„Pliiats lauale,“ ütleb ta.
„Mis juhtus, proua G?“
„Kas te spikerdate?“
„Mida? Seda? Kui ma tahaksingi spikerdada, siis mitte seda osa. Ma tean seda ajalugu küll. Valley Forge. Paul Revere. Käkitegu.“ „Tühjendage oma taskud.“
Panen lauale mõned mündid, nätsupaki, kirjakese väljamõeldud austajalt. Proua G võtab kirjakese ja loeb vaikselt.
Ma ütlen: „Olen pead murdnud selle üle, mida ma peaksin vastu kirjutama. Kas teil on mõni hea mõte?“
Ta kortsutab kulmu ja kõnnib välja. Ma saan kontrolltööst läbi ja võtan seda kui moraalset võitu.
Varsti pärast Bollettieri akadeemiasse jõudmist hakkan ma mässama.
INGLISE KEELE ÕPETAJA on minu ainus toetaja. Ta on ka proua G ja doktor G tütar ning üritab vanematele selgeks teha, et olen targem, kui mu hinded ja käitumine näitavad. Ta korraldab isegi IQ-testi ja tulemused kinnitavad tema arvamust.
„Andre,“ ütleb ta, „sa pead ise nende poole pöörduma. Tõesta proua G-le, et sa ei ole see, keda tema arvab sind olevat.“
Ütlen talle, et teen seda ja õpin oma olukorras nii hästi, kui suudan. Aga ma olen väsinud kogu aeg tennise mängimisest, mind häirib turniiride surve ja niinimetatud väljakutsed. Eriti väljakutsed: üks kord kuus mängime kellegagi, kes on hierarhias meist eespool. Tahaksin, et mõni õpetaja selgitaks mulle, kuidas on võimalik keskenduda samatüvelistele tegusõnadele või x-i leidmisele, kui sa valmistud pärastlõunaseks viiesetiseks matšiks mõne Orlando nõmedikuga.
Ma ei räägi õpetajaga kõigest, sest ma ei saa. Tunneksin end nagu memmekas, kes räägib koolihirmudest, lugematutest kordadest, kui istun tunnis, higist läbimärg. Ma ei saa rääkida talle, et mul on raske keskenduda, et ma kardan vastama kutsumist, ja kuidas see hirm mõnikord vormub õhumulliks soolestiku alumises osas ja kuidas see kasvab ja kasvab, kuni mul on vaja vetsu joosta. Vahetundide ajal istun sageli kabiini lukustatud ukse taga.
Peale selle on veel sotsiaalne ärevus, suur surve sobituda. Bradentonis maksab sobitumine raha. Enamik lapsi on moehullud, kuid minul on kolm paari teksaseid, viis T-särki, kaks paari tosse ning üks puuvillane hallide ja mustade ruutudega sviiter. Tunnis ei mõtle ma „Tulipunasele kirjatähele“, vaid sellele, mitu päeva nädalas ma veel sviitriga hakkama saan, ja mida siis teen, kui väljas soojemaks läheb.
Mida halvemini mul koolis läheb, seda rohkem ma hakkan mässama. Ma joon, suitsetan kanepit, käitun nagu viimane kaak. Ma tean ähmaselt pöördvõrdelist suhet oma hinnete ja mässu vahel, kuid ma ei tegele sellega. Ma eelistan Nicki teooriat. Ta ütleb, et ma ei pea koolis hästi hakkama saama, sest mul on kogu maailma jaoks palju varuks. See võib olla ainuke asi, mida ta eales mu kohta on öelnud, mis on pooleldi õige. (Tavaliselt kirjeldab ta mind kui upsakat tattnina, kes otsib tähelepanu. Isegi isa tunneb mind paremini.) Minu üldine käitumisviis on karm – vägivaldne, mõtlematu, kontrollimatu – ja ma võtan selle vastu, samamoodi nagu aktsepteerin paljusid muutusi oma kehas.
Lõpuks – kui hinded enam halvemaks minna ei saa – jõuab mu mäss murdepunkti. Astun Bradentoni kaubanduskeskuse juuksurisalongi ja palun stilisti, et ta teeks mulle harja pähe. Külgedelt paljas, peanahk kiilas, ainult keskel paks riba püstiseid juukseid.
„Oled sa kindel, poiss?“
„Tehke kõrge püstine soeng. Siis värvige see roosaks.“
Ta töötab masinaga edasi-tagasi kaheksa minutit. Siis ta ütleb: „Valmis,“ ja keerutab mind toolil ringi. Heidan pilgu peeglisse. Kõrvarõngas oli hea, aga see on parem. Ma ei jõua oodata, et näha proua G nägu.
