Sellel koosolekul arutati peamiselt ajakirja „Helbed” järgmise numbri sisu ja väljaandmist. Kõneldi eesti kirjandusest, hõimuküsimusest jne. Viimase kohta esitas Moora isegi väikese ettekande. Et meie ringi ajakiri kannab nime „Helbed”, seda kuulsin koosolekul esmakordselt. Kas seal ka mõni varem ilmunud number käepärast oli, seda ei mäleta. Hiir üllatas mind koosolekul sellega, et ta kandis ette paar oma hiljuti valminud luuletust. Niisiis pidi temast küpsema järelkasv meie vähestele poeetidele. Nüüd oli mul tema koosolekul viibimise alus korraga selge ja see tundus mulle põhjendatud olevat.
Hiire ettekantud värsid näisid mulle aga nii sisult kui ka vormilt segased olevat, ja ma tundsin piinlikkust, et ma luulest arusaamises selline võhik olin. Eks ma olen seda osalt tänaseni, sest isegi Henrik Visnapuu ja Marie Underi puhul pean ma teinekord pead murdma, kuidas ja mida luuletaja ühel või teisel korral on kavatsenud ütelda või mõtleb – või kuidas on lugu õieti selle riimiga.
Lõpuks tuli otsustamisele praktiline küsimus: kes kirjutab ajakirja „Helbed” järgmise numbri paberile? Selgus, et „Helbed” oli tavaliselt ilmunud ühe käekirjaga kirjutatud kaustikuna. Sissekukkumise korral võimaldas see teistele liikmetele käte puhtakspesemist. Kirjutajal tulnuks aga siis number kokkuleppe kohaselt oma vaimusünnituseks tunnistada ja seletada, et ta oli seda ainult ajaviiteks ja iseendale kirja pannud. Kas selline jutt kooli- või politseivõimudele oleks usutavana tundunud, selles kahtlen praegu väga.
Avaldati arvamust, et kirjutamistöö peaksid käesoleva numbri puhul tegema uued liikmed, s. o. kas siis Erni Hiir või mina. Hiir oli oma võimeid koosolekul näidanud, mina aga ainult suud maigutanud, ja nii arvasin siis, et õige on, kui pakun selleks tööks enda abi. Kõik olid sellega nõus. Mõtlen, et küllap ringil oli komme uut juurdetulijat kohe niiviisi rakendada, et tal taganemistee oleks võimalikult ära lõigatud.
Asusin õhtuti selle töö juurde ja varsti oli mul, arvan mäletavat, paarikümneleheline kaustik täis kirjutatud ning „Helbed” ilmusid. Selles numbris käsitleti rahvuskultuurilisi küsimusi ja olid ka mõned luuletused. Puudusid aga poliitilised teemad, kõnelemata mingist sotsialistlikust klassivõitlusest.
Varsti seejärel puhkes Vene revolutsioon ja kellelgi meist ei olnud enam aega või huvi selle väikese ringiga tegelemiseks. Kas ring sellega iseenesest maa pealt ära kadus või tuli see hiljem veel endises koosseisus kokku, ei mäleta, sest saabus kooliaasta lõpp ja järgmisel kooliaastal viibisin ma juba Tallinnas. Sellele küsimusele mõistaksid vahest vastust anda Harry Moora ja Erni Hiir ja ehk veel mõni, kes jäi edasi Tartu kooli.
1. märtsi paiku levis Tartus suure kiirusega kuulujutt, et Petrogradis on puhkenud mäss. Kuna sellel puudus igasugune kinnitus, siis kuulati juttu küll huviga, kuid selle levitamisega oldi ettevaatlik. Põnev oli jutt aga igal juhul.
Samal või järgmisel õhtul oli reaalkooli puhkpilliorkestri korrapärane harjutustund. Mängisin selles orkestris juba teist talve teist kornetit. Meie juhiks oli noor tõusev täht eesti muusikute peres – Juhan Aavik. Ta oli hiljuti lõpetanud Petrogradi konservatooriumi ja juhatas nüüd „Vanemuise” teatri orkestrit. Tartu teistel koolidel orkestrit ei olnud, nii et meie, realistid, olime enda oma üle uhked. Aavik ilmus seekordsele orkestriharjutusele märgatavalt närvilises või ärritatud meeleolus. Ütles siis napisõnaliselt, et tänase harjutuse kavas on ära õppida Venemaa sõbra ja sõjaliitlase Prantsusmaa riigihümn. Jagas seejärel meile kätte marseljeesi noodid, ning selle Prantsuse revolutsiooni ajal loodud hümni õppimine võis alata.
Arvan, et meil kõigil oli selle viisi õppimisel südamel küsimus, kas see on mingis seoses Petrogradi mässujuttudega või on see juhuslik kokkusattumus. Kaldusime arvama, et küllap Aavik teab selle kohta midagi rohkemat, kui kõneleb. Vaevalt tal aga oli rohkemat teada kui meil kõigil, kuid nähtavasti Aavik mõtles, et kui tõesti on mäss ja see levib, siis on ehk ka meie orkestrile hea, kui mõni revolutsiooniline marsilaul on ära õpitud.
