Enamik vestlusi Perryga viib lõpuks isade juurde ja isade juurest kiiresti tulevikku. Räägime sellest, mis mehed meist tulevad, kui me ükskord isadest lahti saame. Lubame teineteisele, et me ei hakka erinema mitte ainult oma isadest, vaid kõikidest meestest, keda tunneme, isegi neist, keda ainult filmidest teame. Sõlmime pakti, et me ei tarvita kunagi narkootikume ega alkoholi. Vannume, et kui saame rikkaks, siis teeme kõik, mida suudame, et aidata maailma. Me lööme selle peale käed. Salalepe.
Perryl on pikk tee käia, et rikkaks saada. Tal ei ole kunagi sentigi. Alati teen mina välja. Mul ei ole palju – tagasihoidlik taskuraha pluss see, mida ma sebin kasiinode ja hotellide külalistelt. Aga ma ei hooli sellest – mis on minu, on ka Perry oma, sest olen otsustanud, et Perry on mu uus parim sõber. Isa annab mulle iga päev viis dollarit toiduraha ja sellest saan vabalt poole Perryle kulutada.
Kohtume igal pärastlõunal Cambridge’is. Pärast looderdamist ja mõne palli toksimist läheme sööma. Me lipsame tagauksest välja, hüppame üle müüri ja tormame üle tühja platsi 7-Elevenisse, kus mängime videomänge ja sööme Chipwiche, mille eest tasun mina, kuni on aeg koju minna.
Chipwich on uus jäätisesort, mille Perry hiljuti avastas. Vaniljejäätis kahe nätske šokolaadiküpsise vahel – Perry arvates kõige maitsvam söök maailmas, ta on täielik sõltlane. Ta armastab Chipwiche rohkem kui rääkimist. Ta võib tund aega rääkida Chipwichi ilust – kuigi Chipwich on üks väheseid asju, mis suudab ta vaikima sundida. Ma ostan talle kümnete kaupa Chipwiche ja mul on kahju, et tal pole piisavalt raha, et oma sõltuvust toita.
Ühel päeval oleme 7-Elevenis, kui Perry katkestab Chipwichi söömise ja viskab pilgu seinakellale.
„Kurat, Andre, parem lähme tagasi Cambridge’i, ema tuleb mulle varem järele.“
„Sinu ema?“
„Jah. Ta käskis valmis olla ja ees oodata.“
Longime üle tühja platsi tagasi.
„Oi, seal ta juba ongi!“ hüüatab Perry.
Vaatan tänavale ja näen kaht autot Cambridge’i poole sõitmas –
Volkswageni põrnikat ja Rolls-Royce’i kabrioletti. Näen, et põrnikas sõidab Cambridge’ist mööda, ja soovitan Perryl maha rahuneda, sest meil on veel aega. See ei keeranud ju siiapoole.
„Ei, tule-tule.“ Ta lisab kiirust ja tormab Rollsi poole.
„Hei! Mida? Perry, sa teed nalja või? Su ema sõidab Rollsiga? Kas sa oled rikas?“
„Ma arvan küll.“
„Miks sa mulle seda öelnud ei ole?“
„Sa pole küsinud.“
Minu jaoks ongi see rikkuse definitsioon: sulle ei tule pähegi seda oma parimale sõbrale mainida. Ja raha on nii loomulik asi, et sind ei huvita, kuidas see sinu valdusse sai.
Perry on aga rohkem kui rikas. Perry on superrikas. Perry on rikkamast rikkam. Tema isa, suure advokaadifirma juhataja, omab kohalikku telejaama. „Ta müüb õhku,“ ütleb Perry. „Kujuta ette. Müüb õhku. Kui sa saad õhku müüa, mees, pead selle enne ju valmis tegema.“ (Arvatavasti annab isa talle taskurahaks õhku.)
Isa lubab mul viimaks Perryle külla minna ja ma avastan, et ta ei elagi majas, vaid megasuures mõisas. Tema ema sõidutab meid sinna Rollsiga ja mu silmad lähevad suureks, kui me aeglaselt mööda pikka sissesõiduteed läheneme, ümberringi rohelised künkad, siis tohutu suured varju pakkuvad puud. Peatume kohas, mis näeb välja nagu Bruce Wayne’i uhke mõis. Terve üks tiib on Perry päralt, sealhulgas iga teismelise unistuste tuba, kus on lauatenniselaud, piljard, pokkerilaud, suure ekraaniga telekas, minikülmik ja trummikomplekt. Mööda pikka koridori pääseb Perry magamistuppa, mille seinad on kaetud kümnete ja kümnete Sports Illustratedi kaantega.
