Aga kui mina tunnen end süüdi, siis Perry on vihane. Las Vegase teismeliste seas käivad jutud: „Ole ettevaatlik. Perry ihub sulle hammast. Ta räägib kõigile, et sa mõnitasid teda ja järgmine kord, kui ta sind näeb, lööb ta sulle jalaga tagumikku.“
MÕNI NÄDAL HILJEM ütleb Tami, et kogu nende kamp läheb õudusfilmi vaatama, kõik vanemad lapsed, ja ta küsib, kas ma tahan kaasa minna.
„See Perry tuleb ka või?“
„Võib-olla.“
„Jah, siis ma tulen.“
Ma armastan õudukaid. Ja mul on plaan.
Ema sõidutab meid aegsasti kohale, et jõuaksime osta plaksumaisi ja lagritsakomme ja valida paremad kohad, täpselt keskele keskmisse ritta. Istun alati keskel, keskmises reas. Parimad kohad üldse. Panen Tami endast vasakule ja hoian paremal ühe koha tühjana. Kindel see, et moekas Perry jõuab ka kohale. Hüppan püsti ja lehvitan. „Hei, Perry! Siia!“
Ta pöördub ja kortsutab kulmu. Näen, et minu sõbralikkus teeb ta valvsaks. Ta püüab olukorda analüüsida, kaalub, kuidas reageerida. Siis ta naeratab, lõdvestub silmanähtavalt ja laseb vihal minna. Ta longib vahekäiku mööda alla, keerab meie ritta ja maandub istmele minu kõrval.
„Hei, Tami,“ ütleb ta üle minu. „Hei, Perry.“
„Hei, Andre.“
„Hei, Perry.“
Kui tuled kustuvad ja film pihta hakkab, vaatame teineteise poole. „Rahu?“
„Rahu.“
Filmi nimi on „Külastusaeg“. See on ühest hullust, kes jälitab naisajakirjanikku, hiilib tema majja, tapab teenija, siis mingil põhjusel kasutab naise huulepulka ja hüppab peidust välja, kui see koju jõuab. Naine võitleb end vabaks ja jõuab kuidagi haiglasse, kus ta arvab, et on pääsenud, aga muidugi on psühh haiglas peidus ja püüdes leida jahitava palatit, tapab kõik, kes teele ette jäävad. Naiivne, kuid piisavalt jube.
Kui ma kardan, siis ma reageerin nagu kass, kes on visatud koeri täis tuppa. Ma kangestun ega liiguta ühtki lihast. Aga Perry on ilmselt erutuv tüüp. Kui pinge kasvab, ta muudkui väänleb ja sipleb ja ajab kokat maha. Iga kord, kui mõrtsukas hüppab mõnest kapist välja, hüppab Perry istmelt püsti. Mitu korda vaatan Tami poole ja pööritan silmi. Kuid ma ei narri Perryt tema reaktsiooni pärast. Ma isegi ei maini seda, kui tuled süttivad, sest ei taha rikkuda meie habrast rahukokkuleppet.
Longime kinost välja ja leiame, et plaksumaisist, kokadest ja lagritsatest jäi väheks. Suundume üle tänava Winchelli ja ostame karbitäie sõõrikuid. Perry võtab šokolaadiglasuuriga, mina vikerkaarevärvilise puistepuruga. Sööme neid leti ääres ja ajame juttu. Perry oskab hästi rääkida. Ta on nagu advokaat ülemkohtus. Siis, keset veerandtunnist lauset ta vaikib ja küsib letitaguselt poisilt: „Kas see koht on avatud 24 tundi?“
„Jah,“ vastab too.
„Seitse päeva nädalas?“
„Jajah.“
„365 päeva aastas?“
„Jah.“
„Miks siis eesukse küljes lukud on?“
Me kõik pöördume ja vaatame. Milline suurepärane küsimus!
Ma hakkan nii kõvasti naerma, et sõõrik pudiseb suust välja. Vikerkaarevärviline puru kukub suust nagu konfetid. See võib olla kõige naljakam ja nutikam asi, mis üldse Winchellis on öeldud. Isegi sõõrikumees naeratab ja tunnistab: „Jah, poja, see on tõesti huvitav.“
„Kas elu polegi selline?“ küsib Perry. „Täis Winchelli lukke ja kõike muud, mida ei oska seletada?“
„Tõsi ta on.“
Olin alati arvanud, et mina ainukesena märkan seda laadi vastuolusid. Aga siin on poiss, kes mitte ainult ei märka, vaid ütleb ka välja. Kui ema mulle ja Tamile järele tuleb, on mul kahju uue sõbra Perryga hüvasti jätta. Ma isegi leian, et tema polosärk ei häiri mind enam nii väga.