Järgmisel päeval Petrogradi mässu jutud laienesid. Nüüd kõneldi juba, et tsaar olevat troonist loobunud, et seda ülestõusu juhitavat Riigiduumast ning et Petrogradis asuvad sõjaväed olevat ka mässajate poole üle läinud. Minu isa viibis Petrogradis ja nii eeldasin, et ka tema on kuidagi sellesse mässu segatud. Ja nii oli meil nende juttude ja sündmuste vastu eriline huvi.
Uulitsal kohtasin juhuslikult Zionit. Ta mõistis ütelda, et „Vanemuises” korraldatakse vene üliõpilaste algatusel suur koosolek, kus antakse informatsiooni Petrogradis toimuvast. Ta kuulnud vene üliõpilastelt, et selleks koosolekuks politsei luba ei olevat, kuid politsei olevat kõmujuttudest nii ära hirmutatud, et seda koosolekut laiali ajama või sellest osavõtjaid arreteerima ei tulevat.
Uudishimu viis mind nüüd „Vanemuise” juurde. Tõepoolest, sinna voolas vene üliõpilasi ja muud rahvast. Liitusin rahvaga, ja nii olin varsti „Vanemuise” teatrisaalis, mis oli juba rahvast poolenisti täis. Elavalt vestleva publiku hulgas oli ka vormis sõdureid ja üksikuid keskkooliõpilasi, samuti vormis. Ka minul ei olnud muud palitut kui koolimundri oma. See asjaolu, et ka teisi kooliõpilasi näha oli, rahustas minu ärevust. Varsti oli saal rahvast puupüsti täis ja algas koosolek. See toimus vene keeles ja kõnelejatest ma kedagi ei tundnud. Need seletasid, et Petrogradis on tsaarivõim kukutatud, ja kutsusid rahvast üles mässule.
Tartus oli aga tollal suur sõjaväegarnison ja igaüks mõtles sellele, mida teeb nüüd sõjavägi. Ses osas rahustasid kõnelejad, kelleks olid välimuse ja mundri järgi otsustades peamiselt vene üliõpilased, kuulajaid, et Tartu garnison on mässajate poole üle tulemas ja et vastavad läbirääkimised on praegu käimas. Iga kõne, ükskõik mida keegi kõneles, võeti vastu aplausiga. Vaimustus tõusis haripunkti, kui näitelavale, kus asus koosoleku juhatus, ilmus paar sõjaväelast, üks neist noor ohvitser. Ohvitser palus sõna ja teatas siis, et Tartu garnison on rahvaga ühinenud ja et sõjavägi on läbi linna marssimas kasarmust „Vanemuise” suunas, et seda ühinemissoovi väljendada. Nüüd karjuti mitmelt poolt koosolijate hulgast üle saali ohvitserile: „Pange relvad maha!” Selle peale andis ohvitser puiklematult oma mõõga ja revolvri koosoleku juhatusele üle. See justkui peletas viimased kahtlused hingest ja vist kõigil oli nüüd veene, et revolutsioon on tõepoolest käimas ja et enam ei ole vaja karta politseid ega sõjaväge. Vaimustus oli üldine. Juba õhtuses pimeduses, ikka veel koosoleku ärevust endaga kaasas kandes, sammusin „Vanemuisest” väsinuna oma korteri suunas, püüdes ette kujutada, mida toob homne päev meile kõigile.
Mind oli haaranud revolutsioonivaimustus, mida ainult pisut tumestas mõte, mida küll isa Petrogradis teeb ja kas ta on elus ja terve. Olin tol talvel korteris ja kostil dr. Anton Schulzenbergi perekonnas Rüütli ja Suureturu nurgal asuva maja neljandal korral.
Järgmisel päeval oli ilus varakevadine ilm, kuid paks lumi kattis veel maad. Linnas oli üle öö kõik muutunud. Politsei oli uulitsanurkadelt kadunud ja korrapidajatena liikusid linnas peamiselt üliõpilased laiade punaste sidemetega palitukäisel ning punased lindid rinnale kinnitatud. Ka üksikuid sõjaväepatrulle oli liikumas, samuti punaste lintidega dekoreeritud. Majadele hakkasid ilmuma punased lipud. Ilmusid tänavale punaste lintide müüjad ja varsti kandsid uulitsatel neid paljud rinnas, sellega oma revolutsioonilist meelsust demonstreerides. Ka meie, koolipoisid, varustasime endid punaste lintidega ja jalutasime linnas pidulikult ringi neid uhkelt palitu küljes kandes, ilma et kool meid selle eest oleks korrale kutsunud. Koolis oli sel päeval püha.
„Postimehest” ja levitatud lendlehtedest lugesime suurest veretust revolutsioonist Petrogradis