Kõikidest asjadest, mis Phillyt vaevavad, on siiski kõige suurem tema juustepiir. „Andre,“ ütleb ta, „ma olen varsti kiilakas.“ See tähendab tema jaoks sama, kui arst ütleks, et tal on veel ainult neli nädalat elada jäänud.
Kuid ta ei kaota oma juukseid lahinguta. Kiilaspäisus on vastane, mille vastu Philly võitleb kõikvõimalike vahenditega. Ta arvab, et kiilanemise põhjus on see, et tema peanahk ei saa piisavalt palju verd, nii et igal õhtul, kui me enne magamaminekut räägime, seisab Philly mõne aja pea peal. Ta paneb pea madratsile ja tõstab jalad tasakaalu hoides vastu seina. Palvetan, et see töötaks. Ma palun jumalat, et mu vend, sündinud kaotaja, ei kaotaks oma juukseid. Valetan Phillyle ja ütlen talle, et näen, kuidas tema imemeetod töötab. Armastan oma venda nii palju, et ma ütleksin mida tahes, kui see tema enesetunnet parandab. Venna pärast võin ma kogu öö pea peal seista.
Pärast seda, kui Philly on rääkinud mulle oma muredest, räägin mina mõnikord enda omadest. Mind liigutab see, kui kiiresti ta ümber lülitub. Ta saab teada isa viimastest vastikutest tegudest, seejärel hindab minu mure suurust ja noogutab vastavalt. Tavaliste hirmude puhul väike noogutus. Suurte hirmude puhul sügav noogutus koos Philly patenteeritud kulmukortsutusega. Isegi kui Philly on pea alaspidi, ütleb ta oma noogutusega palju rohkem kui enamik inimesi viieleheküljelise kirjaga.
Ühel õhtul tahab Philly, et ma lubaksin talle midagi. „Muidugi,“ Philly. „Mida tahes.“
„Ära kunagi lase papsil endale mingeid tablette anda.“ „Tablette?“
„Andre, sa pead kuulama, mida ma sulle ütlen. See on väga tähtis.“ „Hüva, Philly, ma kuulan sind. Ma kuulan.“
„Järgmine kord, kui sa üleriigilistele lähed ja paps sulle mingeid tablette tahab anda, ära söö neid.“
„Philly, ta juba annab mulle Excedrini, valuvaigistit. Ta sunnib mind seda võtma enne mängu, sest selles on kofeiini.“
„Jah, ma tean. Aga need, millest mina räägin, on teistmoodi. Tillukesed, valged, ümarad. Ära kasuta neid. Mida iganes sa teed.“
„Mis siis, kui paps sunnib? Ma ei saa talle vastu vaielda.“
„Jah. Õigus. Hüva, las ma mõtlen natuke.“
Philly suleb silmad. Vaatan, kuidas veri tema otsmikusse koguneb, muutes selle lillaks.
„Niisiis, ütleb ta. Mul on hea mõte. Kui sa pead neid võtma, kui ta sunnib sind neid võtma, mängi halvasti. Kaota meelega. Ja kui väljakult ära tuled, ütle talle, et sa värisesid nii kõvasti, et ei suutnud keskenduda.“
„Selge. Aga Philly, mis tabletid need on?“ „Spiid.“
„Mis see on?“
„Narkootikum. Annab palju energiat. Ma tean, et ta püüab sulle spiidi sokutada.“
„Kuidas sa seda tead, Philly?“ „Ta andis seda ka mulle.“
Ja üleriigilistel võistlustel Chicagos isa annabki mulle ühe tableti. „Siruta käsi,“ ütleb ta. „See aitab sind. Neela alla.“
Ta paneb tableti mu peopesale. Tillukese. Valge. Ümara.
Neelan selle alla ja tunnen end hästi. Pole mingit vahet. Võib-olla veidi erksam. Aga teesklen, et on teistsugune tunne. Vastane, minust vanem poiss, ei kujuta endast mingit väljakutset, kuid ma toetan teda, venitan punktidega, lasen tal mitu geimi võita. Lasen mängu paista raskemana, kui see tegelikult on. Kui ma väljakult lahkun, ütlen isale, et paha on olla, et tahaksin minestada, ja näen, et ta tunneb end süüdi.
