Varsti suundus ametlik koolielu jälle oma raamidesse ja tuli endiselt tegelda õppimisega. See aga ei tahtnud enam hästi edeneda, sest ka õpilased olid asunud „revolutsiooni tegema” ja koolis miitinguid pidama. Reaalkooli õpilastel sobis koostöö rohkem Kommertsgümnaasiumi õpilastega kui Aleksandri gümnaasiumi omadega. Asuti looma kooliõpilaste eesti rahvuslikku liitu. Vaieldi selle liidu kuju, nime ja sihtide üle tüütuseni. Kõigist neist vaidlustest käis läbi rahvuslik ja mitte mingi parteipoliitiline põhijoon. Minule oli see sümpaatne, sest minu meelest ei olnud õige koos venelastega asuda sotsialismi üles ehitama, vaid neist eraldi taotleda eesti omapära ja rahvuse kindlustamist. Suvise koolivaheajani oli ainult paar kuud aega, ja nii meie oma tööga jumal teab kui kaugele ei jõudnud ja paratamatult langes raskem osa eelmanitud kavatsuste teostamisest järgmisele õppeaastale.
Nii lahkusime kevadel nagu tavaliselt igaüks oma koju, üksteisele head suvevaheaega soovides. Tollal ei teadnud ma veel, et see oli minu viimaseks aastaks Tartu Reaalkoolis.
Varsti pärast kevadist koolitöö lõppu sõitsin paariks nädalaks Petrogradi isale külla. Isal oli endiselt korter Liteinõi prospektil. Suurema osa sellest ajast veetsin ma siiski mitte otse Petrogradis, vaid selle läheduses asuvas mereäärses Peterhofi-nimelises suvituslinnas, kus enne revolutsiooni armastas suvitada ka keiser. Peatusin seal oma onu Jaan Tamme perekonnas. Onu perekond suvitas seal ka tollel revolutsiooniaegsel esimesel suvel ja neil oli üüritud omaette suvila nagu vanasti. Onu oli endiselt Petrogradi konservatooriumi professor ja juba kauemat aega ka selle inspektor. Ta kuulus ka keisri õueorkestri (Pridvornõi orkestr) koosseisu, mis suviti mängis kaks korda nädalas Peterhofi pargis. Nii viibis onu perekond Peterhofis nagu omas kodus. Onu vanem tütar Lidia oli minuvanune ja me käisime koos onutütardega peaaegu iga päev Petrogradis „revolutsiooni tegemas”.
Oli parajasti Kerenski-aegne miitingute kõrgseis. Miitingute kõned mind siiski tollal enam ei köitnud ja neist oli mul juba Tartus lühikese ajaga küllalt saanud. Nii liikusime rohkem muuseumides ja muudes huviväärsetes kohtades. Ka käisin vaatamas operetti „Kerjusüliõpilane”. Üldiselt tundsin Petrogradi juba varemast ajast ja see ei olnud palju muutunud. Et tol suvel igas võimalikus kohas tegevuseta soldateid ringi logeles, sellega olin ma juba Tartus harjunud, ainult et Petrogradis oli neid tohutult rohkem.
Ühel päeval viis isa mind ka Tauria paleesse, mille sõjasangar Potjomkin oli lasknud omal ajal kingina ehitada keisrinna Katariina Suurele ja mida loeti üheks suurejoonelisemaks kogu Venemaal. See oli nüüd Riigiduuma (parlament) ellukutsumisest saadik aastal 1905 viimase käsutuses.
Olin duumas isaga käinud juba varem, kuid seekord oli koosolekute vaheaeg ja nii näitas isa seda ajaloolist hoonet mulle üksikasjaliselt. Proovisin isegi isa tugitoolis istumist.
Kord köitis Petrogradis minu tähelepanu „Väiketeatri” (Malõi teatr) reklaam. Selles teatris mängiti tol suvel üht äsjaloodud näidendit nimega „Tsarskoselskaja blagodat”. Tsarskoje Selo, tõlkes ‘keisri küla’, oli ka üks Petrogradi-lähedasi keisri elukohti ja sõna „blagodat” võiks tõlkida ehk kui ‘õnnistust’, kuid rohkem jutumärkides õnnistust. Näidendi programmist võis näha, et selle tegelastena esinesid keisrinna oma õuedaamidega ja kurikuulus munk Grigori Rasputin, kes eelnenud talvel mõrvati vürst Feliks Jussupovi ja tema sõprade poolt Jussupovi palee külalisena ning toimetati sealt Neeva jõele jääauku. Läksime onutütardega seda näidendit vaatama. Teater oli rahvast tulvil täis, kuid esmakordselt torkas mulle silma, et publik, keda nägime, oli varem nähtust hoopis erinev: üldiselt lärmakas ja väliselt kasimatu. Näitlejad aga olid endiselt head, nagu seda vene näitlejatest juba varem olin harjunud nägema. See aga, mida nüüd laval nende poolt ette kanti, oli tõesti ennenägematu ja ettekujutamatu. Kogu näidendi sisu ja tegevus keerlesid keisrinna ja tema hoovidaamide (eesotsas Anna Võrubovaga) seksuaalvahekordade taustal munk Rasputiniga ja kõike kanti ette äärmiselt labases ja maitsetus vormis. Teatripublikule näis see aga olevat kõigiti maitsekohane ja labasematel kohtadel teater otse rõkkas naerust ja heakskiidust. Minu revolutsioonilisele vaimustusele oli see nagu pang külma vett.
