Vagunisse ronides kujutasin endale ette, et see on mingil viisil seestpoolt kuulikindlaks vooderdatud, kuid meie uus elukoht oli tavaline puuistmetega Vene kolmanda klassi reisivagun. Piki vaguni ühte külge oli läbikäik. Sellele asetusid ristipidi lahtised, ainult pikuti vaheseintega eraldatud kupeed. Igasse mahtus magama kaks meest alla pinkidele ja veel kaks seina külge kinnitatud, päevaks allalastavatele naridele. Lae all asuvatele pakinaridele võisime asetada oma sõduripauna pesuga või mis kellelgi selles oli.
Realistide rühm sai endale kaks esimest vahet vaguni otsas. Endale valisin ülemise korra, sest arvasin päris õigesti, et seal lesides olen omaette härra ja et alumisele pingile istuma tulek on ju nagunii võimalik. Ka mõtlesin, et temperatuur püsib vagunis ehk üleval ühtlasemana. Maitsed on inimestel erisugused ja seetõttu läks magamiskohtade jaotamine sekeldusteta. Aeg möödus paigaleasumisega kiirelt ja nii meie ei märganudki, kui kellaosuti oli jõudnud 12-le ja anti signaal supisappa minekuks. Supirong oli pärale jõudnud ja supp, mida lõunaks saime, ei olnudki nii halb, kui see minu ettekujutuses pidi olema.
Seisime endiselt Aegviidu jaamas ja nüüd oli aega ja tahtmist hakata uurima, kuidas soomusrong üldse välja näeb. Nagu pealiskaudsel järelevaatusel selgus, koosnes see rongi keskel olevast vedurist ja kahel pool paiknevast paarist dessantmeeskonna ja mõnest eriotstarbega vagunist. Ühes rongi otsas oli suurtükiplatvorm-vagun ja selle järel raskekuulipilduja-vagun. Samasugune kuulipildujavagun oli ka rongi tagumises otsas. Neist oli suurtükivagun varustatud ühe kolmetollilise suurtükiga, kuulipildujavagunid aga avatavate luukide taga põrnitseva kaheteistkümne kuulipildujaga. Osa neist vagunitest oli „soomustatud” kahekordsete seinte vahele asetatud lahtise liivaga või nende äärde üles laotud liivakottidega, kaitseks püssikuulide või isegi mürsukildude vastu. Osa vaguneid, nagu see, kuhu mina sattusin, olid kindlustamata. Nagu varsti selgus, tegi soomusrong selles koosseisus ka rindest läbimurdeid, ja ma ei tea ühtki juhtumit, et vaenlane meie rongi pihta oleks kunagi püssidest või kuulipildujatest tulistanud. Nii olid need, kes elasid liivakottidega kaitstud vagunites, varsti ilmselt ebamugavamates ja mustemates elutingimustes kui need, kellel seda „elukindlustust” peal ei olnud. Seetõttu hakkas liivakotte vagunitest ära kaduma, üks kord omal algatusel, teine kord hädaolukorras. Nii kuidas sõda edasi arenes ja olukord ja tarvidused muutusid, muutus ka vagunite arv ja koosseis. Alustasime ehk kümmekonna vaguni pikkuse rongiga, kuid sõja lõpuks oli soomusrong nr. 2 üle kahekümne vaguni ja platvormi pikk.
See päev Aegviidu jaamas oli üldse uudisterikas. Kuna ma hommikust saadik alampolkovnik Kanni ei olnud näinud ja kuna ta pidi olema just löögipataljoni ülem, siis ajasin kõrvad kikki ja varsti kuulsin oma pettumuseks, et Kann oli ainult meie grupi rindeletooja ja et ta oli juba eelmisel õhtul sama rongiga, millega tulime, vaikselt Tallinna tagasi sõitnud. Kanni järglaseks löögipataljoni (umbes 70 meest!) ülemana oli saanud kapten O. Luiga. Üteldi, et Luiga on heade sõjakogemustega julge ohvitser, ja nii ei olnud põhjust Kanni eriti taga nutta. Siis aga kuulsin, et rindele saabub ka soomusrong nr. 3 ja et kapten Luiga saab selle ülemaks. Edasi oli juttu, et Luiga asemele on löögipataljoni ülemaks mõeldud alamkapten August Tõnishof. Kuidas Tõnishof välja näeb, ei olnud mul ettekujutust. Informatsioon on sõdurite hulgas kiire levima ja nii võidi varsti ütelda, et ka Tõnishof on julge sõjamees ja on rongile tulnud vabatahtlikult. Ta olevat maailmasõjas haavata saanud. Jutud osutusid paikapidavaks ja järgmisel päeval oli Luiga juba soomusrongi nr. 3 ülem ja Tõnishof soomusrongi nr. 2 dessantüksuse ülem. See dessant koosnes koolipoiste löögipataljonist, mis oma nime säilitas, ja umbes 30-mehelisest dessandist, mis oli juba enne meie saabumist soomusrongil ja pidi enamuses koosnema endistest ratsaväelastest. Seega kokku umbes sada meest.