„Hüva,“ ütleb ta, hõõrudes käega nägu, „see ei ole hea. Enam me seda ei tee.“
Helistan pärast turniiri Phillyle ja räägin talle tabletist.
Ta ütleb: „Kurat, ma teadsin seda!“
„Ma tegin just nii nagu sa käskisid, Philly, ja see toimis.“
Vend räägib nii, nagu üks isa peaks rääkima. Olles mu üle uhke ja samal ajal hirmul. Kui me võistlustelt tagasi jõuame, haaran ma temast kinni ja kaisutan teda ja me veedame minu esimese öö toas luku taga, sosistades üle valge joone, õnnelikud, et saime papsi alt vedada.
Veidi aja pärast mängin ühe vanema vastasega ja saan temast jagu. See on treeningvõistlus, tähtsusetu, ja ma olen palju parem kui vastane, kuid jälle ma annan talle eeliseid, kingin punkte, teen nii, et matš tunduks raskem, kui see tegelikult on, täpselt samuti, nagu tegin Chicagos. Cambridge’i seitsmendalt väljakult lahkudes – samalt väljakult, millel ma võitsin härra Browni – tunnen end laastatuna, sest mu vastane näib laastatuna. Ma oleksin võinud lasta endale kogu aeg pähe teha. Vihkan kaotamist, kuid seekord ma vihkan võitmist, sest lüüa saanud vastane on Philly. Kas see tunne tõestab, et mul ei ole tapjainstinkti? Olen segaduses ja kurb, soovin, et võiksin leida tolle Rudy või talle eelnenud Rudy ja küsida neilt, mida see kõik tähendab.
4
MÄNGIN ÜHEL TURNIIRIL Las Vegase tenniseklubis pääsu eest osariigi meistrivõistlustele. Mu vastane on poiss nimega Roddy Parks. Esimene asi, mida märkan, on see, et ka temal on unikaalne isa. Härra Parks kannab sõrmust, millel ilutseb suure närimiskommi sarnase kollase merevaigu sisse külmutatud sipelgas. Enne mängu algust küsin ma temalt selle kohta.
„Tead, Andre, kui maailm tuumasõja tagajärjel lõpeb, siis sipelgad on ainsad, kes ellu jäävad. Mina plaanin, et mu hing läheks sipelga sisse.“
Roddy on kolmteist, kaks aastat minust vanem ja oma vanuse kohta üsna suur, sõjaväelise juukselõikusega. Aga ta tundub võidetav. Kohe näen tema mängus auke, nõrku kohti. Siis hakkab ta mingil moel neid auke täitma, katab nõrgad kohad kinni. Ta võidab esimese seti.
Räägin endamisi, käsin end kokku võtta, süvitsi mängu minna, ja võidan teise seti.
Kontrollin mängu, olen kavalam ja kiirem. Ma tunnetan finišijoont. Roddy on minu, ta on küps. Mis nimi see Roddy üldse on? Aga mõned punktid libisevad ära ja nüüd tõstab Roddy käed pea kohale, ta võitis kolmanda seti 7: 5 ja ühtlasi kogu mängu. Vaatan tribüünide poole, kus isa seisab ja murelikult maha vahib. Mitte vihasena, vaid murelikult. Ma olen samuti mures, aga ka kuradi vihane, haige enda vihkamisest. Tahaksin olla külmutatud sipelgas härra Parksi sõrmusel.
Kotti pakkides sõiman end täiega. Kusagilt ilmub üks poiss ja katkestab mu sõimu.
„Kuule, ütleb ta, ära näe vaeva. Sa ei andnud täna endast parimat.“
Tõstan pilgu. Poiss on veidi vanem kui mina, pea jagu pikem, näol ilme, mis mulle ei meeldi. Tema näos on midagi teistmoodi. Tema nina ja suu ei ole ühel joonel. Ja järjest paremaks läheb – tal on seljas nõme särk, millel üks väike mees polot mängib. Ma ei taha temaga tegelda.
„Kes kurat sa oled?“ küsin ma.
„Perry Rogers.“
Asun uuesti koti kallale.
Ta ei saa vihjest aru. Ta jorutab edasi sellest, kuidas mul ei olnud täna parim mäng, kui palju parem ma Roddyst olen, kuidas ma järgmine kord Roddyt võidan, blaa, blaa. Ta püüab olla kena, arvan ma, aga see tuleb välja, justkui oleks ta mingi tarkpea,