Kui me parajasti trenni ei tee, õpime tennise psühholoogiat. Meil on tunnid vaimsest tugevusest, positiivsest mõtlemisest ja visualiseerimisest. Meid õpetatakse silmi sulgema ja kujutama end Wimbledoni võitmas, tõstmas kuldset karikat pea kohale. Siis läheme aeroobikasse, jõusaali või välja kruusasele rajale jooksma, kuni väsinuna kokku vajume.
Pidev tamp, tihe konkurents, täiskasvanute järelevalve täielik puudumine – see muudab meid ajapikku loomadeks. Valitsevad omamoodi džungliseadused. See on reketitega „Karate Kid“, eeskäelöökidega „Kärbeste jumal“. Ühel öösel satuvad kaks poissi kasarmus vaidlusse. Valge poiss ja asiaat. Valge poiss teeb rassistliku märkuse ja kõnnib minema. Tund aega seisab asiaat keset kasarmut, venitab end, raputab jalgu ja käsi, teeb kaelaringe. Ta teeb läbi džuudoliigutuste seeria, siis teibib metoodiliselt kinni oma pahkluud. Kui valge poiss tagasi tuleb, keerutab Aasia poiss end korra, vihistab jalaga läbi õhu ja teeb löögi, mis purustab valge poisi lõualuu.
Šokeeriv on see, et kumbagi poissi ei visata välja, mis suurendab üldist anarhiat märgatavalt.
On veel kaks poissi, kelle vahel valitseb sünge pikaajaline vaen. Enamasti mõnitused, kiusamine, väikesed asjad – kuni üks neist tõstab panuseid. Mitu päeva urineerib ja roojab ta ämbrisse. Siis ühel hilisel õhtul tormab ta teise poisi kasarmusse ja valab ämbri sisu talle pähe.
Džunglitunnet, pidevat vägivalla ja varitsuse ohtu suurendab veelgi vahetult enne tulede kustutamist kostev trummipõrin.
Küsin ühelt poisilt: „Mis kurat see on?“
„Oh. See on Courier. Talle meeldib taguda trumme, mille vanemad talle siia saatsid.“
„Kes?“
„Jim Courier. Floridast.“
Mõne päeva pärast näen esimest korda Nick Bollettieri tenniseakadeemia vanglaülemat, asutajat ja omanikku. Ta on viiekümnendates eluaastates, kuid tundub umbes 250aastane, sest päevitamine on üks tema lemmikuid tennise ja abielude kõrval. (Tal on viis või kuus eksabikaasat, keegi ei tea täpset arvu.) Ta on endasse nii palju päikest imenud, küpsetanud end sügavalt paljude solaariumilampide all, et on jäädavalt pigmentatsiooni muutnud. Ühe osa tema näost, mis ei ole kuivatatud veiseliha värvi, moodustavad vuntsid – must hoolikalt trimmitud pool-kitsehabe – nagu pidev kulmukortsutus. Näen Nicki üle õue sammumas – vihane, punase näo ja suurte päikeseprillidega – ja pragamas kellegagi, kes tema kõrval sörgib ja püüab sammu pidada; palun jumalat, et ei peaks kunagi Nickiga näost näkku suhtlema. Vaatan, kuidas ta punasesse Ferrarisse poeb ja tolmupilve maha jättes minema sõidab.
Üks poiss ütleb mulle, et meie töö on hoida Nicki neli sportautot pestud ja läikivana.
„Meie töö? Mis jama jutt.“
„Räägi seda kohtunikule.“
Küsin Nicki kohta infot vanematelt poistelt, veteranidelt. Kes ta selline on? Mis teda tegutsema sunnib? Nad räägivad, et Nick on hangeldaja, mees, kes elab tänu tennisele väga ilusat elu, kuid ei armasta seda mängu ega oska eriti mängida. Ta ei ole minu isa moodi, teda ei võlu nurgad, numbrid ja tennise ilu. Samas ta on nagu isa, sest teda võlub raha. Ta on mees, kes kukkus läbi mereväe piloodieksamil, langes välja juurakoolist, seejärel tuli talle mõte hakata tennist õpetama. Astus sita sisse. Tegi veidi rasket tööd, tal oli kuhjaga õnne ja tal õnnestus luua endast pilt kui tennisetitaanist, imelaste mentorist. Teised lapsed teadsid öelda, et Nickilt saab üht-teist õppida, kuid ta pole mingi imetegija.
