Mälestused. Ilmar Raamot

pead üles-alla ja pomises siis: „Ma olen haavatud.” Suust aga tilkus verd edasi. Selle järel vajus ta kokku ja ma olin arvamisel, et mõne minuti pärast on ta surnud, sest kuul oli jooksnud suhu ja väljunud kaelast. Üks tema rühmakaaslasi, kes asus meist sammu kümne kaugusel, roomas meie juurde ja võttis mu kaaslase Lewise üle. Siis avati meile tuli ka vasemalt poolt metsast. Varsti selgus, et laskjad olid esimese soomusrongi mehed alamkapten Jüri Ratassepa juhtimisel, kes tulid Lehtse mõisast ja pidasid meid vaenlasteks. Kuigi laskmine varsti katkestati, mõjus see vist mitte üksnes minule, vaid meile kõigile rabavalt. Esmakordselt vaatasin üle õla tagasi ja nägin, et põllul oli siin-seal lamavaid mehi, ja ma märkasin, et need ei püsinud enamasti paigal, vaid roomasid tagasi metsa poole. Pead läbis mõte, et oleme lahingu kaotanud ja et meie püssidel pole tääkisid, kuid et venelastel on need olemas, nii et kui vaenlane Anna mõisast ei tagane ja tuleb täägivõitlus, siis oleme kaotajad. See kõik toimus mõne minuti jooksul. Kuid siis tuli uus käsklus: ahelik edasi! Kargasin üles ja jooksin veel umbes sada sammu. Minu Lewise-mees ei olnud kaasa tulnud. Vaatasin, kuhu ta jäi, ja nägin, et meie kivihunniku taga otsis varju juba mitu meest. Seekordse hüppe, mis oli ühtlasi viimane, olid kaasa teinud ehk pooled mehed meie algkoosseisust, sest umbes samapalju mehi näis olevat meie selja taga, kui oli ahelikus. Tuli komando metsa äärde taganeda. Mehed valgusid tagasi, enam vasakule raudtee suunas, mis oli väikese kallakuga metsa poole. Ka mina hoidsin enam vasakule, sest soovisin ikka veel oma rühmaga liituda. Olin varem kuulnud, et lahingus edasi tormata on palju julgem tunne kui kaotatud lahingust taganeda. See karikas tuli mul juba esimeses lahingus põhjani tühjendada. Selle-eest aga Vabadussõjas ka viimast korda. Olime vaenlase tule alt väljas, metsa all kohendasid mehed jälle rivi korda. Leidsin oma rühma üles soises metsas ja teatasin rühmaülem leitnant Truutsi surmast. Teisi haavatuid või surnuid realistidel ei olnud. Siis seletasin, et minu tundmatu paarimees, kuulipildur sai minu kõrval surma. Varsti märkasin, et teda kandsid ta sõbrad ja et tal oli veel elu sees. Otsiti siis üles kelk, mille olime Laastu talust võtnud, ja haavatu asetati kelgule. Ohvitseridest oli rinnast haavata saanud leitnant Friedrich Solba ja tema elupäästjateks said leitnandid Ivar Reinvaldt ja Nigul Ehrmann (Ermaste), kes ta vaenlase tule alt välja kandsid ja korraldasid koos teistega ta transpordi rongile. Haavatud allohvitserid Kaalep ja Gutmann olid võimelised sõpradele toetudes liikuma. Nüüd ilmus välja ka lipnik Jaansoni ratsu ja see kulus jalast haavatud Gutmanile marjaks ära. Poiss tõsteti hobuse selga, kinnitati sadula külge ja longus peadega alustasime tagasiteed oma soomusrongile. Minu kõrval haavata saanud Lewise-mees osutus üliõpilaseks-vabatahtlikuks Jaan Naariseks. Ta toimetati Tallinna haiglasse. Saatsin sellest juhtumist sõna oma vanematele ja need käisid Naarist mitmel korral haiglas vaatamas. Ta oli juba paranemas ja arstid lootsid kõige paremat. Siis aga, päeva kümme hiljem, oli tal kaelas ühest sinna sattunud hambakillust haav tekkinud ja ta jooksis verest tühjaks, ilma et teda oleks saadud aidata.

      Hiljem selgus, et Jaan Naaris oli esimene üliõpilane-vabatahtlik, kes Vabadussõjas langes. Sellega muutus ta pärast sõda üliõpilastele ja rahvale tuntud kujuks. Lugesin sõjale järgnenud aastatel kolme eri kirjeldust, kuidas ta Anna mõisa lahingus haavata sai. Viimase kirjutise autoriks oli üks soomusronglasest õppursõdur J. P., kes oli üliõpilaspõlves Richard Janno sõber ja kellega aeg-ajalt kokku puutusin. Juhtus, et olime kord seltskonnas koos ja nii lahvatasin klaasi õlle juures, et „kallis mees, sind seal Naarise haavata saamise juures küll ei olnud”. P. tegi kohkunud näo ja küsis, et kes seal siis oli. Selle peale jutustasin seltskonnale kogu loo, nagu eespool kirjeldatud. P. vastas, et oleks ta seda mõistnud aimata, oleks ta sundinud mind ennast sellest kirjutama. Olukord oli aga selline, et mees sai keset päeva haavata, sõbrad olid tal juures ja keegi ei olnud vaevaks võtnud sellest sõnagi paberile panna. Nii oli ta otsustanud Vabadussõja ajalugu selles punktis pisut täiendada. Soovitas, et ma selle loo omakorda üle seletaksin. Vastasin, et on siis vaja igat õigust taga ajada. Nüüd, mil sellest sündmusest on vahepeal palju vett merre voolanud ja kõik on juba kauge minevik, märkisin asjade käigu siiski paberile. Olen oma elus palju sündmusi näinud pisut teises valguses, kui need on ühe või teise asjaosalise poolt hiljem paberile pandud. Üliõpilase Jaan Naarise surmasaamise lugu olgu siin ainult üheks näiteks ja niisuguseks näiteks, mille üksikasjad ei muuda üldpilti, ükspuha millist seletust keegi õigeks peab.