Tagasisõidul peatusin paar päeva meie Volossovo jaama läheduses asuvas Suure-Kubanitsa mõisas. Selle valitsejaks oli isa sugulane Madis Heimann, praost Manivald Heimanni (Heinami) isa. Mõisa valitsemine sündis veel vanas vaimus ja revolutsioon ei olnud jõudnud seal veel oma tööd teha, kuigi mõis asus ainult 65 versta kaugusel Petrogradist. Sügisel oli mul kavatsus sinna jahile minna, sest olin juba tollal kirglik jahimees. See külaskäik Kubanitsasse jäi mul aga oludest tingituna viimaseks.
Venemaa viibis nüüd revolutsioonikeerises, mis iga järgmise kuuga üha süvenes, ähvardades viia poliitilise ja majandusliku elu täieliku laostumiseni.
Revolutsiooni puhkemisel võimule tulnud vürst Georgi Lvovi mõõdukale ajutisele valitsusele järgnes sotsiaalrevolutsionäär Aleksandr Kerenski valitsus. Kerenski oli maapealse paradiisi lubadustega mõistnud Lvovi üle pakkuda ja oma ilukõnedega vene laiad kirjaoskamatud rahvamassid enda poole võita. Temast sai mitte üksnes Venemaa peaminister, vaid ka sõjavägede ülemjuhataja, kuigi tal sõjaväe juhtimiseks igasugused kogemused puudusid. Eraelus oli ta vannutatud advokaat ja ta oli ka Riigiduuma saadik.
Samuti nagu Lvov, unistas ka Kerenski veel Vene sõjaväelisest võidust Saksamaa üle. Kuna aga ilmnes nähteid, et Vene sõjavägi ei ole enam endist moodi lahinguvõimeline, siis arvas Kerenski, et selle iludusvea saab parandada nn. löögipataljonide organiseerimise kaudu. Asuti siis suurte kõnede ja praalimiste saatel neid formeerima. Löögipataljonidesse koondati teistest sõjaväeüksustest võiduhimulisi vabatahtlikke. Välistunnuseks anti löögi- või surmapataljonlastele mütsi ette surnupealuu märk jne.
Nii korraldas Kerenski sellel Venemaale raskel ajajärgul riigi ja sõjaväe juhtimist vist küll rohkem miitingute kõnetoolidelt kui vastavatest ametiasutustest. Selle tasuks aga elas kogu vene rahvas tollal Kerenski uimas ja teda ei jõutud küllalt kiita.
Kerenski käis 1917. a. suvel korra ka Tallinnas ja ta võeti siis Tallinnas rahva juubeldades vastu. Olgu siinkohal üks vahejuhtum sellest, mis pärineb vana soomusronglase Otto Jürgensi (insener O. J. elab praegu Vistas Californias) kirjast minule: „… Olime umbes seitse koolipoissi „Estonia” teatrihoone ees, ei lastud enam sisse, et on täis. Ootasime, kuni Kerenski tuli, jooksime, tõstsime ta kätele ja viisime ta „Estoniasse”. Saime kah, ja jäime lavale kükakile, kuni ta kõne lõppes. Õigemini ma pean tunnistama, et ma teda küll kätele ei tõstnud, teised olid kõik vanemad ja pikemad. Ma sain ainult ta saapast kinni, mis rippus allapoole…”
Minul tol ajal ei avanenud võimalust Kerenskit näha ei Petrogradis ega Tallinnas, küll aga viis saatus mind temaga viiekümnendatel aastatel korduvalt kokku New Yorgis. Noil aastatel oli poliitilise klubi „Tuesday Panel” (nimi tuletatud sellest, et klubiõhtud toimusid teisipäeviti) tegevuse kõrgseis ja seal liikus rohkelt Kesk- ja Ida-Euroopa päritoluga endisi poliitikategelasi. Üheks neist oli ka Kerenski. Ta armastas seal referaatkoosolekutel sõna võtta ja ta oli Balti rahvaste iseseisvuse taastamise poolt. Üldiselt jättis ta aga juba raugastunud inimese mulje (A. K. sünniaasta on 1881), kelle kõne ei sisult ega hoogsuselt enam kedagi eriliselt ei köitnud. Ametlikult kandis ta tollal USA välisministeeriumi Vene küsimuste nõuniku tiitlit.
Kerenski lubatud Vene sõjavägede võidukas pealetung, mille üksuste tuumiku moodustasid äsjaformeeritud löögipataljonid, algas lõunarindel Galiitsias ning lõppes Vene vägede suurte kaotustega.
Järgnes Riia linna vallutamine Saksa vägede poolt 21. augustil 1917 (vana kalendri järgi), ning Saare-, Hiiu- ja Muhumaa okupeerimine sakslaste poolt 29. septembrist kuni 8. oktoobrini 1917. Lisaks kõigele sellele toimus 25. oktoobril (uue kalendri järgi 7. novembril) 1917 Petrogradis uus riigipööre või nn. oktoobrirevolutsioon. Kerenski valitsus kukutati väevõimuga ja suure Venemaa valitsejateks tulid bolševikud V. I. Leniniga eesotsas. Ühesõnaga, suur torm ja lainetus Venemaal oli pigem laienemas kui vaibumas. Seal puhkes nüüd ka lääneriikide poolt toetatud kodusõda bolševikkude võimu likvideerimiseks.
Aastal