Ei ole just sellise mehe moodi, kes suudab mu tennisevihkamise lõpetada.
MÄNGIN TREENINGMATŠIL ja teen üsna hõlpsalt pähe ühele idaranniku poisile, kui märkan, et Gabriel, üks Nicki käsilastest, vahib mu selja taga. Paari punkti järel peatab Gabriel mängu. Ta küsib: „Kas Nick on sind juba mängimas näinud?“
„Ei, härra.“
Ta kortsutab kulmu ja lahkub.
Hiljem kostab kõikide Bollettieri akadeemia väljakute kohal kaikuvast valjuhääldist:
„Andre Agassi esimesele siseväljakule! Andre Agassi, otsekohe esimesele siseväljakule!“
Ma pole kunagi olnud esimesel siseväljakul ja ma ei suuda ette kujutada, mis põhjusel mind sinna kutsutakse. Jooksen sinna ja leian eest Gabrieli ja Nicki, kes seisavad õlg õla kõrval ja ootavad.
Gabriel ütleb Nickile: „Sa pead selle poisi lööke nägema.“
Nick astub varju alla. Gabriel läheb teisele poole võrku. Ta teeb mulle pool tundi harjutusi. Heidan vargsi juhuslikke pilke üle õla: näen ähmaselt Nicki siluetti, ta näib keskendunud, paitab vuntse.
„Tee mõned tagakäelöögid,“ ütleb Nick. Tema hääl kõlab nagu liivapaber.
Teen, nagu kästakse. Teen tagakäelööke. „Nüüd tee mõned servid.“
Ma servin.
„Tule võrku.“
Tulen võrku.
„Aitab küll.“
Ta astub lähemale. „Kust sa pärit oled?“
„Las Vegasest.“
„Mitmes sa üleriigilises oled?“
„Kolmas.“
„Kuidas ma su isa kätte saan?“
„Ta on tööl. Ta töötab öösiti MGMis.“
„Aga ema?“
„Praegu? Ta on arvatavasti kodus.“
„Tule kaasa.“
Me kõnnime aeglaselt tema kabinetti, kus ta küsib mu kodust numbrit.
Ta istub kõrgesse musta nahktooli ja pöördub kõrvale. Minu nägu tundub punasem kui tema oma. Ta valib numbri ja räägib emaga. Ema annab talle isa numbri. Ta helistab uuesti.
Ta karjub: „Härra Agassi! Nick Bollettieri siin! Just, just. Jah, noh, kuulake mind. Ma ütlen teile midagi väga olulist. Teie poisil on rohkem annet kui ühelgi teisel, keda olen eales oma akadeemias näinud. Täpselt nii. Mitte kunagi. Ja ma viin ta tippu.“
Mida kuradit ta räägib? Ma olen siin ainult kolm kuud. Ma lahkun siit 64 päeva pärast. Kas Nick ütleb, et ta tahab mind siia jätta?
Siia elama – igavesti? Ega isa ju ometi sellega nõus pole?
Nick ütleb: „Täpselt nii. Ei, see pole probleem. Ma teen nii, et te ei maksa pennigi. Andre võib jääda tasuta. Ma rebin teie tšeki puruks.“ Mu süda vajub saapasäärde. Tean, et isa ei suuda vastu panna, kui saab midagi tasuta. Minu saatus on otsustatud.
Nick paneb toru hargile ja keerab koos tooliga minu poole. Ta ei selgita midagi. Ta ei lohuta. Ta ei küsi, kas see on minu tahe. Ta ei ütle midagi peale ühe lause: „Mine väljakule tagasi.“
Kohtunik lisas mitu aastat mu kohtuotsusele juurde ja midagi pole teha, tuleb võtta haamer ja minna kive lõhkuma.
IGA PÄEV BOLLETTIERI AKADEEMIAS algab haisuga. Ümbruskonna mägedes pesitseb mitu apelsinitehast, mis eritavad põlenud apelsinikoorte mürgist lõhna. See on