Ülejäänud õhtu veedame kolmekesi: Perry, mina ja panda. Viime panda kohvikusse, vetsu, karussellile. See on nagu koomas 14aastase lapse eest hoolitsemine. Isegi päris panda valmistaks vähem tüli. Kui saabub aeg bussi minna, oleme mõlemad väsinud ja rõõmsad, et saame panda visata tühjale istmele, mille see tervenisti täidab. Panda ümbermõõt on sama šokeeriv kui pikkus.
Ma ütlen: „Loodan, et Jamie oskab seda hinnata.“
Perry ütleb: „Talle hakkab see kindlasti meeldima.“
Üks väike tüdruk istub meie selja taga. Ta on kaheksa- või üheksaaastane ega saa silmi pandalt lahti. Ta silitab ja paitab mänguasja karva. „Kui ilus panda! Kust te selle saite?“
„Me võitsime selle.“
„Mida te kavatsete sellega teha?“
„Kingin sõbrale.“
Ta küsib, kas võib panda kõrvale istuda. Ta küsib, kas ta võib seda kaisutada. Ma ütlen talle, et võib küll.
Loodan, et Jamiele meeldib panda sama palju kui sellele tüdrukule.
PASSIME JÄRGMISEL HOMMIKUL Perryga barakis, kui Gabriel pea sisse pistab. „Boss tahab sind näha.“
„Miks?“
Gabriel kehitab õlgu.
Kõnnin aeglaselt, mul aega küll. Peatun Nicki kabineti ukse taga ja meenutan muigel sui – Sitapea Nick. Tunneme sinust puudust, Roddy.
Nick istub laua taga oma kõrgel mustal nahktoolil.
„Andre, tule sisse, tule aga edasi.“
Istun tema vastu puust toolile.
Ta puhastab kurku. „Nagu ma aru saan, käisid sa eile Buschi lõbustuspargis. Kas oli tore?“
Ma vaikin. Ta ootab. Siis köhatab uuesti kurgu puhtaks.
„Ja sa tulid tagasi väga suure pandaga.“
Põrnitsen ikka otse enda ette.
„Igatahes on asi nii,“ ütleb ta, „et mu tütar on sellesse pandasse armunud. Ha-ha.“
Mõtlen väikesele tüdrukule bussis. Muidugi, see oli ju Nicki tütar.
Kuidas ma seda varem ei taibanud?
„Ta muudkui räägib ja räägib sellest,“ jätkab Nick. „Asi on nüüd nii.
Tahan sinult selle panda ära osta.“ Vaikus.
„Kas sa kuuled mind, Andre?“ Vaikus.
„Kas sa saad kõigest aru?“ Vaikus.
„Gabriel, miks Andre ei ütle midagi?“ „Ta ei räägi sinuga.“
„Mis ajast?“
Gabriel kortsutab kulmu.
„Kuule, Andre,“ ütleb Nick, „lihtsalt ütle mulle, kui palju sa selle eest tahad.“
Ma ei pilguta silmagi.
„Ma tean. Kirjuta mulle paberi peale, kui palju sa selle eest tahad.“ Ta libistab minu poole paberilehe. Ma ei liiguta end.
„Kuidas oleks, kui ma annan sulle 200 dollarit?“
Sügav vaikus.
Gabriel ütleb Nickile, et ta räägib pandast minuga veidi hiljem. „Jah. Hüva, Andre, mõtle selle üle!“
„SA EI USU OMA KÕRVU,“ ütlen Perryle, kui toas tagasi olen. „Ta tahtis pandat. Oma tütrele. See väike tüdruk bussis oli Nicki tütar.“
„Sa teed nalja. Ja mis sa ütlesid?“
„Mitte midagi.“
„Mis sa sellega mõtled?“
„Vandusin vaikida, mäletad? Igavesti.“
„Andre, nüüd panid sa küll puusse! Ei, ei, see oli vale samm. Arutame veidi seda asja. Kuula nüüd mind. Sa võtad panda, viid selle Nickile ja ütled talle, et ei taha tema raha, vaid lihtsalt võimalust olla edukas ja siit välja saada. Tahad turniiride vabapääsmeid, pakkumisi turniiridele, elada teistmoodi reeglite järgi. Paremat toitu, paremat kõike. Ennekõike ei taha sa koolis käia. See on sinu võimalus vabaks saada. Nüüd on sul tegelik mõjuvõim.“
„Ma ei saa sellele kuradi mehele oma pandat anda. Ma lihtsalt ei saa. Pealegi, mis siis Jamiele jääb?“
„Tema pärast muretseme hiljem. Me räägime praegu sinu tulevikust. Sa pead selle panda Nickile andma!“
Räägime veel tükk aega pärast tulede kustutamist, vaidleme vihasel sosinal. Lõpuks saab Perry mind nõusse.
