Kuna minu isa oli poliitikategelane ja oli poliitilise tegevusega seotud varahommikust hilisõhtuni, siis olin ka mina poliitikast nakatatud ja kuulasin suure huviga isa seletusi või vaidlusi, kuhu aga juurde pääsesin. Ka ajalehelugemine oli minu harrastuseks Esimese maailmasõja puhkemisest saadik aastal 1914. 1917. a. sügisel läks mulle kõige rohkem südamesse Eesti Maapäeva laiali aetud koosolek, mis toimus Toompea Valges saalis 28. novembril ja millest mul juhus oli pealtvaatajana osa võtta.2 Mulle käis lihtsalt üle mõistuse, kuidas võis eestlaste hulgas leiduda inimesi, kes tulevad märatsedes uulitsalt ja ajavad laiali eesti rahva valitud kõrgeima rahvaesinduse. Enamlased tundusid mulle hullumajast väljapääsnutena, kes ei teadnud, mida nad tahtsid või tegid, ja kelle ainsaks sooviks näis olevat kedagi maha karjuda või verd valada. Esmakordselt läbis minu pead mõte, et rahvast ei saa valitseda üksnes ilusate sõnadega, vaid et riigi valitsemiseks on vaja ka kindlat kätt ja organisatsiooni. Varem olin olnud arvamisel, et selleks aitab juhtide ilusatest miitingukõnedest ja et edasi läheb kõik rahva huvides justkui nõiaväel paremuse suunas.
Tallinna kolides elasime isaga Kaupmehe tänava majas nr. 11 teisel korral ning lõunat sõime Nikolai Kanni perekonnas. Kui ma ei eksi, oli meie korter neljaruumiline ja üüritud koos mööbliga. Uueks aastaks aga kolis ka ema Tallinna ja me üürisime endile kaheksatoalise korteri dr. F. Akeli majja Roosikrantsi tänav nr. 10. Minu isa ja Nikolai Kanni sidusid juba siis sõprussidemed. Kann oli Vene keisririigis esimene eesti rahvusest riikliku keskõppeasutuse (Tallinna Peetri Reaalkool) direktor ja tema määramine sellele ametikohale ei toimunud ilma raskusteta. Minu isa käis tollal Vene Riigiduuma saadiku ja ühtlasi tema parteikaaslase (kadett), tolleaegse Vene haridusministri krahv Ignatjevi juures Kanni ametissemääramise asja korraldamas. Kannide perekonnas tutvusin ma ka Nikolai Kanni noorema venna kapten Peeter Kanniga, pärastise koloneli ja Eesti Vabariigi riigikohtunikuga. P. Kanni mundrit ilustasid ülikooli lõpetamise märk ja Püha Jüri valge ohvitseririst. Viimane oli Vene sõjaväes haruldus ja eestlastest olid selle aumärgi vahvuse eest saanud Vene-Jaapani sõjas aastail 1904–1905 ainult kapten Eduard Villmann ja maailmasõjas neli Eesti ohvitseri. Piilusin seda aumärki ja kuulasin kapten Kanni lugusid aukartuses ja rahvuslikus uhkuses. Peeter Kann armastas kõnelda Eesti rahvusväeosade organiseerimise vajadusest ja mitmel puhul tarvidusest tõmmata ka eesti keskkoolide vanemate klasside õpilasi meie kodumaa kaitsmisele sisemise vaenlase, s. o. enamlaste (kommunistide) võimuhaaramise võimaliku katse vastu. Kui olime juba lähemalt tuttavateks saanud, andis Peeter Kann mulle mõista, et ta on neis küsimustes ühenduses kooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuuga. Õunapuu oli noor sportlane ja tema läbisaamine õpilastega hea. Tema õppekavasse kuulus tollal ka sõjaväeline kasvatus, mis sisult ei olnud enamat kui vaid püssivõtted ja marssimine rivis. Nähtavasti oli kapten Kannil Õunapuuga ka minust juttu olnud, sest kord 1918. aasta algul tegi Õunapuu minuga juttu, kas ma püssi ka lasta oskan. Vastasin, et sain juba neljateistkümneaastaselt jahipüssi ja mõistan seda ka käsitseda. Samaaegselt ajasin kõrvad kikki ja ootasin, kas Õunapuu mulle midagi rohkemat ütleb või küsib. Õunapuu vaatas mulle teraselt silma ning päris siis, et kuidas oleks lugu kroonupüssiga. Kas ma oleksin nõus tema korraldusi kõhklematult täitma? Mulle oli korraga selge, et selle jutu taga on kapten Kann, ja nii ma vastasin kindlalt, et olen nõus. Samal ajal tundsin, et kuulun sellest momendist peale ühte vandeseltskonda, ja kogu minu elu sai justkui uue suuna ja eesmärgi. Varsti pärast seda jõudis minuni – kustkaudu, ei mäleta – kuuldus, et sõjaväepüsse ja laskemoona sokutatavat reaalkooli hoonesse ja et need olevat peidetud vanade geograafiakaartide rullide sisse. Kas sellel jutul oli mingit sisulist alust või oli see ainult minu sõprade ja minu ettekujutuste taustal esilekerkinud pilt, ei mõista ütelda. Igal juhul, keegi meist neid minu teada seal näinud ei olnud. Ei mäleta ka, kust meile realistidele mõned päevad enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist (24. veebruaril 1918) kroonupüssid ja padrunid pihku siginesid. Kuid korraga nad meil käes olid. Reaalkooli õpilaste sõjaväeliseks üldjuhiks määrati Anton Õunapuu poolt täiendusklassi õpilane Kurt Linneberg, pärastine kaptenmajor ja Eesti Vabariigi Mereväe Staabi ülem. Kui paljusid Õunapuu meie seast niisuguseks olukorraks üksikult ette valmistas, ei tea, kuid mingisuguse vanderühmana meie „ülestõus” ei toimunud, tegutseti lihtsalt klasside kaupa.
