toitlusoludega rahulolematute meeleavaldus ka Peetri platsil. Beljajevi gümnaasiumist saadeti sinna korda hoidma umbes 30 relvastatud koolipoissi. Meid rivistati Roosikrantsi ja Väike-Pärnu vahelisele maa-alale plangu äärde. Seisime seal tegevusetult kuni meeleavalduse lõpuni. Meeleavaldajad olid kooliõpilaste väljatoomise pärast pahased ja kuuldus ähvardusi, et Beljajevi gümnaasiumi hoonesse tuleb visata pomm. Ettevaatusabinõuna asetati siis gümnaasiumi ülemisele korrale trepiotsa juurde raske „maksim”-kuulipilduja koos alatise valvepostiga.
Vabadussõja esimesed kuud soomusrongil
Löögipataljoni rindelesõit toimus 26. detsembril. Ilm oli sünge ja pilvine. Beljajevi kooli juurde ilmus sõjaväeorkester. Meid rivistati üles. Kas meile ka lahkumissõnu üteldi, ei mäleta. Igal juhul oli enesetunne ülev marsil läbi linna Balti raudteejaama suunas, orkester ees. Keegi meist vist ei mõtelnud tol momendil, et 69-mehelise „löögipataljoniga” saaks mägesid kohalt liigutada või kodumaad vaenlasest puhastada. Rahvas uulitsa äärtel vaatas meid uudishimulikult, kuid erapooletult. See meid just ei riivanud, sest teadsime, et Tallinnas, kus valitsesid töö- ja toidupuudus, ei olnud kuigi head meeleolud. Seda enam, et teati, et Tapa linn, mis on Tallinnast vähem kui saja kilomeetri kaugusel, on vaenlase kätte langenud ja et viimane liigub Tallinna suunas.
Jõudsime raudteejaama. Nagu sellistel puhkudel tavaline, jõuab sõjaväeüksus varem kohale, kui transpordirong saab sõidukorda. Alles köeti vedurit ja laaditi ühte-teist rongile. Ootamine venis vist paaritunniliseks ja selle aja vältel ilmus ka poiste omakseid meid ära saatma. Tuli ka minu isa, et mind jumalaga jätta. Ta valitses ennast täielikult ja trööstis mind, et küllap tulen võitjana elusalt ja tervelt jälle tagasi. Kuid ma nägin, et ta otsis sõnu ja et tal oli raske mind rindele saata. Igal juhul näis see talle palju raskem olevat kui mulle endale.
Meie „pataljonile” oli määratud kaks kaubavagunit, mis olid varustatud pinkidena üles seatud laudadega. Vaguni keskel põles väike raudahi „tepluška”, nagu seda vene sõdurikeeles kutsuti. Ronisin koos teistega ühte neist vagunitest ja videvikus ümbrust silmitsedes nägin, et tule lähedal istuvad alampolkovnik Peeter Kann, kapten Oskar Luiga ja veel mõned ohvitserid, keda ma ei tundnud. Kapten Kann oli meie pataljoni ülem, vähemalt meie endi teada. Rong hakkas lõppeks liikuma ja paar tundi hiljem olime Aegviidu jaamas, öeldi, et see on meie lõpp-punkt, kuna Lehtse jaama pool, mis asetseb Aegviidu ja Tapa vahel, olevat punaseid liikvel. Järgmisel hommikul pidi kindral Aleksander Tõnisson ise meid vastu võtma tulema ja ütlema, mis meie löögipataljonist edasi saab. Öökorteriks saime Aegviidu jaama ooteruumi põranda, ja kuna olime päevasest askeldamisest väsinud ja tülpinud, ei tundunudki see ase meile halb olevat ja varsti magasime kõik nagu kotid. Aegviidu jaamas oli kõik vaikne ja ka rinde suunast ei kuuldunud suurtükimürinat ega muud laskmist.
Ärkasin, kui väljas oli juba valge, ajasin end istukile ja andis alles meelde tuletada, kus ja mispärast ma seal olen. Meid rivistati varsti üles, sest kindral Tõnisson pidi meid üle vaatama. Kindral oli vist kuskil tagavarateel asuvas rongis või vagunis ning ilmus sealt mõnede ohvitseride saatel meie rivi ette. Ta ütles meile rindeletuleku puhul paar kiitvat sõna ja lausus