„Niisiis, sa lähed ja annad panda homme talle,“ ütleb ta haigutades.
„Ei, mis me jamame. Ma lähen kohe tema kabinetti. Lähen üldvõtmega sisse, panen panda Nicki kõrgele nahktoolile, taguots püsti.“
JÄRGMISEL HOMMIKUL enne sööki tuleb Gabriel mind jälle otsima. Kontorisse. Ülikähku.
Nick istub oma nahktoolil. Panda istub nurgas, toetub vastu seina, jõllitab tühjusse. Nick vaatab pandat, siis mind. Ta ütleb: „Sa ei räägi. Sa meigid end, mängid turniiril teksastes. Sa lased mul oma sõbra Perry turniirile kutsuda, kuigi ta ei oska mängida – hea, kui ta nätsu närides kõndimisega hakkama saab. Ja need juuksed. Ma ei taha neist enam rääkida. Ja nüüd tood mulle selle, mida ma palusin, kuid sa murrad mu kontorisse keset ööd sisse ja paned selle, tagumik püsti, mu kuradima toolile? Kuidas, kurat, sa siia sisse said? Jeesus, poiss, mis probleem sul on?“
„Sa tahad teada, mis mu probleem on?“
Isegi Nick on šokeeritud mu häält kuuldes.
Ma karjun: „Sina oledki mu kuradi probleem. Sina. Ja kui sa ise pole aru saanud, siis tea, et tegelikult oled sa lollim, kui välja paistad. Kas sul on üldse aimu, mis elu see siin selline on? Mis tunne on olla mitme tuhande kilomeetri kaugusel kodust, elada selles vanglas, ärgata pool seitse, kulutada 30 minutit sitase hommikusöögi kugistamiseks, istuda katkisesse bussi, minna neljaks tunniks närusesse kooli, kiirustada tagasi ja kulutada 30 minutit, et süüa veel mingit jama enne tenniseväljakule minekut, päev päeva järel üks ja seesama? Kas sa tead seda tunnet? Ainuke asi, mida oodata, ainus normaalne aeg iga nädal on laupäeva õhtu Bradentoni kaubanduskeskuses – ja siis võetakse see ka ära! Sa võtsid selle minult ära! See koht siin on põrgu ja ma tahaks selle maha põletada!“
Nicki silmad on suuremad kui pandal. Aga ta pole vihane. Või kurb. Tal on isegi hea meel, sest see on ainus keel, millest ta aru saab. Ta meenutab mulle Al Pacinot „Arminäos“, kui üks naine ütleb talle „Kellega, miks, millal ja kuidas ma kepin, pole sinu asi“ ja Pacino vastab „Nüüd sa vähemalt räägid minuga, kullake.“
Taipan, et Nickile meeldib karm kõnepruuk.
„ Hüva,“ ütleb ta, „arusaadav. Mida sa tahad?“
Kuulen Perry häält.
„Tahan koolist ära tulla,“ vastan ma. „Tahan kaugõppes alustada, et saaksin täisajaga oma mängu kallal töötada. Mul on vaja sinu abi, mitte seda kuradima jama, mida sa oled mulle siiani pakkunud. Ma tahan vabapääsmeid, pakkumisi turniiridele. Ma tahan reaalseid samme teha, et profiks saada.“
Muidugi ei ole see kõik päris see, mida ma tegelikult tahan. Perry ütles, et ma tahan seda, aga see on parem kui see, mis mul praegu on. Isegi kui ma seda nõuan, on mu tunded vastakad. Aga Nick vaatab Gabrieli ja Gabriel vaatab mind ja panda vaatab meid kõiki.
„Ma mõtlen selle üle,“ ütleb Nick.
MÕNI TUND PÄRAST SEDA, kui Perry Vegasesse tagasi läheb, saadab Nick Gabrieli kaudu sõna,