Kui ma kaubanduskeskuse kõrval Bollettieri akadeemiase viivat bussi ootan, ei tunne mind keegi ära. Kutid, kellega mängin, kellega kõrvuti naridel magame, vaatavad minust mööda. Juhusliku vaataja arvates olen teinud meeleheitliku katse silma paista. Aga tegelikult muutsin ma ennast – oma sisemise mina, oma tõelise olemuse – nähtamatuks. Vähemalt see oli asja mõte.
JÕULUDEKS LENDAN KOJU ja kui lennuk läheneb Stripile, kui kasiinod viltuse parema tiiva all säravad nagu jõulupuud, ütleb stjuardess, et me oleme ummikus, ootame maandumisluba.
Oiged.
„Kuna me aimame, et te kõik sügelete kasiinode järele,“ ütleb stjuardess, „siis arvasime, et võiks veidi lõbutseda ja mängida, kuni meil maanduda lubatakse.“
Rõõmuhõisked.
Otsige kõik üks dollar ning pange see siia kotikesse. Kirjutage oma istekoha number piletikontsule ja visake see siia, teise kotikesse. Me tõmbame ühe piletikontsu välja ja selle omanik võidab!
Ta kogub igaühelt dollari, samal ajal korjab teine stjuardess piletikontse. Nüüd ta seisab lennuki eesotsas ja pistab käe kotti.
„Ja peaauhind läheb, palun trummipõrinat – koht number 9F!“
Mina istun kohal 9F. Ma võitsin! Ma võitsin! Tõusen ja lehvitan. Reisijad pöörduvad ja vaatavad mind. Veel mõned oiged. Tore küll, võitis roosa harjaga noormees.
Stjuardess ulatab mulle vastumeelselt koti, täis 96 ühedollarilist. Veedan ülejäänud lennu neid loendades ja üle loendades ning tänan oma õnnetähte, kuna olen sündinud, hobuseraud tagumikus.
Isa näos märkan ootuspäraselt õudust, kui ta mu juukseid ja kõrvarõngast näeb. Aga ta keeldub süüdistamast ennast või Bollettieri akadeemiat. Ta ei taha tunnistada, et mu sinna saatmine oli viga, ega taha kuulda midagi mu kojutulekust. Ta lihtsalt küsib, kas ma olen homo.
„Ei,“ vastan ma ja suundun oma tuppa.
Philly tuleb järele. Ta kiidab mu uut välimust. Hari on isegi parem kui kiilakas. Räägin talle ootamatust võidust lennukis.
„Tore! Mida sa sellega nüüd teha kavatsed?“
Mõtlesin, et võiks Jamiele pahkluuketi osta. See tüdruk, kes Perry koolis käib. Ta lubas end suudelda viimane kord, kui kodus olin. Aga ma ei tea – mul on hädasti kooli jaoks uusi riideid vaja. Ma ei saa kogu aeg üht ja sedasama halli-mustakirju sviitrit kanda. Ma tahan sulanduda.
Philly noogutab. „Raske juhtum, vennas.“
Ta ei küsi, miks mul sel juhul hari ja kõrvarõngas on. Ta suhtub mu dilemmasse tõsiselt, kohtleb mu vastuolusid loomulikena ja aitab mul võimalusi leida. Otsustame, et ma peaksin raha siiski tüdruku peale kulutama ja uued riided unustama.
Kohe, kui pahkluukett käes, kahetsen ostu. Kujutan ette, kuidas ma Floridas tagasi olles oma üksikuid riideesemeid pean näperdama. Räägin sellest Phillyle ja ta noogutab.
Hommikul avan ühe silma ja leian Philly enda kohal, nägu naerul. Ta vahib mu rinnale. Vaatan samuti ja leian hunniku raha.
„Mis see on?“
„Käisin eile õhtul väljas ja mängisin kaarte, vennas. Mul vedas, võitsin 600 taala.“
„Noo – ja mis see siin on?“
„Kolmsada taala. Mine osta endale mõned kampsunid.“
KEVADVAHEAJAL TAHAB ISA, et ma mängiksin poolproffide turniiridel, mida nimetatakse satelliitideks. Need on avatud kvalifikatsioonivõistlused, mis tähendab, et kõik võivad tulla ja mängida vähemalt ühe matši. Need toimuvad kõrvalistes linnades, väga kõrvalistes, sellistes nagu Monroe Louisianas ja St. Joe Missouris. Ma ei tohi üksinda sõita, kuna olen alles 14aastane. Isa annab Phillyle ülesande mind saata. Ka ise mängida. Vend ja isa hoiavad ikka kinni veendumusest, et Philly suudab tennises veel midagi ära teha.
Philly