Isa oli Liivimaa talurahva saadikuna alates 1911. aastast Vene Riigiduumas, s. o. parlamendis („duuma” pärineb sõnast „dumat” ja tähendab ‘mõtlema’). Teatavasti kadus absolutism Venemaalt 1905. a. revolutsiooni tulemusena ja siis kutsuti ellu Riigiduuma. Selle koosseis ei olnud aga mitte kogu rahva poolt ühtlaselt valitud, vaid kehtestatud oli rida kitsendavaid seadusi. Näiteks maaelanikest omasid duuma valimise õigust ainult need, kes olid vähemalt oma kolde omanikud. Samuti pidi valitav ise teatava suurusega talu omanik olema.
Venemaa Ajutise Valitsuse (vürst Lvovi valitsus) dekreediga 30. märtsist 1917 (vana kalendri järgi) ühendati Eestimaa kubermang (kuberneri asukoht Tallinnas) ja Liivimaa kubermangu (kuberneri asukoht Riia linn) eestlastega asustatud põhjapoolne osa ühiseks tervikuks, mis üldjoontes moodustas pärastise Eesti Vabariigi maa-ala.
Eesti Ajutine Maanõukogu (Maapäev) moodustati 1. juulil 1917 (vana kalendri järgi) ja tema poolt kutsuti ametisse 21. juulil 1917 Eesti Maavalitsus.
Selle esimeseks esimeheks valiti minu isa. Sellega suundus 1917. a. suvel minu isa poliitiline ja nüüd ka administratiivne tegevus rohkem Tallinna kui Petrogradi, kuna Liivimaa kubermangu poolitamise tõttu jäi isa side Riiaga püsima peamiselt vormiliselt.
Tallinna Peetri Reaalkoolis 1917–1918
1917. a. sügisel lahkusin Tartu Reaalkoolist ja astusin Tallinna Peetri Reaalkooli kuuendasse klassi. Reaalkoolid olid tollal kuueklassilised ja 6. klassi lõpetajaid võeti vastu Riia Polütehnikumi majandusteaduskonda või ka Tartu ülikooli rohuteaduse või loomaarstiteaduskonda. Seitsmendat klassi nimetati täiendusklassiks, mis avas ülikooliuksed ka teistele aladele.
Tallinna Peetri Reaalkooli direktoriks oli aastal 1916 nimetatud Nikolai Kann, pärastine Eesti Vabariigi haridusminister, kooli inspektoriks aga vist juba kauemat aega sakslane Sprekelsen.
Kuuendaid klasse oli 1917/18. õppeaastal kaks – a ja b; täiendusklasse üksainus. 6.a klassis olid õpilasteks sakslased või kadakad, kuna 6.b klassi koosseisu moodustasid eestlased. Täiendusklassis olid sakslased ja kadakasaksad rõhuvas enamuses, kuid vist oli ka neid, kes juba 1917. aastal end eestlasteks pidasid, nagu kapten Johan Pitka poeg Andreas. Pärastised Eesti mereväeohvitserid vennad Linnebergid olid aga tollal veel sakslased ja muutusid ka pärast 1941. aastat jälle sakslasteks.
Tallinna Peetri Reaalkoolis domineerisid õpetajatena sakslased, kuid oli ka mitmeid eestlasi. Õpetus oli muidugi ka seal riigikeeles, s. o. vene keeles.
Aastal 1917 olid Tartu keskkoolide õpilased, eriti pärast Vene revolutsiooni puhkemist veebruaris, suured eesti rahvuslased ja organiseerisid vaimustusega keskkoolidevahelist rahvuslikku liitu. Tallinnas, vähemalt Peetri Reaalkooli õpilaste hulgas, oli niisugune hoiak tundmatu. Seal õpilased rahvusliku poliitikaga 1917. a. sügisel ei tegelnud. Nähtavasti andis seal ka õpilaste hulgas tunda asjaolu, et Tallinn oli tuntavalt suuremal määral tööstuslinn kui Tartu. Seal asusid tollal Vene laevatehased. Tallinn kubises ka Vene madrustest jne. Seal tehti revolutsiooni mitte rahvuslikul pinnal, vaid enam klassivõitluse taustal. Kui sügisel 1917 ulatus revolutsioon ka reaalkooli 6.b klassi, siis jagunesid seal õpilased parempoolseteks ja vasakpoolseteks. Esimesed olid üldiselt passiivsemad, vasakpoolsed aga Richard Janno ja Arnold Tolsiga eesotsas aktiivsemad.
Meie, uustulnukad Tartust – Jüri Piiroja, Jaan Simson ja mina –, tegime algul katseid ühendada klassi rahvuslikul pinnal. Pikkamisi võttiski asi vedu ja klass jagunes rahvuslasteks ja vasakpoolseteks. Sel teemal jõudsid vaidlused klassis haripunkti siis, kui Tallinna vabrikute töölised kutsusid keskkooliõpilasi nendega ühinema ühiseks rongkäiguks, ei mäleta millise „vabaduse” nõudmiseks – oli ju tollal neid loosungeid tohutu palju ja üks teisest üha ülepakkuvam.
Kuna 7. ja 6.a klass ei teinud revolutsiooni kaasa, siis reaalkooli rongkäigust osavõtu või mitteosavõtu probleemi lahendus oli 6.b klassi otsustada. Rahvuslased olid osavõtu vastu, vasakpoolsed poolt. Hääletusel jäid rahvuslased nähtavasse vähemusse, ja kuna varem oli sõlmitud aumehekokkulepe, et kumb pool jääb hääletusel vähemusse, see allub enamuse otsusele, siis otsustasin ka mina sellest rongkäigust osa võtta. Ei mäleta põhjust, kuid viimasel minutil tuli teade, et mainitud rongkäik jääb siiski ära, ja nii see omavaheline tüli klassis vaibus. Edasi kestsid poliitilised vaidlused klassis küll kogu talve, kuid need olid rohkem akadeemilisel pinnal ja ei rikkunud õpilaste sõprusvahekordi ega õppetegevust.
