Siis tuli korraldus rongile tagasi pöörduda ja ka teade, et Tapa lahing jääb ära, sest päevavalguses ei oleks linna vallutamine kasutada olevate jõudude abil mõeldav olnud, kuna rünnaku ootamatuse moment oli ära langenud. Seekord nurjunud operatsiooni üldjuht oli soomusrongi nr. 2 esimene ülem kapten Karl Parts, kellele vahepeal allutati ka soomusrong nr. 1 (viimane oli rindel olnud 1. detsembrist saadik) ja nüüd ka rindele jõudnud soomusrong nr. 3, kuni mõni aeg hiljem sai kapten Partsist soomusrongide divisjoni ja hiljem diviisi ülem, kellele allusid siis ka Kuperjanovi partisanide ja Kalevlaste Maleva pataljonid. Mõlemad olid meie eliitrügemendid ning kapten Parts tõusis koloneli aukraadi. Ronisime üles rongile ja alustasime tagasisõitu Lehtse jaama.
Olime lühikest aega sõitnud, kui rong peatus ja meile tehti teatavaks, et on otsustatud vaenlasele selja tagant peale tungides vallutada Anna mõis, milles pidi luureandmetel asuma üks Vene madruste dessantüksus. Tollal peeti madruste kui revolutsioonikangelaste üksusi kardetavamateks vastasteks kui jalaväelasi.
Asusime ahelikku. Sajameheline rivi tundus mulle väga suure ja võimsana. Ka oli koolipoistel igal rühmal oma Lewise kergekuulipilduja. Kokku oli neid vist kuus. See asjaolu oli meile suureks julgustuseks. Pealegi teadsime, et ka soomusrongi nr. 1 dessant rongiülema kapten Anton Irve juhtimisel võtab sellest operatsioonist mingil kujul osa. Kuid sellega meil silmaga nähtavat ühendust ei olnud. Peaaegu kõik koolipoisid-löögipataljonlased olid varustatud ilma täägita Jaapani püssidega, kuna vanade sõdurite hulgas oli näha ka Vene püsse. Leitnant Truutsil oli täägiga Vene püss ja sellega eristus ta nii oma rühma sõduritest kui ka teistest ohvitseridest. Kohe algul kehtestasime rühmas korra, et kuulipildujat kanname kordamööda. Seekord pidin mina kandma selle padrunikassette. Kassetid olid ratta- või õhukese tordi kujulised ja need asetati tulistamiseks kuulipildujale horisontaalselt. Igasse kassetti mahtus 42 lasku. Kassetid olid vastavates presentriidest kottides ja neid kanti üle õla rihmaga kahe koti kaupa kokkuseotuna. Kassetikandjail oli laskmiseks ka püss kaasas. Kus see Anna mõis maakaardil asub, sellest ei olnud mul vähimatki ettekujutust – pidi olema raudteest mõned kilomeetrid eemal ja see oli kõik, mis kuulsin. Meie rongi dessandi üldjuhiks oli rongiülem alamkapten Karl Paulus isiklikult ja lahingurivisse hargnedes pidi tema juhatama eeskätt vanade sõdurite osa paremal tiival, kuna koolipoiste juhiks vasakul tiival oli ette nähtud leitnant Edvin Reinvaldt. Leitnant Reinvaldti nime kuulsin esmakordselt. Milline see mees välja näeb, ei selgunud mulle kogu operatsiooni vältel. Ümbrus, mille läbisime, oli soine ja metsane. Lumi ei olnud eriti sügav, kuid siiski küllalt sügav selleks, et meid väsitada. Nii jõudsime tükiajalise vantsimise järel ühe talu juurde, mille nimeks oli vist Laane või Laastu. Seal puhkasime pisut jalgu. Üks meist märkas, et maja ukse lähedal oli päris mahukas kelk, mis oli kergekuulipilduja ja selle kassettide vedamiseks nagu loodud. „Rekvireerisime” selle kelgu, panime oma rühma kandamid kelgule, ja kelku vedades oli hoopis kergem astuda. Sammusime ikka veel hanereas või segamini seekord üht metsateed mööda. Mõlemal pool teed oli palgimännimets. Tuli korraldus kuulipildujadkassetid õlale võtta, sest Anna mõis pidi olema lähedal. Täitsime käsu. Korraga sõitis meile vastu üks ratsanik. Ta võttis oma karvamütsi peast ja tahtis midagi küsida, kui märkas, et on vaenlaste keskel. Ei jäänud siis tal muud teha kui hobuse seljast maha ronida ja end vangi anda. Rongi adjutant lipnik Jaan Jaanson, kes oli ka dessanti kaasa tulnud, oli kärmas üksi jäänud hobust endale võtma ja ronis samas selle selga. Kuhu ta hobuse natukese aja pärast alanud lahingus jättis, ei näinud. Minule jäi see moment miskipärast meelde ja peaaegu iga kord, kui hilisemal ajal Jaansoni kohtasin, tuli see ratsutamise lugu jälle silme ette. Vangilt kuulsime lühidalt, et Anna mõisasse oli äsja Tapalt saabunud lisaks seal viibivatele madrustele Eesti Viljandi kommunistlik polk (rügement) ja et tema oli teel Tapale selle päralejõudmisest teadet viima. Kapten Paulus ütles, et nüüd tuleb kiirustada, ja ta andis käsu edasi liikuda. Minu rühm oli rivis üks viimastest ja pidi lahingu puhul hargnema rohkem vasemale tiivale. Nii sattus see vang realistide rühma juurde. Leitnant Truuts pöördus minu poole: „Raamot, võtke see vang oma