Oleme Phillyga nagu lindpriid, elame teel, teeme kõike, mida iganes soovime. Viskame kiirtoidu pakendid üle õla tagaistmele. Kuulame valju muusikat, vannume, kui tahame, ütleme välja kõik, mis pähe tuleb, kartmata, et keegi meid parandab või naeruvääristab. Siiski ei räägi me selle reisi eri eesmärkidest. Philly tahab teenida ühe ATP punkti, ainult ühe, nii et ta saaks teada, mis tunne on edetabelikohta omada. Mina tahan vältida Phillyga mängimist, muidu pean armastatud vennale jälle pähe tegema.
Esimesel satelliidil alistan oma vastase ja Philly peab alistuma enda omale. Hiljem, rendiautos, staadioni kõrval parkimismajas on Philly rooli vahtides nagu hunnik õnnetust. Mingil põhjusel teeb just see kaotus kõige rohkem haiget. Ta tõmbab käe rusikasse ja taob vastu rooli. Kõvasti. Siis uuesti. Ta hakkab iseendaga rääkima, nii tasa, et ma ei kuule. Nüüd ta räägib valjemini. Nüüd ta karjub, nimetab end sündinud kaotajaks, taob ikka ja jälle vastu rooli. Ta teeb seda nii kõvasti, et olen kindel, et ta lööb käeluu katki. Mulle meenub, kuidas isa rooli taga varjupoksi tegi pärast seda, kui oli veoautojuhi pikali löönud.
Philly ütleb: „Oleks parem, kui ma oma neetud käeluu murraksin! Siis vähemalt oleks kõik läbi! Isal oli õigus. Ma olen sündinud kaotaja.“
Korraga ta vaikib. Vaatab mulle otsa ja muutub vaikseks. Rahuneb maha. Nagu meie ema. Ta naeratab. Torm on möödas, mürk läinud.
„Ma tunnen end nüüd paremini,“ ütleb ta naeratades ja vaikselt nohisedes.
Parkimismajast välja sõites annab ta mulle näpunäiteid järgmise vastase jaoks.
MÕNI PÄEV PÄRAST seda, kui Bollettieri akadeemiasse tagasi jõuan, käin Bradentoni kaubanduskeskuses. Kasutan võimalust ja võtan kõne koju vastaja kulul. Veab, sest Philly võtab telefoni vastu. Tema hääl kõlab samamoodi kui parklas.
„Nii, saime ATPst kirja.“ „Jah?“
„Kas tahad oma kohta teada?“ „Ma ei tea – kas tahan?“
„Sa oled number 610.“
„Kas tõesti?“
„Kuuesaja kümnes maailmas, vennas.“
Mis tähendab, et ainult 609 inimest kogu maailmas on paremad kui mina. Planeedil Maa, kogu päikesesüsteemis olen ma number 610. Laksan käega telefoniputka seina vastu ja karjun rõõmu pärast.
Liin on vaikne. Siis küsib Philly sosinal: „Mis tunne on?“
Ma ei suuda uskuda, kui mõtlematu ma olen olnud, karjudes Phillyle kõrva, kui tema ise on vist väga kibedalt pettunud. Soovin, et võiksin visata poole oma ATP punktidest tema sülle. Ülimalt tülpinud häälega, teeseldud haigutust lämmatades ütlen talle: „Tead mis? Sel pole mingit tähtsust. See on ülepaisutatud värk.“
6
MIDA MA VEEL SAAKSIN TEHA? Nick, Gabriel, proua G, doktor G – keegi ei märka enam mu veidrusi. Olen oma juuksed ära rikkunud ja küüned pikaks kasvatanud, kusjuures üks neist on viie sentimeetri pikkune ja tuletõrjeauto-punane. Olen oma keha augustanud, reegleid rikkunud, öörahu eiranud, rusikavõitlusi algatanud, jonninud, tundidest puudunud, isegi hilisõhtul tüdrukute barakkidesse lipsanud. Olen tarbinud liitrite viisi viskit, seda isegi avalikult, jultunult naril istudes; hulljulguse etaloniks ehitasin surnud sõduritest püramiidi – peaaegu meetripikkuse torni tühjadest Jack Danielsi pudelitest. Ma närin tubakat, kanget kraami nagu Skoal ja Kodiak, viskis leotatud. Pärast kaotust pistan ploomisuuruse närimistubaka plönni põske. Mida suurem kaotus, seda suurem plönn. Kuidas veel mässata? Millise uue patu pean välja mõtlema, et näidata maailmale, kui väga ma tahan koju minna, sest olen siin õnnetu?