KÜSIN ISALT, kui ma võin Perry juures ööbida.
„Ei mingil kuradi juhul,“ ütleb ta.
Ta ei tunne Perry perekonda ja ta ei usalda ühtki võõrast. Isa kahtlustab kõiki maailmas, eriti meie sõprade vanemaid. Ma ei viitsi küsida põhjust ega raiska hingeõhku vastuvaidlemisele. Ma lihtsalt kutsun Perry ööseks meile.
Perry on minu vanemate vastu väga viisakas. Ta on väga meeldiv mu venna ja õdede, eriti Tami suhtes, kuigi õde on vihjamisi märku andnud, et teda see suhe ei huvita. Küsin, kas Perry tahab, et ma talle meie elamist tutvustan. Muidugi, ütleb ta, ja ma näitan talle tuba, kus me Phillyga elame. Ta hakkab naerma, kui näeb toa keskel valget joont. Viin ta tagaõue väljakut vaatama. Ta hakkab draakoniga mängima. Räägin talle, kuidas ma seda draakonit vihkan, kuidas ma varem arvasin, et see on elav ja hingav koletis. Ta vaatab mind mõistvalt. Ta on näinud piisavalt õudusfilme ja teab, et koletisi on igasuguse kuju ja suurusega.
Kuna Perry on kaasspets õuduste alal, on mul talle üllatus varuks. Mul on „Vaimude väljaajaja“ kassett. Kuna nägin teda nahast välja hüppamas, kui kinos „Külastusaega“ vaatasime, ei jõua ma ära oodata, kuidas ta reageerib tõelisele õudusklassikale. Kui kõik on magama läinud, panen filmi mängima. Mul tuksatab kaelas iga kord, kui Linda Blairi pea kaela otsas pöörleb, kuid Perry ei pilguta silmagi. „Külastusaeg“ pani ta vabisema, kuid „Vaimude väljaajaja“ jätab täiesti külmaks? Arvan, et see kutt on kass, kes kõnnib omapead.
Hiljem istume, joome kokat ja ajame juttu. Perry on nõus, et mu isa on hirmsam, kui Hollywood pakkuda suudab, kuid lisab, et tema oma on kaks korda hullem. Tema isa, ütleb ta, on koletis, türann ja nartsissist – kuulen seda sõna esimest korda.
Perry sõnul tähendab nartsissism seda, et isa mõtleb ainult iseendast. Samuti tähendab see seda, et tema poeg on tema isiklik vara. Tal on visioon selle kohta, milline tema poja elu olema peab, ja ta ei hooli poja enda tulevikunägemusest.
Tuleb tuttav ette.
Oleme Perryga nõus, et elu oleks miljon korda etem, kui meie isad oleksid nagu teiste laste isad. Aga ma kuulen Perry hääles valunooti, sest ta ütleb, et tema isa ei armasta teda. Mina pole kunagi oma isa armastust kahtluse alla seadnud. Tahan vaid, et see oleks õrnem, rohkem ärakuulamist ja vähem raevu. Õieti ma soovingi mõnikord, et isa armastaks mind vähem. Ehk siis ta taganeks, lubaks mul teha oma valikuid. Ütlen Perryle, et kui ise ei saa valida, kui ei saa öelda, mida ma tahan teha või kes tahan olla, siis võib hulluks minna. Sellepärast pööran rohkem tähelepanu nendele vähestele valikutele, mida ma saan ise teha – mida seljas kannan, mida söön, keda sõbraks pean.
Ta noogutab. Ta saab aru.
Lõpuks ometi on mul Perry, sõber, kellega saan jagada sügavaid mõtteid, kellele võin rääkida Winchelli lukkudest oma elus. Räägin Perryle tennisest, hoolimata sellest, et vihkan tennist. Räägin kooli vihkamisest, kuigi mulle meeldivad raamatud. Sellest, et mul veab, sest mul on Philly, ent vennal endal ei vea üldse. Perry kuulab sama rahulikult kui Philly, kuid on rohkem süvenenud. Perry lihtsalt ei räägi, ei kuula, ei nooguta. Ta vestleb. Ta analüüsib, loob strateegiaid, annab soovitusi, aitab teha plaane, et teha asju paremini. Kui Perryle oma probleemidest räägin, siis algul on need segased ja mõttetud, kuid Perry oskab need ümber korraldada, loogiliseks muuta ja tundub, et see on esimene samm nende lahendamiseks. Ma nagu oleksin olnud üksikul saarel, kus pole olnud kellegagi rääkida peale palmipuude, ja nüüd on äkki arukas, tundlik, mõttekaaslasest merehädaline – küll tobeda polomängija särgiga – kaldale uhutud.
Perry