23. veebruaril sain korralduse ilmuda püssiga-padrunitega reaalkooli hoonesse. Seal oli juba üksikuid kaasõpilasi ees ja neid sigines pisitasa juurde. Ei tulnud kaua oodata, kui teatati, et Tallinnas on alanud eestlaste sõjaline ülestõus ja et Eesti juhtkond kolib reaalkoolile diagonaalis üle uulitsa olevasse Mõisnikkude Krediitkassa hoonesse (pärastine Eesti Maapank) ja et see hoone tuleb otsekohe oma kätte võtta ja seda kaitsta. Tormasime, püssid käes, reaalkoolist välja ja esimene, kellele ma koos ühe kaaslasega vastu sattusin, oli üks „Estonia” teatri suunast tulev hambuni relvastatud Vene madrus. Enne kui see veel midagi paha aimas, hüppasime talle lähemale, lõime püssid palge ja nõudsime relva mahaviskamist. Madrus oli kõigest niivõrd rabatud, et heitis püssi käest ja andis oma üle rinna seotud kuulipildujalindid padrunitega meile üle. See oli mulle esimeseks relvastatud vahejuhtumiks ja ma mõtlesin, et kui ka edaspidi nii lihtsalt läheb, ei ole sõjamees olla sugugi mitte halb. Nii jäin ma välisvalvesse, ja mis vahepeal pangamajas sündis, seda ma oma silmaga ei näinud. Ei mäleta ka seda, kas realistid jõudsid sellesse pangahoonesse esimestena või leidsid nad sealt eest juba teisi üksusi. Samuti seda, kas Eesti juhtkond oli seal juba ees või kolis see sinna, kui hoone oli sõjaväelise kaitse alla võetud. Varsti pärast seda kihas maja ümber sagimine ja elav tegevus. Kuskilt toodi relvi ja neid jagati samas vabatahtlikkudele välja. Igal juhul oli see maja samal õhtul või järgmisel päeval koos selle kõrval asuva pärastise Eesti Panga majaga Eesti Ajutise Valitsuse asukoht, kust anti igasuguseid korraldusi.
Kuigi kogu linnas valitses veel üldine segadus, tõmbasid Vene sõjalaevade madrused siiski oma üksused 23. veebruari õhtul kesklinnast välja sadama piirkonda ja ka Vene sõdurid kadusid linna tänavatelt. Õhtul sattusin mingisuguse segasalga koosseisus gaasivabriku piirkonda. Seal oli juba olnud väike tulevahetus madrustega, kus kuuenda klassi realist Muizniek sai surma ja realist Felix Kallis haavata. Lamasime rivis gaasivabriku lähedal ja minu naabriks oli pärastine tuntud bassilaulja John Reintam, kes tänaseni kinnitab, et sealt algas meie kahe tutvus, kuigi minul ei olnud aega tollal tema nime küsida või teda mäletada. Siis viis mingi korraldus mind tagasi reaalkooli hoonesse, kus esmakordselt nägin meie kooli vanemate klasside õpilasi relvastatutena ja juba klasside kaupa rühmadesse korraldatuina. Kell võis olla kahe-kolme paiku öösel. Saime teate, et madrused on tunginud Tartu maantee piirkonda. Tuli korraldus see piirkond madrustest puhastada. Rivistusime viiekaupa ritta ja marssisime, püssid õlal, selle piirkonna läbi umbes tunni ajaga, misjärel siirdusime tagasi reaalkooli hoonesse, kus tukkusime või magasime keskhommikuni. Olime kogemuste poolest vaesed, ja mingit tegevusplaani meile ei seletatud; tõenäoselt seda üldse ei olnudki. Mingit maakuulamist ja muid ettevaatusvahendeid meie ei kasutanud, ja kui seal tõesti oleksid madrused meid oodanud ja meie uulitsa keskel sammuvale kolonnile tule avanud, oleksid meie üksuse tuleristsed väga kurvad olnud. Õnneks me seal madruseid eest ei leidnud ja kõik oli tühi ning vaikne.
24. veebruari hommikul oli ilus päikesepaisteline ilm. Hiljuti sadanud lumi oli veel puhas. Saksa väeosad olid Tallinnale lähenemas. Kardeti aga veel madruste rünnakut või Tallinna reidil seisvate Vene sõjalaevade tule avamist linnale. Keegi oli tulnud mõttele, et tuleb meie sõjaväelist jõudu madrustele demonstreerida ja et selleks on kohane reaalkooli relvastatud õpilaste marss Kadriorgu nii, et see oleks sõjalaevadelt nähtav. Rivistusime käsukohaselt ja marssisime jällegi kolonnis Narva maanteelt alla Kadriorgu. Meile avanes ilus ja huvitav vaade sadamale ja laevadele. Puhkasime pisut Kadriorus ja asusime