Olime veel paar päeva reaalkooli hoones kasarmeeritutena ja magasime klassides põrandal. Siis saime korralduse valveteenistusse asuda Pika Hermanni torni läheduses raudteejaama poole orgu ehitatud sõjaväe varustusladude juurde. Seal oli mitmesugust Vene sõjaväe mahajäänud riidevarustust ja rahvas kippus sealt „soomust” tegema. Umbes nädala pärast korjati meilt püssid ära ja alustasime jälle tavalise kooliõpilase elu. Enne seda andis Anton Õunapuu mulle ühe Jaapani sõjaväepüssi ning tsinkkastitäie padruneid, 300 tükki. Ütles, et need on registreerimata ja käskis mul kõik oma äranägemise järgi ära peita, lausudes, et ehk tuleb aeg, kus neid jälle vaja läheb. Peitsin need Roosikrantsi elukoha keldrisse ja sakslaste lahkumisel 1918. aastal ilmusin nendega välja. See oli viimane korraldus, mille ma Anton Õunapuult omakaitselasena sain. Vabadussõja algul siirdus ta vabatahtlikuna Kalevi Maleva ridadesse, kus ta ka langes 2. aprillil 1919 Suur-Bereznjuki küla lähedal.
Meie uude Roosikrantsi tänava korterisse olid allüürnikkudeks kolinud alampolkovnik Johan Laidoner ja polkovnik Raudsepp. Laidoner kadus Saksa okupatsiooni tulles Petrogradi, kuna polkovnik Raudsepp arvas, et tal ei ole midagi karta, ja elas esialgu meil edasi. Tallinnas pandi maksma öine liikluskeeld. Kord juhtus nii, et olime kahekesi Raudsepaga teel saunast koju. Aeg oli lubatust pisut üle läinud ja Saksa sõjaväepatrull võttis meid kinni ning viis komandantuuri. Seal aga ei juhtunud meiega midagi, vaid meie isikud tehti ainult kindlaks ja selle järel saadeti meid trahvimata koju. Peatselt läks ka Raudsepp Venemaale, kust tuli tagasi alles pärast Vabadussõda.
Maikuu lõpul 1918, enne reaalkooli atestaatide kättesaamist korraldasime oma klassi lõpupeo minu vanemate Roosikrantsi tänava korteris.
Selles vanuses olid meie tutvused õrnema soo juures kaunis kesised, kuid otsus oli, et need, kellel need on olemas, kutsuvad ka oma tuttava tütarlapse peole. Üks meist, kellel tollal oli juba väike kuramaaž ühe kena näitsikuga, oli Artur Sirk ja nii oli ka tema daam peol. Mulle on jäänud meelde isegi selle tütarlapse nimi. Tollal kehtinud politseitunni pärast kestsid peod hommikuni. Kui see siis lõppeks saabus ja öine liikluskeeld oli lõppenud, leiutas keegi meist, et oleks tore minna Lasnamäele varajast kevadhommikut nautima. Haarasime ideest kinni ja varsti olimegi Lasnamäel. Seal Lasnamäe serval siis jalgu kõlgutades ja nautides avarat vaadet merele, tegi üks meist ettepaneku, et ilusaks ja sobivaks lauluks oleks üldtuntud laul, mis algab sõnadega:
Üks linnuke seal oksa peal,
ta tõstab rõõmsalt oma häält …
Laulu refrään on:
Sirk-sork, sirk-sork …
Artur Sirgu tütarlapse nimi algas ka s-tähega ja oli ühesilbiline ning sõnale „sork” lähedane. Nii asendasime sõna „sork” selle tütarlapse nimega, ja siis ka hiljem narrisime Sirku selle lauluga. Egas sellest tüli ei tulnud.
Isa poliitiline tegevus Eesti Ajutise Valitsuse liikmena oli kujunemas põrandaaluseks ja Tallinnas elamine oli talle muutunud hädaohtlikuks. Minule aga saabus suvine koolivaheaeg, ja nii kolis kogu meie perekond Tallinnast tagasi meie pesasse – Tartu lähedale Sahkapuu tallu.
19. veebruaril 1918 moodustati Eesti Päästekomitee. Selle kolmest liikmest üks – Jüri Vilms – tabati Soome lahe ületamisel ja lasti sakslaste poolt maha. Konstantin Päts arreteeriti Saksa okupatsioonivõimude poolt ja saadeti Leedu territooriumil asuvasse vangilaagri. Kolmas liige – dr. Konstantin Konik – säilitas algul vabaduse ning asus poliitilistel kaalutlustel suvitama meie Sahkapuu tallu.
