Kuna tegelen praegu mälestuste teise köite kirjutamisega, oleks ehk kokkuvõtte lisamine käesolevale raamatule varajane.
Tartu Reaalkoolis
Olen sündinud aastal 1900. Tartu Reaalkooli ettevalmistusklassi pääsesin eksamiga 1911. a. sügisel ja see kool jäi minu teiseks koduks kuni kevadeni 1917.
Meie klass koosnes, nagu kogu Tartu Reaalkool, peamiselt eesti soost õpilastest. Erandiks oli minu klassis ainult kooli venelasest arsti poeg, ning sõja-aastatel siginesid klassi ka mõned lätlased-sõjapõgenikud. Kooliõpetajateks olid Tartu Reaalkoolis, nagu ka teistes Tartu kroonukeskkoolides, venelased või venestunud sakslased. Eestlasi-õpetajaid oli selles koolis tollal kolm: pastor Adalbert Klaassep, kes õpetas piiblilugu ja pidas eestikeelseid hommikupalvusi kooli suures saalis; siis kooli puhkpilliorkestri juht Juhan Aavik, pärastine helilooja ja professor ning Tallinna Konservatooriumi direktor; noor matemaatikaõpetaja Mihkelson üteldi ka eestlane olevat, kuid ta armastas kanda Vene mundrit, ja keegi temalt kunagi ühtegi eestikeelset sõna ei olnud kuulnud. Kuid ega eesti keelt tohtinud tollal meiega kõnelda ka Juhan Aavik, kuigi ta ei varjanud seda, et ta on eestlane.
Õppekeeleks oli koolis ettevalmistusklassist alates vene keel. Vahetundide ajal oli õpilastel lubatud eesti keele kõnelemine kuni teise klassini. Kolmandast klassist peale pidime omavahel ainult vene keelt tarvitama. Sellest määrusest õpilased rangelt kinni ei pidanud, kuigi esmakordsel tabamisel oli karistuseks ette nähtud kaheksatunnine istumajätmine ja teistkordsel sissekukkumisel koolist väljaheitmine. Ei mäleta, et minu kooliajal seda karistust nii rangelt oleks rakendatud. Ei tea ka juhust, et eestlastest õpilased oleksid kodus vene keelt kõnelnud, ka nendes kodudes mitte, kus tollal vene keelt osati. Pigem kõneldi juba saksa kui vene keelt. Meie klassi raames maksis saksa keele tarvitamine koduses elus siiski ainult paaris perekonnas.
Kogu Venemaal kandsid tollal kõikide kroonuõppeasutuste kasvandikud vormiriietust. Reaalkoolide vormiks oli must kõrge kraega eest kinnine kuub ja mustad püksid. Selle juurde kuulus alatiselt kantav must lakeeritud nahast vöörihm kooli initsiaalidega selle vaskpandlal. Palitu oli mõnes reaalkoolis mustjassinine, mõnes must kalev sellele kaherealiselt õmmeldud kuldsete (vasest) nööpidega. Mütsiks oli nahknokaga „furažka”, vormilt nagu sõjaväelastel, vene üliõpilastel või ka riigi- ja postiametnikel. Mütsi ees ilutses suur kuldne (vasest) kokard kooli nimetähtedega keskel, mille üle oli keisrikrooni kujutus nendes koolides, mis kuidagi viitasid mõne keisri nimele, nagu näiteks Tallinna Peetri Reaalkool (Peeter Suur). Tartu Reaalkool kandis sinakasmusta palitut, Tallinna oma täiesti musta. Gümnaasiumides kanti sinakashalli hõbenööpidega vormipalitut.
Kooli töönädal oli kuus päeva pikk ja päevas oli keskmiselt viis klassitundi. Suvevaheaeg kestis juuni algupoolest augustikuu 28-ndani, s. o. kaks ja pool kuud. Jõulu- ja lihavõttepühade vaheaeg oli kaks nädalat.
Kooli õppekava oli kindel ja õpilastel ei olnud võimalik õppeainetes teha mingeid valikuid.
Sportimist selles ulatuses, nagu see on tavaks praegusaegsetes koolides, üldse ei tuntud. Spordiks oli ette nähtud kaks tundi nädalas, ja kehakasvatustunnis, mis tavaliselt toimus kooli ainsas saalis, tehti võimlemisharjutusi. Vanemates klassides muutus see aga kord-korralt rohkem sõjaväeliseks riviõppuseks ja oligi siis selle nime all õppekavas. Spordiõpetajaks oli tavaliselt mõni ohvitser kohalikust polgust. Võrk- ja korvpall ja muud sellised mängud olid tundmatud.
Esimesed õppeaastad möödusid koolis kõigile range töö tähe all. Suvevaheaeg veedeti tavaliselt maal oma vanemate kodus, sest meie klassi enamuse moodustasid maapoisid. Mina elasin esimestel aastatel kogu aja oma vanemate talus Sahkapuul, mis asus Tartust viie kilomeetri kaugusel. Hommikuti sõitsin hobusega linna, jätsin selle Kivi ja Peterburi tänava nurgal asuvasse „Eestimaa” sissesõiduhoovi, ja pärast koolitööd võtsin hobuse ja sõitsin jälle koju.
