1915/16. õppeaastaks olime jõudnud neljandasse klassi. See oli meile kõigile mitmeti igatsetud klass; peamiselt aga neile, kes sealt kavatsesid tegelikku ellu astuda. Reaalkooli neljanda klassi lõpetamine andis Vene tsaaririigis teise järgu haridusastme, mis oli mitmele meist lõppsiht. Sellest klassist avanes võimalus edasi minna kas otse sõjakooli ja saada elukutseliseks ohvitseriks, minna apteegi teise järgu õpilaseks ja sealtkaudu ülikooli rohuteadust õppima, või ka minna kohe mõneks riigiametnikuks, näiteks postkontorisse.
Ohvitseriks minekut soodustati vähemalt tol sõja-aastal sel määral, et meie klassis poolametlikult kinnitati, et kui kellelgi on hinnete pärast takistusi klassi lõpetamiseks, parandatakse see iludusviga sõjakooli astumise puhul tunnistusel ära. Nii et kui vanus lubas, võisid pärast klassi lõpetamist juba kolme kuni nelja kuu pärast lipniku paguneid kanda.
Olime oma aastates jõudnud vanuseni, kus meid ka õrnem sugu hakkas pisut huvitama. Ka selle peale oli koolis mõeldud. Tartus tegutses tollal üksainus tantsuõpetaja nimega Carl Helmer, kelle tantsukool asus Peterburi tänaval. Reaalkool nägi hea meelega, et neljandasse klassi jõudnud õpilane selle tantsukursuse läbi teeb, et omandada pisut seltskondliku läbikäimise oskust ja kasvatust.
Helmer reklaamiski oma tantsukursusi mitte üksnes tantsukursusena, kus lubati selgeks õpetada 16 eri tantsu, vaid just „tantsu- ja viisakusõpetuse kursusena”. See kõik tundus meile elus uue lehekülje avamisena ja olimegi siis varsti, usun, klassi terves koosseisus Helmeri õpilased.
Näitsikute eest muretsesid need klassivennad, kellel oli meievanuseid õdesid või onutütreid, nagu näiteks minu pärastine naisevend doktor Endel Muna. Puuduva osa aitas komplekteerida Helmer ise. Üldiselt olid Helmeri soovitatud tütarlapsed head tantsupartnerid, sest neid valis ta meile kursuse lõpetanute hulgast ise. Helmer andis siis tütarlapse aadressi, ei unustanud seletamast ka tütarlapse voorusi ja head perekondlikku kasvatust. Edasi õpetas ta täpselt, kuidas tuleb ilmuda tütarlapse ema või vanemate palge ette, kuidas enda soovi neile esitada, mida selle järel näitsikuga kõnelda jne. See kõik oli nii keeruline ja uudne, et kippus peas rohkem segi minema kui matemaatika valemid. Aga kuidagi toime tulime sellega kõik ja kursuse alguseks oli meil juba igal poisil oma tütarlaps, kellele järele minna ja kes pärast tunde koju saata.
Helmer oli juba tollal palja peaga, pikkade vurrudega vanapoolne härra, kuid kerge painduva sammuga, ülimalt viisakas ja tähtsa esinemisega. Tunde andes kandis ta põlvini ulatuvat saterkuube ja kõike, mis ta arvas härrasmehel sinna juurde kuuluvat, mis sellest, et saterkuub pikemaajalisest kandmisest mõne koha pealt pisut läikis.
Valssi-poloneesi õppisime prantsuskeelse komando järgi, sest see oli tolleaegne tantsupidude seadus. Prantsuse keel maksis ka masurkas, milleks oli aga erikursus.
Kui oli saabunud kursuse viimane tund, siis oli see kujundatud senistest pidulikumaks ja selle kavas oli ka käesuudlemise õpetus: saali ühte nurka oli asetatud istuma üks vanem daam. Kaelas rippus tal kuldkell pika kuldketi otsas. Kas tal ka lornjett käes oli, seda ma ei mäleta.
Meie, poisid, rivistusime eeskojas. Üksikult tuppa astudes pidime siis tollele daamile äsjaõpitud reeglite kohaselt lähenema, ennast talle esitlema, ja kui daam „gratsioosselt” oma käe välja sirutas, seda suudlema. Siin oli olulisem moment, kui sügavale tuli kummarduda või kui kõrgele tohtis daami kätt tõsta. Sellega toime tulnud, tuli viisakusreeglite kohaselt vabandada ning järgmisele käesuudlejale teed anda. Eksperdina vaatas kõike seda toimingut pealt Helmer, samuti need poisid, kellel see tegevus juba selja taga oli.
