Ta mõtleb. Ta suunab pilgu mägede poole. „Tead, Andre, me teeme elus valikuid ja sina tegid ka. Ma vist olen nüüd üksinda.“
Aga mõni minut hiljem on ta uudishimulik. Ta küsib, kuidas õlu maitses, ja jälle ma ei saa valetada. Vastan, et see oli väga maitsev. Vabandan uuesti, kuid pole mingit mõtet kahetsust teeselda. Perryl on õigus – mul oli viimaks võimalus ise valida ja ma tegin seda. Muidugi soovin, et poleks pakti rikkunud, kuid ma ei tunne end halvasti, et kasutasin oma vaba tahet.
Perry kortsutab kulmu nagu isa. Mitte nagu minu või tema isa, aga nagu teleka-isa. Tal peaks kampsun seljas ja piip suus olema. Taipan, et pakt Perryga oli tegelikult lubadus saada teineteise isaks. Kasvatada teineteist. Vabandan veel korra ja mõistan, kui palju ma reisil olles Perryst puudust tundsin. Sõlmin veel ühe pakti, iseendaga – ma ei lahku enam kunagi kodunt.
ISA KÕNETAB MIND KÖÖGIS. Ta ütleb, et me peame rääkima. Ei tea, kas ta on õllest kuulnud.
Ta käsib mul lauda istuda. Ise istub minu vastu. Pooleldi kokku pandud Norman Rockwelli pusle jääb meie vahele. Ta kirjeldab üht lugu, mida hiljuti „60 minutis“ nägi. See oli tennise internaatkoolist Florida läänerannikul Tampa Bay lähedal. „Esimene omataoline kool,“ ütleb isa. „Treeninglaager noortele tennisistidele, mida juhendab endine dessantväelane Nick Bollettieri.“
„Ja siis?“
„Mis ja siis? Sa lähed sinna.“
„Mida!“
„Sa ei arene siin Las Vegases üldse edasi. Sa saad kõikidest kohalikest kuttidest jagu. Sa saad kõigist lääneranniku poistest jagu. Andre, sa oled kohaliku kolledži kõikidest mängijatest jagu saanud! Mul pole sulle enam midagi õpetada.“
Isa ei ütle midagi konkreetset, aga üks on selge: ta on otsustanud minuga teisiti asju ajada. Ta ei taha korrata vigu, mida tegi mu õdede ja vennaga. Ta rikkus nende mängu, kuna hoidis neist liiga kaua ja kõvasti kinni ja selle käigus hävitas nendega suhted. Ritaga läksid asjad nii halvaks, et ta jooksis hiljuti minema koos Pancho Gonzalezi, tenniselegendiga, kes on temast vähemalt 30 aastat vanem. Isa ei taha mind piirata ega murda või rikkuda. Nii ta siis saadab mu kaugemale. Saadab mu minema, osaliselt mind enda eest kaitstes.
„Andre, ütleb ta, sa pead sööma, magada ja jooma tennist. Ainult nii saad esinumbriks.“
„Ma juba söön, magan ja joon tennist.“ Aga ta tahab, et ma teen seda kusagil mujal. „Kui palju see tenniseakadeemia maksab?“ „Umbes 12 000 dollarit aastas.“
„Me ei saa seda endale lubada.“
„Sa lähed ainult kolmeks kuuks. See maksab 3000 dollarit.“
„Me ei saa ka seda endale lubada.“
„See on investeering. Sinusse. Küll me lahenduse leiame.“
„Ma ei taha minna.“
Näen isa näolt, et asi on otsustatud. Lool lõpp.
Üritan näha helgemat külge. See kestab vaid kolm kuud. Ma võin mida tahes kolm kuud taluda. Ja kui hull see ikka olla võib? Võib-olla on see nagu Austraalias. Võib-olla on seal lõbus. Võib-olla toob see ettenägematut kasu. Võib-olla tekib viimaks tunne, et mängin nagu meeskonnas.
Ma küsin, mis koolist saab. Käin ju seitsmendas klassis.
„Kool on teises linnas,“ ütleb isa. „Hommikul lähed pooleks päevaks kooli, pärastlõunal ja õhtul mängid tennist.“
Vist üsna kurnav. Veidi hiljem ütleb ema mulle, et „60 minuti“ reportaaž oli tegelikult paljastus sellest Bollettieri-kutist, kes sisuliselt juhtis tennisevabrikut, kus kasutati laste tööjõudu.
MULLE KORRALDATAKSE CAMBRIDGE’IS hüvastijätupidu. Härra Fong näib sünge, Perry enesetapjalik, isa ebakindel. Sööme seistes kooki. Mängime õhupallidega tennist, siis torgime neid nõeltega, et pauku teha. Kõik patsutavad mind seljale ja ütlevad, kui suur läbimurre see minu jaoks on.