28. augustil 1914, pärast Esimese maailmasõja puhkemist algas Tartu koolides õppeaasta nagu tavaliselt ja ma siirdusin jälle oma kooli. Üldpilt oli Tartus vahepeal lühikese ajaga muutunud ja muutus järjest edasi. Krasnojarski polk, mille alatiseks asupaigaks oli Tartu linn või õigemini linna idaserval asuvad kasarmud, kus Eesti Vabariigi ajal asus meie ratsarügement, oli juba sõja esimestel päevadel saadetud rindele. Sõjaväelasi oli aga Tartus sellele vaatamata liikumas tublisti rohkem kui rahuajal. Rida ülikooli- ja erahooneid oli linnas sõjaväele rekvireeritud ja nendel ilutsesid nüüd uued sildid, enamasti haiglate või muude Punase Risti asutuste omad.
Kooli õppeaasta avaaktus ja palvus olid sel aastal pidulikumad ja patriootlikumad kui varem. Ülistati Vene sõjavägede vahvust, loetleti äsjaseid võite jne. Üldse, kooliaktuste korraldamises oldi sõja ajal heldem kui tavaliselt ja need toimusid nüüd iga Vene võidu puhul ja lõppesid tavaliselt kolmanda koolitunni järel õpilaste kojulaskmisega, mis arusaadavalt oli meile õpilastele ja küllap ka kooliõpetajatele vägagi meelt mööda.
Saksa keele avalik kõnelemine keelati kogu Venemaal ja Saksa kodakondsusse kuulunud sakslased saadeti asumisele Põhja-Venemaale ja Siberisse. Reaalkoolis oli saksa keel endiselt ametlik õppeaine, kuid selle õpetaja nahas ma küll ei oleks soovinud olla: ta õpetas meid küll endise hoolega, kuid oli ettekujutamatu, et saksa keeles oleks mõni õpilane sõja ajal võinud saada mitterahuldava hinde. Nii muutusid saksa keele tunnid niisama ajaviitetundideks ja meie saksa keele oskuse tase seisis nii madalal, et reaalkooli lõpetades ei olnud ma saksa keeles seltskondlikuks läbikäimiseks üldse võimeline.
Uute määruste hulgas, mis meile koolis sõja puhul anti, oli see, et meie sõjaväelasi kui kangelasi igal pool aupaklikult kohtleksime, vajaduse korral haavatuid abistaksime, soldatitel linnas teejuhiks oleksime ja neil ka kirju aitaksime kirjutada.
Neist punktidest leidis tegelikku rakendamist kirjade kirjutamine, sest vene soldat oli üldiselt kirjaoskamatu. Tarvitses ainult minna postkontorisse, kui mõni soldat sulle ligines ja palus end kirjakirjutamises aidata. Tegime seda algul päris huviga, kuid hiljem, kui see liiga igapäevaseks muutus, hoidsime postkontorist eemale. Kasvav loidus oli vahest tingitud ka sellest, et ei olnud võimalik ette kujutada vaimuvaesemat kirja kui tolleaegse soldati oma: peaaegu eranditult algas vene sõduri kiri lühikese lausega, et ta on elus ja terve, mis oli ju kodustel ka kõige olulisem teada, kuid otse sellele järgnes ainult nimede loetelu, kellele paluti tervitusi edasi anda. Algul tulid oma perekonna liikmed, siis sugulased, naabrid ja teised külaelanikud, niivõrd kui postkaardil või kirjas ruumi leidus.
Aastas kord-paar tuli meil kogu kooli või kõigi Tartu koolide ulatuses ühiselt kirikusse minna kas Jumalalt Vene sõjaväele võiduõnnistust paluma, mõne suurema võidu puhul teda tänama või mõne muu sündmuse puhul palvetama.
Eriti on mulle ses osas meelde jäänud üks jumalateenistus Tartu Maarja kirikus, kuhu olime käsutatud palvetama troonipärija Aleksei tervekssaamise eest. Troonipärija kannatas parandamatu verehaiguse hemofiilia all, mille ta oli pärinud oma ema kaudu Hessen-Darmstadti dünastialt.
Mul juhtus olema taskus pisut raha ja nii ostsin ma Kivisilla läheduses asuvate vene poodide või kioskite reast möödumisel naela odavaid kompvekke. Mõtlesin neid jagada klassis sõpradega. Et seda kirikus teha, seda kavatsust mul ei olnud. Kirikuteenistus venis aga pikale (tollal kestis see umbes kaks tundi) ja läks vist kõigile õpilastele igavaks. Et teenistuse ajal kirikus väikest uinakut teha, nagu seda maakirikutes võis tavaliselt näha, selleks olime liiga noored. Kompvekikott hakkas tüdimuse suurenedes mind ikka enam ja enam vaevama, kuni otsustasin sealt ühe kompveki endale vaikselt suhu poetada. See maitses hea ja seejärel lasksin koti sõprade hulgas (istusime klasside kaupa, meie klass üleval kooril) ringi käia. Kott sai tühjaks ja nii mõtlesin, et igaühele jätkus selle sisust ja et mulle oldi kosti eest tänulik.
Järgmisel päeval näis see vahejuhtum meil kõigil meelest läinud olevat. Siis aga pihtis