Otse hommikusöögilt sõidame bussiga kooli, Bradentoni akadeemiasse, mis asub 26 minuti kaugusel. Jagan aega kahe akadeemia vahel – mõlemad on vanglad, kuid Bradentoni akadeemia tekitab kiiremini klaustrofoobiat, sest seal käimisel pole mingit mõtet. Bollettieri koolis õpin vähemalt midagi tennisest. Bradentonis saan selgeks selle, kui loll ma olen.
Bradentonis on kaardus põrandad, määrdunud vaibad ja värviskeem, mis sisaldab 14 eri tooni halli. Hoonel ei ole ühtegi akent, nii et valgust annavad päevavalguslambid ja õhk on läppunud, täis saastunud lõhnu, peamiselt okse, WC ja hirmu segu. See on vaat et hullem kui kõrbenud apelsinide hais Bollettieri akadeemias.
Teistel lastel, mitte tennise-, vaid linnalastel, pole selle vastu vist midagi. Mõnel läheb seal tegelikult päris hästi, võib-olla seetõttu, et nende eluplaan on kontrollitav. Nad ei jaga aega õppimise ja poolprofist sportlase karjääri vahel. Nad ei võitle koduigatsuse hoogudega, mis suurenevad ja vaibuvad nagu iiveldus. Nad veedavad seitse tundi päevas klassis, siis lähevad koju, söövad õhtusööki ja vaatavad pere seltsis telekat. Kuid meie, kes tuleme Bollettieri akadeemiast, oleme koolis neli ja pool tundi, siis loksume bussis tagasi oma täisajaga töökohale, lööme videvikuni palle, pärast mida variseme hunnikusse oma puunarile, et pool tunnikest puhata, enne kui päev puhkekeskuses jätkub. Seal tukume mõned mõttetud tunnid õpikute kohal, enne kui jõuab kätte puhketund ja tulede kustutamise aeg. Me oleme koolitöös maha jäänud ja jääme üha kaugemale maha. Süsteem on nässus, garanteeritud tootma halbu õpilasi kiiresti ja tõhusalt, kuna see tekitab häid tennisiste.
Mulle ei meeldi miski, mis on nässus, ja seetõttu ei näe ma eriti palju vaeva. Ma ei õpi. Ma ei tee koduseid töid. Ma ei pööra tähelepanu. Ja mul on absoluutselt ükskõik. Igas tunnis istun vaikselt laua taga, silmad maas ja soovin, et oleksin kusagil mujal, kui õpetaja jorutab Shakespeare’ist või Bunkeri lahingust või Pythagorase teoreemist.
Õpetajad ei hooli sellest, et neid eiran, sest ma olen üks Nicki poistest ja nad ei taha Nicki vihastada. Bradentoni akadeemia eksisteerib tänu sellele, et Bollettieri akadeemia saadab siia igal semestril bussitäie maksvaid kliente. Õpetajad teavad, et nende töö sõltub Nickist ja nad ei saa meid välja heita, ja me hindame oma eristaatust. Oleme kõrgid ja teame oma õigusi, saamata aru, et seda, millele meil on kõige rohkem õigust, me ei saa – haridust.
Bradentoni akadeemia metallist esiukse taga on kantselei, kooli närvikeskus ja paljude valude allikas. Kantseleist väljuvad tunnistused ja ähvarduskirjad. Sinna saadetakse pahad poisid. Kantselei on ka proua G ja doktor G pesa – Bradentoni direktoritest abielupaar ning ma kahtlustan ka, et pettunud kõrvalosatäitjad. Proua G on kiitsakas ilma keskkohata naine. Tema õlad on justkui otse puusadele asetatud. Ta püüab seelikut kandes oma veidrat kehakuju varjata, kuid see ainult rõhutab figuuri puudusi. Näol kannab ta kaht põsepunalaiku ja üht huulepulgaplekki, sümmeetrilist sõõrikolmikut, mille värve ta kombineerib nii, nagu teised naised teevad kingade ja vööga. Põsed ja suu sobivad alati kokku ja tõmbavad peaaegu alati tähelepanu tema küürult. Kuid mitte miski, mida proua G kannab, ei tõmba tähelepanu ära tema hiiglaslikelt kätelt. Tema käelabad on reketisuurused ja esimene kord, kui temaga kätt surusime, kartsin ma, et minestan.
Vana doktor G on naisest poole väiksem, kuid tal on sama palju kehaprobleeme. Pole raske taibata, mida nad teineteises algul ühist leidsid. Hapra ja viletsa doktor G parema käe lihased on sünnist saadik kärbunud. Ta peaks kätt peitma, selja taga või taskus hoidma. Selle asemel vehib ta sellega, vibutab nagu relva. Talle meeldib õpilastega näost näkku vestelda ja kui ta seda teeb, asetab ta vigase käe õpilase õlale, kus ta seda hoiab, kuni jutt läbi saab. Kui see sulle kõhedusjudinaid ei tekita, siis ei tekita neid miski. Doktor G käsi on nagu sea sisefilee su õlal ja mõni tund hiljem on ikka veel tunne, et see on seal, ja sa ei suuda külmavärinaid tagasi hoida.