Kuigi klass oli üldiselt jagunenud kahte erinevasse gruppi, nagu eespool kirjeldatud, oli meil ometi ka kaasõpilasi, kes ei ühinenud ühe ega teise grupiga, vaid moodustasid omaette üksuse. Nendeks olid õieti kolm õpilast: Edmund Schiffer, Artur Sirk ja klassi traditsiooniline priimus Anton Pank. Kuna Artur Sirk kujunes tosin aastaid hiljem vabadussõjalaste liikumise juhiks ja Eesti poliitilises elus üldtuntud isikuks, peatun nende kolme klassivenna juures pisut üksikasjalisemalt. Kõik kolm istusid õpetaja poolt vaadatuna vasemas pinkide kolonnis, okupeerides eest esimese ja teise pingi. Nad erinesid ka klassi keskmisest tasemest oma tipp-topp puhastatud ja korrastatud riietusega ja olid vist klassis ainsad, kes kandsid koolivormi juures valget aluskraed ja vist isegi valgeid mansette. Kõik kolm olid ka õppetöös edukad – hoolsad ja andekad õpilased. Edmund Schiffer, kelle vanemad omasid Tallinnas trükikoda, oli neist kõige impulsiivsem, teravam ja kaasõpilaste suhtes pisut üleolev. Ta tundis suurt huvi füüsika vastu ja tal oli kodus väike füüsikalaboratoorium, kus ta tollal tegutses spektrikiirte probleemiga. Hiljem lõpetas ta Prantsusmaal Nancy ülikooli insenerina ja oli Eesti aja lõpul Türsamäe põlevkivitööstuse (Rootsi kiviõlikonsortsium) direktor. Poliitikaga ei tegelnud ta kogu oma elu vältel. Schiffer suri 1970. aastal Rootsis. Anton Pank, kelle isa oli vedurijuht, oli oma iseloomult boheemlane. Teda huvitas luule ja ta oli neil aastatel Igor Severjanini vaimustatud deklameerija. Severjanin oli oma luuletustes hingesugulane meie Henrik Visnapuuga ja need kaks olid suured sõbrad. Visnapuu tõlkis Severjanini luuletusi eesti keelde ja Severjanin Visnapuu omadest mõnesid vene keelde. Severjanin elunes Eesti ajal Virumaal kuskil Toila kandis, kuid hilisematel aastatel kadus silmapiirilt. Pank omas seltskondlikke huvisid ja ilmselt oleks ta tahtnud klassi „võitlustes” kaasa lüüa. Jäi mulje, et selles takistasid teda ta sõbrad Schiffer ja Sirk. Tal ei olnud vist ka tahtmist oma priimuse positsiooni kõikuvale pinnale viia. Nii ta oli oma väljendustes tagasihoidlikum või ettevaatlikum, kui tema temperamendist seda oleks eeldada võinud. Aastaid hiljem lõpetas ta Tartu ülikooli majandusteaduskonna ja oli peaaegu kogu Eesti Vabariigi kestusel Eesti Panga ametnik. Poliitikaga ta ei tegelnud ka hilisemal ajal mitte. Anton Pank suri 1961. aastal Austraalias.
Artur Sirgu vanematel oli Järvamaal Lehtse raudteejaama läheduses Pruuna külas talukoht. Ta oli eespool mainitud kahest õpilasest pisut lühem, alati hästi lõigatud ja kammitud pisut pikavõitu linalakkjuustega. Oma väljendustes oli ta täpne ja tasakaalukas. Tema vastused koolitahvli ees seistes olid selged, lühikesed ja kindlad, kogu tema esinemine oli laitmatu. Ma ei mäleta ühtegi juhtu, et Sirk klassi vaidlustes oleks sekka löönud või üldse sõna võtnud. Nii võiks öelda, et ta oli teataval määral klassi erak. Kui siis vahel mõtlesin, mis meist kellestki tulevikus võiks saada, siis Sirgu kohta oli mul kujunenud arvamine, et temast tuleb kas sõjaväelane või välipolitsei ametnik. Need ametid just nagu sobisid minu meelest temale kõige enam. Sirk oli klassis üks neist vähestest, kelle eraelust ja huvidest ei olnud minul midagi teada. Kokkuvõttes oli nende kolme elufilosoofia selge ja lihtne: õpilased on koolis selleks, et õppida ja mitte tegelda poliitikaga. Põhiliselt õige seisukoht.
Kokkuvõttes oleks õppetegevuse ja korra kohta reaalkoolis sellel sündmusterikkal revolutsiooniaastal eeldada võinud, et see kujuneb lünklikuks ja lõdvaks. Olid ju meie mõtted mitmeti otsesest õppetegevusest kõrvale juhitud – nagu seda oli revolutsiooni ja sõjasündmuste jälgimine ja neist isegi aktiivne osavõtt, muuhulgas Tallinna kooliõpilaste teostatud sõjaväelise patrull- ja vahiteenistuse kaudu Tallinnas – seda Eesti Vabariigi väljakuulutamise ja Saksa vägede sissemarssimise ajajärgul. Võis ka eeldada, et üldine korralagedus ja laostumine, mis igal pool meie ümbruses valitses ja süvenes, ka kooli elule oma mõju avaldas. Ei oleks olnud mingi üllatus, kui selles õhkkonnas kooliõpetajatega konflikte oleks tekkinud või õpilased koolis ja väljaspool kooli „revolutsioonilises vaimustuses” mõningate