Veel olulisem kui mainitud uudised oli mulle meie jaotamine rühmadeks. Reaalkooli rühm, kümme meest, säilitas oma nime. Rühmaülemaks oli määratud Räpina mehi leitnant Peeter Truuts ja tema abiks lipnik Eugen Bärenklau. Mina olin kinnitatud rühmavanemaks ja mind ülendati samal päeval või selle järel kapraliks.
Nagu meie, nii ka teistes rühmades oli kaks ohvitseri. See andis meestele suure kindlusetunde, sest tundsime enda otseses läheduses vilunud sõjamehi. Truutsi kohta seletati, et tal on juba neli aastat sõjameheelu ja frondikogemusi seljataga. Bärenklau kohta ei teatud enamat, kui et ta on olnud enne sõjaväkke võtmist Riias üliõpilane.
Nii saabus õhtuhämarus. Soomusrong nr. 2 sõitis Lehtse raudteejaama soomusrongi nr. 1 välja vahetama. Selle öö pidime juba eesliinil magama. Siit-sealt oli kuulda mõnda üksikut püssilasku, kuid üldiselt oli kõik vaikne. Mõne aja möödudes levis teade, et rongi maakuulajad on vangidena kaasa toonud neli Vene madrust, kes olid tabatud riisumiselt ühes talus, ja et need kuuluvad mahalaskmisele. Ajasin kiirelt sineli selga ja väljusin vagunist. Tõepoolest, talvises öövalguses nägin meie rongi esiotsast Tapa pool raudtee lähedal askeldamas trobikonda inimkogusid. Kõlasid paugud ja osa neist meestest langes lumme, osa hakkas liikuma rongi suunas. Pead läbis mõte, et lähen vaatan, kuidas mahalastud madrused välja näevad. Mõni minut hiljem seisingi juba nende juures. Madrused lamasid lumes nii, kuidas neist sinna keegi kuulist tabatuna oli kukkunud. Siis märkasin, et ühel nirises veel näo peal verd. Korraga läbis mind jälkuse-, hirmu- või kahjutunne, või ka kõik need segiläbi. Tulin kiirel sammul tagasi rongile. Tuju sõpradega vestlemiseks oli nagu käega pühitud ja ma katsusin nii vaikselt ja kiirelt, kui sain, oma teise korra magamisnarile pugeda. Varsti magas kogu vagun päevastest üleelamistest ja muljetest väsinuna. Minul aga seisid need mahalastud madrused silme ees ja magamisest ei tulnud sel ööl kuigi palju välja. Niiviisi möödus 27. detsember 1918, minu esimene päev soomusrongil nr. 2.
Ööl vastu 28. detsembrit oli rongil selgesti kuulda kahurilaske ja mürskude lõhkemisi, ning Lehtse jaamas ja rongi läheduses oli kuulda ka inimeste kõnelust. Pidasin seda tavaliseks rindehääleks, sest mul ei olnud mingit ettekujutust, kuidas öö eesliini lähedal välja näeb. Hommiku poole ööd sõitis meie rong paariks tunniks Lehtse jaamast välja Tapa suunas, kuid ka sellest ei mõistnud ma järeldusi teha, kuigi Lehtsest Tapani oli ainult 11 kilomeetrit. Tapa oli vaenlase käes ja kogu rindel kestis vaenlase edasitung Tallinna suunas. Hiljem kuulsime, et sel ööl parandati Tapa ja meie vahel raudteed, et võimaldada soomusrongide rünnakut Tapale. Meie rong oli siis teeparandajate läheduses nende kaitseks kohal olnud.
Järgmisel hommikul, s. o. 28. detsembril kuulsin oma rühma ohvitseridelt, et eelmisel õhtul oli Lehtse jaamas toimunud soomusrongide ülemate ja 5. polgu ülema alampolkovnik Nikolai Reeki osavõtul nõupidamine, kus oli otsustatud Tapa äkilise soomusrongide rünnakuga vallutada. 28. detsember möödus siis lahingueelses meeleolus. Mõlemad meie rühma ohvitserid olid kohal. Nad ajasid poistega niisama juttu ja andsid üht-teist tulusat näpunäidet lahingu puhuks.
Puhastasime ka oma püsse, Lewise kuulipildujaid jm. Nii leitnant Truutsist kui ka Bärenklaust jäi hea mulje. Truuts mainis, et kuigi ta on vana sõjamees, on tal seekordne lahingusse minek vastumeelt. Siis saabus öö ja kuulsime, et raudteeparandajate komandod olid jälle välja saadetud ja et nad olid juba eelmisel ööl osa raudteest korda seadnud. Kella kahe paiku öösel oli parandusega jõutud kilomeetri-kaheni Tapast ja soomusrong nr. 2 sõitis eesliinile. Meie rongi dessant või selle osa saadeti ahelikku, et teeparandajaid ootamatu kallaletungi eest kaitsta ja ise pealetungivalmis olla. Tapa linn asus meie ahelikust ainult ühe kilomeetri kaugusel. Aeg venis pikale, ikka ei tulnud teadet, et viimane jupp teed oleks ära parandatud ja et rongid saaksid Tapa jaama sisse sõita.