Kokku viibisime selles olukorras Tartu vanglas, usun, seitse päeva. Politseinuhk istus kogu selle aja koos meiega, kuid ta viidi iga päev tunnikspaariks „ülekuulamisele” ja tuli siis neilt ülekuulamistelt endiselt sakslasi sõimates tagasi. Ilmselt oli see mees oma nuhiülesannetes vilumatu. Pärast okupatsiooni tehti selle mehe isik kindlaks, kuid kuhu ta jäi või mis temast sai, ei mäleta, sest järgnenud Vabadussõda ja muud huvitavad sündmused ei jätnud aega pisiasjadega tegelemiseks.
Ühel õhtupoolikul käsutati meid Konikuga jälle vangla kantseleisse, kuhu toodi ka minu ema. Seal ootasid kolm püssidega relvastatud Saksa sõdurit, kes võtsid meid endi hoole alla. Meile ei öeldud, kuhu meid viiakse. Kui aga olime jõudnud Lossi tänava nurgale ja meie saatjad pöörasid Lossi tänavale ja üles Toomemäe suunas, ei olnud kahtlust, et sammume Tartu raudteejaama. Jaamas seisis pikk segarong, mis näis koosnevat tühjadest kaubavagunitest ja milles oli ka üksikuid reisivaguneid. Meid käsutati ühte tühja kaubavagunisse. Sinna olid kinnitatud laudadest istepingid, kuid oli ruumi ka maas pikutamiseks. Mõne aja möödudes lahkus rong Tallinna poole, ja see suund oli meile kolmele meele järgi. Soldatid meist palju ei hoolinud. Nii võisime omavahel jutelda, nii palju kui soovisime, ja end nii mugavalt sisse seada, kui see võimalik oli. Ema seletas siis, mis vahepeal temaga oli juhtunud, ja meie Konikuga, mis meiega. Oli hea tunne, et olime kõik kokkulepitud joont pidanud, öö oli ilus, kuid riietusolukorrast tingitult oli meil kogu aeg külma peletamisega tegemist. Keskhommiku paiku jõudsime Tallinna ja jaamast suundus meie salk Vene tänavas postkontori läheduses asuvasse uurimisvanglasse.
Vangla kantseleis kordus sama toiming mis vastuvõtmisel Tartu vanglasse. Seekord aga mahutati meid maja kolmandale korrale ja igaüks eri kambrisse. Kambrid olid väikesed. Magamiseks olid need varustatud redelitaoliste naridega. Viimane tuli hommikul üles tõsta, nii et selle jalutsiots oli päeval kinnitatud lae alla seina külge. Raskus seisnes aga selles, et kambris puudus taburet või tool istumiseks. Narile oli ette nähtud kott või mingi matt, kuid need puudusid – kuulu järgi olid need 1917. a. revolutsiooni algul „pidulikult” ära põletatud, ja sakslased ei näinud vaeva uute muretsemisega. Asetasin siis ööseks külje alla püksid ja kuue. Nari pulkade vahed olid suured, ja nii oli magamine keeruline ja väsitav ning hommikul valutasid kõik kondid. Kuna tekki ei olnud ja ka aknaklaas puudus, siis oli öösiti külm. Nii haigestusin ma oma tugevale tervisele vaatamata juba paari päeva pärast ja palavik oli silmanähtav, kuigi keegi seda ei mõõtnud. Vangla administratsioon, kes seni oli meie vastu vähemalt väliselt ükskõikne olnud, tegi korraga minu olukorra kergenduseks kõik, mis sai: mulle lubati nari ka päevaks alla jätta, muretseti magamismatt või kott ja korrapidaja valvur oli isegi nii julge, et lubas mu emal mind külastada, millega valvur ennast ilmselt hädaohtu asetas. Ema oli ülejärgmises kambris ja Koniku kamber pidi asuma meie vahel. Haigus möödus paari päevaga, kuid nari jäi kogu minu vanglasviibimise ajaks alla ja ma võisin sellel pikutada või istuda oma soovi kohaselt. Vanglatoitu sõime kõik kolm ainult paar esimest päeva. See oli siiski Tartu vanglaga võrreldes pisut parem. Puudus peedisupp, mis oli asendatud kord päevas antava silgusupiga, milles heal juhul ujusid ka mõned kartuli-või silgutükikesed. Kas sakslaste loal või ainult vangla administratsiooni teadmisel olid sõbrad asja nii korraldanud, et meile kolmele toodi iga päev lõunasöök „Kuld Lõvi” hotellist, mis oli tollal Tallinna parimaid hotelle.
Elul ei olnud enam midagi viga, välja arvatud see, et puudus vabadus. Puudus teadmine, kui kaua tuleb kinni istuda, ja ei olnud võimalust kellegagi kõnelda, mõtteid vahetada või midagi lugeda. Aja surnukslöömise raames asusin siis veerima seintel leiduvaid vangide nimesid ja roppe värsikesi. Peamiselt aga otsisin lutikaid. Prussakaid siin polnud ja lutikad olid kavalad end päevaks ära peitma, kuid jahisaagi üle ei võinud siiski nuriseda.