Proua G ja doktor G on Bradentoni akadeemia jaoks kümneid reegleid välja töötanud ja üks rangemaid on keeld kanda ehteid. Seega poen nahast välja, et endale kõrvaaugud teha. See on tavaline mässu demonstratsioon, mis, nagu ma aru saan, on mu viimane abinõu. Mäss on ainus asi, mida ma saan iga päev valida ja sellega kaasneb lisaboonus – see tähendab väikest korralikku käi-perse-sõnumit isale, kes ei salli, et mehed kõrvarõngaid kannavad. Mitu korda olen kuulnud teda ütlemas, et kõrvarõngad võrduvad homoseksuaalsusega. Ma ei jõua ära oodata, millal ta minu omi näeb. (Ma ostan nii needi kui ka ripneva rõnga.) Lõpuks ta kahetseb, et saatis mu kodunt pooleteise tuhande kilomeetri kaugusele ja jättis mu siia, et ma saaksin rikutud.
Teen mannetu ja ebasiira püüde oma uut aksessuaari peita ja panen sellele plaastri peale. Proua G muidugi märkab – see oligi eesmärk. Ta tirib mu klassist välja ja hakkab küsitlema.
„Härra Agassi, mida see plaaster tähendab?“
„Ma tegin kõrvale viga.“
„Tegite kõrvale … Ärge olge naeruväärne. Eemaldage see plaaster otsemaid.“
Võtan plaastri ära, ta näeb neeti ja ahhetab.
„Härra Agassi, meie koolis pole kõrvarõngad lubatud. Järgmine kord, kui ma teid näen, olgu plaaster ja rõngas kadunud.“
Esimese semestri lõpus näib, et ma ei saa üheski aines arvestust.
Välja arvatud inglise keeles. Kummalisel kombel näitan üles võimekust kirjanduse, eriti luule vallas. Tuntud luuletuste meeldejätmine ja originaalluuletuste kirjutamine on minu jaoks lihtne. Meile antakse ülesanne kirjutada lühike salm igapäevaelust ja ma viin enda oma uhkelt õpetaja lauale. Talle see meeldib. Ta loeb selle valjusti ette. Mõned lapsed paluvad minult hiljem, et ma nende eest kodutööd ära teeksin. Viskan need juba bussis valmis, pole probleemi. Inglise keele õpetaja jätab mind pärast tundi klassi ja ütleb, et ma olen tõeline talent. Ma naeratan. See on teistmoodi kui Nicki ütlus, et mul on annet. Mõtlen isegi, et kirjanduslikku talenti võiks edasi arendada. Hetkeks kujutan ette, kuidas see oleks – teha midagi muud peale tennise mängimise, midagi, mida ma ise valin. Siis lähen järgmisse tundi, matemaatikasse, ja mu unistus sureb algebra valemite pilves. Minust ei saa õpetlast. Matemaatikaõpetaja hääl kostab nagu kilomeetrite kauguselt. Järgmine tund, prantsuse keel, on veel hullem. Ma olen très stupide. Lähen hispaania keelde, kus olen muy estúpido. Hispaania keel võib tegelikult mu elu lühendada. See on nii igav ja segane, et ma võin sealsamas toolil hinge heita. Ühel päeval leitakse mind oma istmel muerto.
Tasapisi muutub kool raskest lausa füüsiliselt kahjulikuks. Bussile mineku ärevus, 26minutiline sõit, vältimatu vastasseis proua G või doktor G-ga – need asjad teevad mind haigeks. Mida ma iga päev kõige rohkem kardan, on hetk, kui mind paljastatakse kui luuserit. Akadeemilist luuserit. See hirm on nii suur, et aja jooksul muudab Bradentoni akadeemia mu arvamust Bollettieri akadeemiast. Ootan igatsusega kõiki trenne ja isegi pingelisi turniire, sest siis ei pea ma koolis olema.
Ühe eriti suure turniiri tõttu jääb mul Bradentonis suur ajaloo kontrolltöö tegemata. Selles oleksin kindlalt läbi kukkunud. Olen õnnelik, et see kuul mind ei tabanud, ja teen võistlustel vastastele pähe. Aga kui ma kooli tagasi lähen, ütleb õpetaja, et pean töö järele tegema.
Ebaõiglus. Longin kantseleisse kontrolltööd tegema. Teel peidan end pimedasse nurka ja kirjutan valmis spikri, mille taskusse pistan.
Kantseleis on veel üks õpilane, punaste juuste ja rasvast leemendava näoga tüdruk. Ta ei pilguta silmi ega registreeri