Sahkapuu oli 1918. a. suve esimesel poolel kohaks, mida külastasid nii noored vabariigi poliitikud ja sidemehed kui ka sõjamehed, nagu kindralid Andres Larka ja Ernst Põdder. Siit juhtis isa ka ülemaalist salajast rahakorjandust võitluseks meie iseseisvuse eest. Mina olin lõpetanud Tallinna Peetri Reaalkooli kuuenda (eelviimase) klassi, ja kasutades kooliõpilase isikutunnistust, tegin paar reisi Tallinna ning toimetasin ühe-teise kirja või teate ka Tartu.
13. juulil toimus Sahkapuul konspiratiivkoosolek, millest võttis osa salaja Sahkapuule sõitnud kindral Põdder. Järgmisel ööl magasime kindral Põdderiga kahekesi ühes toas. Saabus teade, et Tartus on algamas või juba toimub haarang Eesti tegelastele. Põdder lahkus ja isa kadus põranda alla. Samal päeval toimus talu põhjalik läbiotsimine Saksa võimude poolt. Dr. Konik elas abikaasaga Sahkapuu koolimajas ja seal läbiotsimist ei toimetatud. Selles ärevuses oli üks rull eelmise päeva nõupidamise dokumentidega jäänud isa kirjutustoas olevasse raamatukappi. Ema märkas seda, kui läbiotsijad olid majja astumas, ja sai teenijale ütelda, et too selle rulli kõrvaldaks.
Tüdruk oli haaranud rulli ja väljunud sellega maja aiapoolsest uksest ning peitnud selle vabarnapõõsastesse. Läbiotsijad lahkusid, leidmata vähematki kahtlast.
Dr. Konik arvas nüüd, et mingeid põrandaalusesse tegevusse puutuvaid dokumente ei või enam Sahkapuule jätta, kuid neid tuleks hoida kättesaadavas kauguses, kuna ka minu isa peidukoht oli läheduses ühe sauniku majas. Konik saatis mind meie usaldusmehe Räisa talu peremehe Peeter Väljaotsaga nõu pidama. Väljaots leidis dokumentidele hea peidukoha oma aida põranda all. Samal õhtul (14. juulil) sammusime Konikuga ettevaatlikult Räisa poole, Konikul dokumentide rull hõlma all. Kogu tee ei vahetanud me sõnagi, kuid jälgisime teravalt ümbrust. Talus oli Räisa Peeter nii korraldanud, et me seal peale tema enda kedagi ei kohanud. Peitsime salajase materjali Räisa talu aida alla. Kõik õnnestus. Koduteel oli Konik jutukas ja täis usku Eesti vabasse tulevikku.
15. juulil olime Konikuga kahekesi teel Sahkapuult Tartu. Konik tahtis kuulda-näha, mis vahepeal oli Tartus juhtunud, võimalik aga ka, et mõnda korraldust edasi anda või teadet vastu võtta. Minu ülesanne oli olla kutsariks, ja kui Konikuga peaks midagi juhtuma, siis olla teate toojaks või käskjalaks. Meie pruun, lühikeseks lõigatud sabaga kõrb Minna vedas sörkides „pikklauda” – meie külavaheteele sobivat sõiduvankrit, mis oli tollal eriti mõisavalitsejate hulgas armastatud sõiduk. See ei olnud päris lihtne pikklaud, vaid sellel oli korvis kaks kõrvuti istet ja kolmas sõitja mahtus keskele lauale.
Umbes poolele teele jõudnud, nägime juba tükk maad ette, et meile tuleb vastu sõiduk, milles istuvad üks Saksa sõjaväelane ja teine erariides isik, kes juhib hobust. Konik mainis, et küllap sõidavad Sahkapuule jälle mõnda läbiotsimist toimetama, ja arvas, et on päris hea, et meid seal jalus ei ole. Meie kohale jõudnult sõiduk peatus ning sealt päriti, kes me oleme. Erariides mees kõneles ka eesti keelt. Ütlesime mõlemad õige nime, sest olime veendel, et vähemalt erariietes mees teab, kellega on tegemist. Tulijad pidasid siis omavahel pisut nõu ning sõjaväelane teatas, et ta tuleb meiega kaasa, kuna erariides isik sõitis üksinda edasi. Sõjaväelane võttis dr. Koniku istme endale, Konik istus meie ette ja minule jäid endiselt ohjad. Meil Konikuga keelati omavaheline eesti keeles kõnelemine. Sõjaväelane ise oli sõnakehv, ja nii jõudsime Tartu linna. Mõtlesin, et sõidan Kivi tänav nr. 2 asuva