Olin revolutsiooni ajal lugenud Vene oktobristide juhtiva tegelase vürst Kropotkini mälestusi „Revolutsionääri märkmed” (Zapiski revolutsionera). Selles raamatus jutustab vürst Kropotkin muuseas, kuidas ta tsaariaegses vanglas istudes pidas teiste vangidega ühendust seinale või veetorudele koputamise teel. Raamatus on juttu ka sellest, kuidas vastav tähestik oli koostatud. Kui koputada ahjule, tuli teiselt poolt vastus. Nii see läbikäimisviis oli rakendatav ka meie vahel. Puudus ainult vastav tähestik. Selle kombineerisin ma vist ühe päevaga. Asetasin kirjatähestiku viide ritta. Koputuste arv ahjule tähendas, mitmendat rida ma mõtlen. Siis pidasin väikese vahe ja järgmised koputused tähendasid, mitmendat tähte ma selles reas mõtlen. Niiviisi moodustus sõna, ja kui see oli valmis, siis järgnesid tihedad löögid, millele kuulaja vastas samuti tihedalt. See tähendas, et talle on sõna arusaadav. Juba järgmisel päeval leidsin võimaluse paberitükikesel oma tähestikku dr. Konikule sokutada ja ajaviitetegevus oli mõlemale kindlustatud. Hiljem olen palju kordi mõtelnud, kas üldiselt tarvitusel olev vangide koputamissüsteem on niisugune, nagu see oli meil Konikuga, kuid ei ole olnud juhust kelleltki küsida, kes seda ise oleks harrastanud.
Ühel päeval, uurides lutikajahi raamides oma nari otsa tagust seina, leidsin, et kambri vahesein ei ole kivist, vaid krohviga kaetud plankudest. Edasi avastasin ühe prao, mis oli täidetud paberiga. Sellest praost paberit kõrvaldades selgus, et üks minu eelkäija oli vaeva näinud prao puhastamise või laiendamisega ja et ta oli selle tööga juba võrdlemisi lõpu lähedale jõudnud. See oli dr. Koniku kambri sein. Idee tundus olevat suurepärane, kuid küsimus oli, millega seda tööd jätkata, sest ühtegi terariista mul ei olnud. Üteldakse, et kus häda kõige suurem, seal on abi kõige lähem. Nii ma avastasin väljakäigukohas käies ühe võrdlemisi tugeva naela. Selle kättesaamine polnudki nii väga raske. Pimeduse saabudes, mil valvur ukse „silmast” kambri üksikasju enam ei näinud, pugesin nari alla ja alustasin eelkäija pooleli jäänud töö lõpuleviimist. Hommikuks koristasin prügi maast ära, ja kui mind lasti väljakäigukohta, kadus see prügi jäädavalt. Koputasin Konikule, et teen ühendusauku. Dr. Konik otsis kuulamise järgi minu „töökoha” üles ja andis märku, et ühendus on lähedal. Kas ta sellesse töösse ka omapoolset panust sai anda – ei mäleta. Veel mõned päevad, ja pikemateks kõnelusteks me koputamist enam ei kasutanud, vaid ronisime õhtuti mõlemad naride alla ja saime teineteisega päris hästi kõnelda. Kuigi dr. Koniku ja minu eluaastate vahe oli suur, ühendas see ajajärk mind temaga kogu elu kestuseks. Eriti tema viimasel eluaastal, mil professor Konik oli osalt halvatud, olin ma tema sagedane külaline ja me jagasime siis jällegi ühiseid muresid meie maa poliitika pärast, seekord Pätsi ja Eenpalu poliitikat arvustades. Kuid sellest edaspidi. Dr. Konik suri 1936. aastal. Sel puhul ilmus minult kirjutis ajakirjas „Tänapäev”.
Nii oli paar nädalat möödunud ja olime juba oma igapäevase eluga harjunud. Lootus, et meid üle kuulatakse ja selle tulemusena ehk vabastatakse, hakkas iga päevaga kahanema. Rajasime ootused sellele, et sakslane kaotab sõja. Paaril korral oli valvurite abiga dr. Konikule väljastpoolt sokutatud saksa ajalehtede väljalõikeid. Need rändasid seina uuristatud augu kaudu ka minu kambrisse ja neist oli näha, et sakslaste käsi ei käinud läänerindel just hiilgavalt.
Ühel päeval külastas mind reaalkooli usuõpetaja pastor Beckmann, kes oli vist ka vangla õpetaja. Ta päris, kas ma vajan jumalasõna. Ta oli tuntud saksameelsena ja nii meil teineteisele palju ütelda ei olnud. Tema küllatulek tõi mulle siiski vaheldust ja olin talle südames tänulik, et ta seda tegi.
Kaunis vangistuse algul kuulsime valvurilt, et see majakord, kus viibime, oli tavaliselt reserveeritud surmakandidaatidele või rasketele kurjategijatele. Mahalaskmist ma ei kartnud. See teade justkui tõstis minu enesetunnet ning ei mõjunud mingil kujul hirmuäratavalt. Ühel päeval varsti pärast seda juttu avas valvur minu kambri ukse ja lubas mind koridori vaadata. Seal seisis sirgelt pikk kõhnavõitu mees, mõlemad käed raudus, ja valvurid askeldasid ta ümber. Valvur ütles mulle, et see on eesti rahvuslane