hoole alla ja jääge temaga kolonni sappa.” Ning sosistas siis mulle nii, et vang ei kuuleks: „Pressige talt nii palju teateid välja, kui saate, ja kohe, kui algab lahing ja ta peaks katset tegema putku panna, laske ta maha. Jookske siis rivile järele.” Silme ette kerkisid madruste laibad ja tahtsin leitnant Truutsile midagi vastata, kuid sõnad või mõte jäid kurku kinni. Sain siiski momendiga enesevalitsemise tagasi, ja nii vastasin kindla häälega: „Kuulen, härra leitnant!” Meie kolonn, mis ei olnud ei hanerivi ega marsikolonn, vaid enam nii, kuidas juhtus, sest tee oli küllalt lai, et ka kahe- või kolmekaupa võis kõrvuti sammuda, liikus jälle edasi. Mina vangiga viimasena. Meil jätkus aega ehk veerand tundi. Selle vältel kuulsin vangilt, et ta on 16 aastat vana Viljandi poiss ja samuti vabatahtlik nagu minagi, ainult punaste poolel. Ta vastas kõigi minu küsimuste peale avameelselt, kuid midagi olulist lisaks sellele, mis ta varem mõne minuti jooksul meile kõigile oli jutustanud, ma ei kuulnud. Tundsin, et iga minutiga ligineb silmapilk, kus algab lahing, ja juhul kui vang kaasa ei tule, tuleb mul leitnant Truutsi korraldusele vastavalt tegutseda. Nähtavasti olid ka leitnant Truutsi mõtted minu ja vangi juures ja küllap ta teadis, millist enesevalitsemist see käsutäitmine minult nõudis, või kartis ta, et esimeste paukude puhul vang minu käest metsa putkab. Kui kolonni eesotsast kõlasid esimesed püssipaugud ja kapten Pauluse komandosõnad ahelikku hargnemiseks, kargaski vang metsa. Samas hüppas leitnant Truuts kolonnist välja ja jooksis vangi suunas. Ta käratas vangile: „Istu maha!” Vang võis olla ehk kahekümne sammu kaugel. Ta laskus sõna lausumata põlvili; leitnant Truuts tõstis püssi palge, kõlas pauk ja noormees vajus häält tegemata lumme. Selle peale andis Truuts talle igaks juhuks veel teise paugu, kuna mina seda kõike tegevusetult pealt vaatasin. „Nüüd kiirelt ahelikku,” olid viimsed sõnad, mis keegi Truutsi suust kuulis. Vahepeal oli meie kolonn juba jõudnud hargneda ja jooksis paugutades ja hurraatades lagedal põllul Anna mõisa suunas. Nägime Truutsiga, kuidas üks väike salk punaseid, kes nähtavasti olid Anna mõisast tagalasse, Tapa poole teele asunud, ruttas tagasi mõisa kiviaia varjust kaitset otsima. Oli ilmne, et esimesed mehed, kes metsa äärde jõudsid, salka liginemas nähes selle poole oma vilumatuses püssitule avasid, selle asemel et vaenlast metsas oodata ja talle hiljem ratsamehe saatust valmistada. Nii algas see lahing pisut enneaegselt.
Olime leitnant Truutsiga just ahelikule järele jõudmas, kui Truutsi küljes midagi lõhkes. Ta taarus ja kukkus kummuli. Hiljem selgus, et Truutsi vöö küljes ripnev Saksa käsigranaat oli lõhkenud. Surm oli silmapilkne ja seega sai Truuts esimeseks soomusrongi nr. 2 Vabadussõjas langenud ohvitseriks. Tema lahinguväljalt äratoomiseks puudus meil võimalus, sest lahing arenes ja lõppes teisiti, kui see meil plaanitud oli. Ahelikuni jõudsin, kui see parajasti põllul lamades vaenlast tulistas. Ei näinud oma läheduses ühtegi tuttavat nägu – olin sattunud vanasõdurite sekka. Piilusin vasemale ja seal, minust paar-kolmkümmend sammu eemal, tulistas keegi Lewise kuulipildujast. Sealpool pidid olema ka minu kaaslased koolipoisid. Tuli komando järgmiseks hüppeks ja ahelik jooksis edasi. Kasutasin seda hüpet ühtlasi selleks, et ühineda Lewise-mehega, sest minul oli kuulipildujakassettide kandam ja kus minu paarimees Lewisega viibis, võisin ainult oletada. Olime teineteisele võõrad, kuid mõlemad õnnelikud, sest tema oli ahelikku paiskumisel kaotanud oma kassetimehe ja padrunid olid otsakorral – mina jälle õnnelik, et leidsin mehe, kes minu padrunikandamit saab vähendada. Tuli komando uueks hüppeks. Kargasime püsti ja jooksime jälle sada-paarsada sammu edasi. Kui õigesti mäletan, oli see kolmas hüpe. Vaenlane oli esimesest üllatusest toibumas, mõisa kiviaia taha kaitsele koondunud ja tema tuli muutus järjest tugevamaks. Meie kahe ette sattus paari-kolme jala kõrgune põllukivihunnik. See pakkus meile kaitset ja kuulipildujale ning püssile head tuge. Usk meie ohvitseride lahingukogemustesse oli nii kõigutamatu, et mul ei tekkinud hetkekski mõtet, et võime selle lahingu kaotada, ja nii tulistasime edasi täie enesekindlusega, minu kaaslane vasemalt, mina paremalt kivihunniku küljelt. Siis kuulipilduja vaikis ja minu kaaslane küsis uut kassetti. Kahmasin kotist kasseti, ja kui tahtsin seda talle ulatada, tõusis ta häält tegemata lamamisasendist