Iga nädal on ainus aeg, mil ma ei taha mässata, puhketund, kui võin puhkekeskuses vedeleda, või laupäeva õhtu, kui saan Bradentoni kaubanduskeskusse minna ja tüdrukutega flirtida. See teeb umbes kümme õnnelikku tundi nädalas, mil ei ole vaja pead murda ega leiutada mõnd uut kodanikuallumatuse väljendust.
Kui olen ikka veel 14aastane, rendib Bollettieri akadeemia bussi ja sõidutab meid osariigi põhjaossa Pensacolasse ühele suurele turniirile. Bollettieri akadeemia sõidab mitu korda aastas sellistele turniiridele üle kogu Florida, sest Nick arvab, et need on head katsumused. Ta kutsub neid mõõdupulkadeks. Nick ütleb, et Florida on tennisetaevas, ja kui oleme paremad kui Florida parimad, siis peame olema maailma tipud.
Mul ei ole enda vanuseklassis mingit probleemi finaali jõuda, kuid teistel ei lähe nii hästi. Nad kõik kukuvad varakult välja. Nii on nad sunnitud kokku kogunema ja minu matši vaatama. Neil ei ole mingit valikut, pole kuhugi mujale minna. Kui ma lõpetan, istume kõik koos bussi ja sõidame 12 tundi koju, Bollettieri akadeemiasse.
„Ärge kiirustage, aega küll,“ teevad poisid nalja.
Keegi ei taha 12 tundi aeglases haisvas bussis passida.
Et lõbusam oleks, otsustan selle matši teksastes mängida. Mitte lühikestes tennisepükstes ega soojendusdressis, vaid katkistes, pleekinud ja määrdunud tunkedes. Tean, et see ei mõjuta tulemust. Poiss, kellega ma mängin, on kerge saak. Võin talle ühe käega, teine selja taga, pähe teha, gorillakostüüm seljas. Kauba peale kasutan silmapliiatsit ja kannan kõige silmatorkavamaid kõrvarõngaid.
Ma võidan selle mängu kahes setis. Teised lapsed karjuvad nagu hullud. Nad annavad mulle stiili eest boonuspunkte. Tagasiteel Bollettieri akadeemiasse saan ekstra tähelepanu osaliseks, palju seljalepatsutusi ja ergutushüüdeid. Lõpuks ometi tunnen, et olen omaks võetud, saanud lahedaks kutiks, alfaisaseks. Pealegi ma võitsin.
Järgmisel päeval kohe pärast lõunasööki kutsub Nick kokku üllatuskoosoleku.
Ta käsib möirates kõigil koguneda.
Ta viib meid ühele tagumisele tribüünidega väljakule. Kui kõik 200 täisajaga last on istunud ja vaikseks jäänud, hakkab ta meie ees edasi- tagasi kõndima, rääkides sellest, mida Bollettieri akadeemia tähendab ja milline privileeg on siin olla. Ta ehitas selle kooli tühjalt kohalt üles, ütleb ta, ja on uhke, et see kannab tema nime. Bollettieri akadeemia tähistab tipptaset. Bollettieri akadeemia tähendab kõrgemat klassi. Bollettieri akadeemia on tuntud ja lugupeetud kogu maailmas.
Ta teeb pausi.
„Andre, tõuse korraks püsti.“
Ma tõusen.
„Kõike, mida ma just ütlesin, Andre, oled sina rü-ve-ta-nud. Sa määrisid seda kohta, tegid sellele oma eilse väikese etendusega häbi. Teksad, meik ja kõrvarõngad – ja seda finaalis? Poiss, ma ütlen sulle midagi väga olulist: kui sa sel viisil jätkad, kui sa riietud nagu tüdruk, siis järgmine kord teeme nii – järgmisel turniiril kannad sa seelikut. Võtsin Ellesse’iga ühendust ja palusin saata sinu jaoks hunniku seelikuid, ja sa hakkad neid kandma, jah, härra, sest kui sa oled tüdruk, siis me ka kohtleme sind vastavalt.“
Kõik 200 last vaatavad minu poole. Nelisada silma jälgivad mind pingsalt. Paljud naeravad.
Nick jätkab: „Sinu vaba aeg on nüüdsest kehtetu. Sinu vaba aeg on nüüd minu aeg. Sa saad eriülesande, härra Agassi. Üheksa ja kümne vahel küürid sa puhaks kõik tualetid. Kui see tehtud, pead territooriumil korda. Kui see sulle ei meeldi, noh, siis on asi lihtne. Sa lahkud. Kui sa käitud nii nagu eile, ei taha me sind enam siia. Kui sa ei suuda näidata, et hoolid sellest paigast sama palju kui meie, siis head aega.“
Need viimased sõnad head aega jäävad kõlama, kajavad üle tühja väljaku.
„Ongi kõik,“ ütleb ta. „Nüüd kõik tagasi tööle.“
Kõik