Ütlen, et tean seda. „Ei jõua oodata, millal nende Florida kuttidega kakelda saab.“
See vale kõlab tahtliku möödapanekuna, nagu pall mu reketi puust serva vastas.
Kui lahkumispäev läheneb, ei saa ma magada. Visklen ja higistan ning ärkan, linad keerdus ümber. Ma ei taha süüa. Korraga saab selgeks, mida tähendab koduigatsus. Ma ei taha lahkuda kodust, õdedest ja vennast, emast, parimast sõbrast. Vaatamata kodustele pingetele ja ajutisele terrorile soovin iga hinna eest koju jääda. Isa on mulle palju valu põhjustanud, kuid ta on kogu aeg mu selja taga olemas olnud, ja nüüd enam ei ole. Tunnen mahajäetust. Arvasin, et tahan temast vabaneda ja nüüd, kui ta mu ära saadab, olen murest murtud.
Veedan viimased päevad kodus lootes, et ema tuleb mulle appi. Silmitsen teda anuvalt, aga ta vaatab mulle vastu näoga, mis ütleb: „Olen näinud, kuidas ta on hävitanud meie kolm last. Sa oled õnnelik, et tervena välja saad“.
Isa viib mu lennujaama. Ema tahab kaasa tulla, kuid ei saa töölt puududa. Perry võtab tema koha. Ta räägib terve tee. Ma ei saa aru, kas ta üritab muuta paremaks minu või enda tuju. „Ainult kolm kuud,“ ütleb ta. „Ma kirjutan sulle, saadan postkaarte. Küll näed, et kõik läheb hästi. Sa õpid seal nii palju. Võib-olla ma isegi tulen sulle külla.“
Mõtlen „Külastusajale“, kehvale õudusfilmile, mida vaatasime tol õhtul, kui meie sõprus alguse sai. Perry tegutseb praegu nii, nagu ta siis tegutses, nagu ta alati hirmule reageerib – tõmbleb, hüppab istmelt püsti. Ja mina reageerin samuti tüüpiliselt – nagu kass, kes on visatud tuppa koerte sekka.
5
LENNUJAAMABUSS jõuab kohale alles pärast päikeseloojangut. Nick Bollettieri tenniseakadeemia, mis on ehitatud vana tomatikasvatustalu territooriumile, ei kujuta endast midagi uhket – vaid mõned kõrvalhooned, mis näevad välja nagu vanglakongide plokid. Neil on isegi kongiplokkide nimed: B-hoone, C-hoone. Vaatan ringi ega imestaks, kui märkaksin valvetorni ja okastraati. Pahaendelisem on see, et näen ridade kaupa kaugusse ulatuvaid tenniseväljakud.
Kui päike tintmustade rabade taha vajub, hakkab temperatuur järsku langema. Tõmbun oma T-särgis kössi. Arvasin, et Floridas on kuum. Üks töötaja tervitab mind, kui ma bussist välja astun, ja viib mu kohe kasarmusse, mis on tühi ja kõhedust tekitavalt vaikne.
„Kus kõik on?“
„Õpivad,“ vastab ta. „Mõne minuti pärast hakkab puhketund. See on õppimise ja magamamineku vahel. Mine õige alla puhkekeskusse ja tutvusta end teistele.“
Puhkekeskusest leian kakssada metsikut poissi ja mõned karmi välimusega tüdrukud, kõik tõmbunud tihedatesse kampadesse. Kõige suurem kamp on koos Nerfi lauatenniselaua ümber, kus kahele mängivale poisile solvanguid karjutakse. Surun selja vastu seina ja lasen pilgul ringi käia. Mõned näod tunnen ära, üks või kaks poissi olid Austraalia reisil. See poiss seal – temaga mängisin Californias. See kurja ilmega kutt taamal – temaga tegime kolm kõva setti Arizonas. Kõik näivad andekad, väga enesekindlad. Lapsi on igat värvi, igas suuruses ja vanuses kõikjalt maailmast. Noorim on seitse, vanim üheksateist. Olles kogu elu vaid Las Vegases valitsenud, olen nüüd kui väike kalake suures tiigis. Või rabas. Ja suurte kalade hulgas kõige suuremad on parimad mängijad riigis – teismelised supermehed, kes moodustavad tiheda kamba kõige kaugemas nurgas.
Üritan lauatennist vaadata. Isegi selles ei ole ma keegi. Kodus ei suutnud mind keegi Nerfi lauatennises võita. Aga siin? Pooled neist kuttidest teevad mulle pähe.
Ma ei kujuta ette, kuidas ma siia üldse sobitun, kuidas ma sõpru leian. Tahan koju minna, kohe nüüd, või vähemalt koju helistada, kuid peaksin seda tegema vastaja kulul ja ma tean, et isa ei ole nõus maksma. Teadmine, et ma ei kuule kaua ema ega Philly häält, ükskõik kui palju ma seda ka vajan, tekitab minus paanikat. Kui puhketund lõpeb,