      Selles Anna mõisa lahingus õppisin ma ka pisut sõjakunsti: märkasin, et ainult need püssikuulid, mis ei vilista, vaid lühikese särtsu või plaksatusena end avaldavad, on need, mis kukuvad lähedale ja on elukardetavad. Umbes sedasama kogesin hiljem ka kahurimürskude puhul. Senikaua kui kuuled mürsu ulumist õhus, ei ole ta sulle kardetav. Kui aga ulumine su ees katkeb, langeb ta sinu lähedale. Siis tuleb silmapilkselt end maha visata, et kildude eest kaitset saada, kui siis juba hilja ei ole.

      Kui meie ekspeditsioon oli soomusrongile tagasi jõudnud ja ma tegelesin oma kupees säärikute jalast kiskumisega, mõtlesin endamisi, et kui kõik lahingud peaksid niisugused olema nagu Anna mõisa oma, siis sulab meie pataljon kiirelt meestest tühjaks, ja et ega ma ka ise sellest sõjast elusalt ja tervelt välja ei tule. Varsti aga olime jälle kõik heas vormis ja Tapa tagasivallutamise lahingu järel tõusid meie tuju ja enesekindlus taas märgatavalt.

      Alamkapten Pauluse juhtimisvõimetest olime aga küll juurteni pettunud ja me ei valinud sõnu tema kirumiseks. Olime kõik, s. o. sõdurid ja, kuivõrd seda kuulsime, ka ohvitserid, ühisel arvamisel, et meie dessant oleks pidanud Anna mõisale lähenema haardega metsa äärest ja mitte ilma erilise vajaduseta üle lageda lumise välja tormama.

      Ka veel tagantjärele mõtlen, et Paulus oleks pidanud endale veerand tundi aega võtma ja maakaarti kontrollides korraliku lahingukava koostama, või kui see oli olemas, siis selle koha järgi ka toimima ja mitte laskma end kõrvale juhtida juhuslikult põllul märgatud vaenlase salgast.

      Ohvitseri hinnatakse peamiselt mitte tema hurraatamise järgi lahingus, vaid lahingutulemusi aluseks võttes. Nii olime kõik õnnelikud, kui paari päeva pärast saime teada, et Paulus on soomusrongilt lahkunud ja et tema asemele on soomusrongi nr. 2 ülemaks määratud alamkapten Jaan Lepp. Kapten Lepp jäi rongi ülemaks Vabadussõja lõpuni ja teenis hiljem Eesti sõjaväes kolonelleitnandi astmes. Ta küüditati kommunistide poolt aastal 1941. Pidasime kapten Pauluse soomusrongilt „kadumist” tema kaotatud Anna mõisa lahingu otseseks tulemuseks. Kas see nii oli, ei tea ma tänapäevani. Hiljem kuulsime, et J. Pitka oli määranud Pauluse mereväe dessantpataljoni ülemaks. 10. jaanuaril 1919 tegi see pataljon Kunda lahes dessandi, mis lõppes umbes samaviisi nagu meie Anna mõisa lahing. Kapten Paulus oli selles lahingus haavata saanud. Mis temast edaspidi sai, ei tea. Kuuldavasti oli ta peale Vabadussõda välja rännanud Lõuna-Ameerikasse ja seal 1940.–50. aastatel surnud.

      Anna mõisale järgnenud paar-kolm päeva olid meile sõduritele puhkuse päevad. Soomusrongidele ja üldse Eesti väeosadele aga taganemispäevad. Olime siis esijärjekorras huvitatud, mis sorti mees on leitnant Reinvaldt, kes meie löögipataljoni Anna mõisa lahingus juhtis. Omaalgatust ta selles lahingus näidata ei saanud, sest ta allus kapten Paulusele. Nii ei osatud selle põhjal tema kohta ei head ega halba ütelda. Selgus, et leitnant Reinvaldte oli rongil koguni kaks venda. Esialgu oli neid raske teineteisest eristada, küll aga neid mõlemaid teistest ohvitseridest, sest mõlemad kandsid pikka mustaks pargitud lambanahast kasukat, missugust kellelgi teisel meie rongil ei olnud. Edvin Reinvaldti kohta teati ütelda, et ta oli juba 1912. aastal tagavaraohvitseriks ülendatud ja et ta oli juba maailmasõja esimesel või teisel aastal rindel kompaniiülem olnud. Noorema, Ivari kohta jäid andmed puudulikuks. Varsti märkasime, et Reinvaldte jätkub peaaegu igasse lahingusse või maakuulajate salka. Lugupidamine nende kui sõjameeste vastu tõusis sõdurite seas iga päevaga.

      Sellevastu kapten Jaan Lepa kohta saime vähe andmeid ja imelikul viisil jäi mul tema karjäär Vene sõjaväes täpsemalt teadmata. Ainult nii palju kuulsin hiljem, et ta oli sõjaväkke tulnud kaubanduskoolist.

      Lehtse raudteejaamast taganesime välja juba järgmisel päeval, s. o. 30. detsembril. Üteldi, et lahkume varsti Lehtsest ja et jaamahoones võib kõike purustada või „evakueerida”, mida saab. Läksime siis – grupp realiste – vaatama, mida sealt „soomuse” tegemiseks võtta on. Edmund Schiffer kui luuüdini tehnikamees leidis, et kõige olulisemad on elektripatareid, ja ta asus siis neid maha monteerima ja rongile tassima. Mind valdas „kodukaunistamise”