Olles Helmeri tantsu- ja viisakusõpetuse kursuse lõpetanud, tundsime endid nüüd tõesti seltskondlikuks läbikäimiseks võimelistena. Tuli vaid oodata koolipidu, et seal oma kavalerioskusi demonstreerida. Seekordsel koolipeol ei olnud meil enam kohustust pärast eeskavalist osa lahkuda ja koju magama minna, vaid võisime jääda tantsima. Tantsuprogramm koosnes tolleaegsetel pidudel neljast osast, igas osas neli tantsu. Esimene osa algas poloneesiga, teised tavalise valsiga. Tantsukava oli peokutsel ära trükitud ja tütarlastel oli prestiiži küsimus saada igale tantsule mõni ettetellimine. Kavaler kirjutas siis kaardile vastava tantsu taha oma nime eeldusel, et mõni teine üht või teist tantsu ei olnud juba jõudnud endale reserveerida. Kui nüüd tuli kätte kord tantsima minna, siis tõmbasid endale valged glasseekindad kätte, sammusid pidulikul sammul näitsiku kõrval istuva tädi või ema palge ette ja palusid luba tütart tantsima võtta. Ma ei tea juhust, et seda luba ükski mamma või tante oleks keelanud, sest neile oli see samuti auks, kui tütrel oli rohkelt edu.
Käisin reaalkooli viiendas klassis. Tartu linna väline ilme oli endiselt pidevalt muutumas. Kui sõja algul elunes Tartus umbes 40 000 inimest ja Tartu kandis ülikooli- ja üldse koolidelinna pitserit, siis nüüd võis siin olla sõjaväelastega kokku vahest 60 000 elanikku. Juurdekasvu moodustasid peamiselt sõjaväelased ja igasugused sõjaväeametnikud, kuid ka sõjapõgenikke valgus Riia kandist järjest juurde. Uulitsatel võis näha üha sagedamini sõjas haavatuid, küll karkudel, küll ilma, sest Tartu oli laienenud ka uute haiglate poolest. Ikka sagedamini kuulsime ka sõjaväeorkestri mürtsumist ja teadsime siis, et järjekordselt saadetakse mõnda väljaõppe lõpetanud sõjaväeüksust rindele. Kui oli aega, siis ruttasime seda sündmust pealt vaatama. Nüüd ei olnud sel puhul enam hurraatamist ja vaimustust, kõik see oli juba liiga igapäevaseks muutunud. Tarbekaupu ja eriti toiduaineid võis olla vähem müügil kui rahuajal, kuid puudust ei kannatanud keegi.
Sõjateateid lugesime kasvava huviga, sest rinne oli meile lähemale nihkunud ja olime ka jõudmas lähemale eale, kus sõja edasikestmisel mobilisatsioon ka meid võinuks riivata. Et sakslane suudaks kord ka Tartu vallutada, seda keegi ei uskunud, või õigemini, selle peale üldse ei mõteldud. Usk Vene (tema liitlastest palju ei kõneldud) võidu sisse näis endiselt kõigil kindel olevat.
Koolitöö kulges endises vaimus kindla korra kohaselt. Vaba aja möödasaatmise raames olime nüüd õhtuti sagedamini hakanud käima liuväljal, mis oli korraldatud nn. Kroonuaias asuval tiigil. Kroonuaia all mõtles rahvas ülikooli botaanikaaeda, mis oli ümbritsetud kõrgest ja paksust maakivimüürist. Seal mängis juba aastaid uisutajatele ja rahva lõbustuseks Alba kümmekonnast mehest koosnev viletsavõitu puhkpilliorkester. Kuid see täitis oma ülesannet täiel määral, sest paremat orkestrit me liuväljale ei mõistnud soovida. Sissepääs oli väikese tasu eest, mis hoidis soldateid eemal. Tegelesime liuväljal vähem uisutamise kui paari- või trobikonna kaupa uisutajate vahel jalutamisega. Liuväljal olid kasutada ka lükatavad kelgud, millel armastasime oma näitsikuid sõidutada, sest mitte üksnes värske ja karge talvine õhk ning orkestrihelid ei meelitanud meid sinna, vaid süüdi oli ka möödunudaastane Helmeri tantsukursus, kus olime sõlminud esimesi tutvusi tütarlastega. Neid me nüüd jätkasime või täiendasime liuväljal ka uutega.
Et seisime veel samal talvel vägeva Vene keisririigi kokkuvarisemise eel, sellele ei mõistnud siis küll keegi mõtelda.
Kunagi jõulude paiku seletasid mulle vanema klassi õpilased Harri Moora (pärastine Tartu ülikooli professor) ja Karl Reitav usalduslikult, et meie reaalkooli kahe viimase klassi õpilaste keskel tegutseb salajane eestimeelne ring, mis annab välja ka mingit salajast ajakirja. See ring tegutsevat Tartu Reaalkoolis juba rida aastaid. Nemad mõlemad kuuluvat ka selle koosseisu. Nüüd olevat see ring otsustanud oma tegevust laiendada ka viienda klassi õpilaste hulka. Viiendast klassist olevat sinna kuulumiskõlvulistena ära märgitud Erni Hiir ja mina. Minult küsiti, kas ma olen nõus sellesse ringi astuma ja seal kaasa töötama. Ühtlasi hoiatati, et kui ring avastatakse, siis ähvardab meid kõiki koolist väljaheitmine.
Kuigi mulle ringi tegevus segaseks jäi ja ma ka selle väljaantavat ajakirja ei olnud näinud, olid mulle mõlemad värbajad tuntud kui tublid ja ausad poisid. Nii lõi minus lõkkele meie perekonnas valitsev rahvuslik vaim. Ka katkendlikud teadmised isa 1905. a. revolutsiooni aegsest tegevusest aitasid tõenäoliselt selleks kaasa, et ma ilma pikema kaalumiseta andsin oma sõna sinna