Pea käib ringi, kui vaatan kõiki neid suurepäraste sportlaste portreesid ja suudan öelda vaid ühe sõna: „Oo.“
„Tegin selle kõik ise,“ ütleb Perry.
Järgmine kord hambaarsti juures käies panen ooteruumis pihta kõik Sports Illustratedi kaaned ja peidan need jope alla. Kui ma need Perryle viin, raputab ta pead.
„Ei, mul on see olemas. Ja see ka. Mul on need kõik olemas, Andre. Ma tellin seda ajakirja.“
„Ah nii, no selge. Vabandust.“
Ma pole ju kunagi kohanud rikast poissi. Ma pole kohanud ka poissi, kes ajakirja tellib.
KUI ME PARAJASTI Cambridge’is või Perry pool mõisas ei ole, suhtlen temaga telefonitsi. Me oleme lahutamatud. Seetõttu on ta õnnetu, kui teatan, et lähen kuuks ajaks ära, et mängida paaris Austraalia turniirisarjas. McDonald’s paneb kokku Ameerika juunioride eliidi meeskonda, et saata meid mängima Austraalia parimatega.
„Kuu aega?“
„Ma tean. Aga mul pole valikut. Tead küll, isa sunnib.“
Ma ei räägi täit tõtt. Olen üks kahest väljavalitud kaheteistaastasest, nii et olen meelitatud, põnevil ja veidi närvis, et pean kodunt nii kaugele reisima – lend kestab 14 tundi. Perry pärast ma halvustan seda reisi. Ütlen talle, et ärgu muretsegu, tulen varsti tagasi ja siis teeme Chipwichi pidusöömaaja.
Lendan üksi Los Angelesse ja pärast maandumist tahaksin kohe Vegasesse tagasi minna. Ma kardan. Ma ei tea, kuhu pean minema või kuidas leida tee läbi lennujaama. Tunnen, nagu hakkaksin oma dressides kõigile silma, McDonald’si kuldsed kaared seljal ja enda nimi rinnal. Veidi eemal märkan lastesalka, seljas samad dressid. Minu meeskond. Ma lähenen ainsale täiskasvanule rühma juures ja tutvustan end.
Ta välgutab laia naeratust. Ta on treener. Minu esimene tõeline treener.
„Agassi,“ ütleb ta. „Kõva kutt Vegasest? Hei, tore, et oled nüüd kambas!“
Lennu ajal Austraaliasse seisab treener vahekäigus ja räägib meile, kuidas reis kulgema hakkab. Me mängime viiel turniiril viies linnas. Kõige tähtsam turniir on kolmas, mis toimub Sydneys. Seal paneme kõik mängu, kui võistleme parimate austraallastega.
Ta ütleb, et kohapeal on viis tuhat pealtvaatajat ja kogu Austraalia televisioon kannab mänge üle.
Rääkige veel survest.
„Ja nüüd hea uudis,“ ütleb treener. „Iga kord, kui turniiri võidate, luban teil ühe külma õlle juua.“
Ma võidan mingite probleemideta Adelaide’is esimese turniiri ja bussis ulatab treener mulle jääkülma Foster’s Lageri. Mõtlen Perryle ja meie salapaktile. Mõtlen, kui kummaline see on, et olen alles kaheteistaastane ja juba antakse mulle märjuke kätte. Kuid õllepurk tundub nii jäiselt külm ja meeskonnakaaslased seiravad mind. Pealegi olen kodunt tuhandete kilomeetrite kaugusel – ah, põrgusse. Võtan esimese lonksu. Mõnus. Joon purgi nelja lonksuga tühjaks ja ülejäänud pärastlõuna maadlen südametunnistuse piinadega. Vahin aknast välja, kui sisemaa lähemale jõuab ega tea, kuidas Perry uudise vastu võtab, äkki ei tahagi enam mu sõber olla.
Võidan järgmisest neljast turniirist kolm. Veel kolm õlut. Iga järgmine maitsvam kui eelmine. Aga iga suutäie juures tunnen süü mõru maitset.
HAKKAME PERRYGA TAAS rutiinsete asjadega tegelema. Õudusfilmid. Pikad jutuajamised. Cambridge. 7-Eleven. Chipwichid. Aeg-ajalt seiran Perryt ja tunnetan reetmise raskust.
Longime Cambridge’ist 7-Elevenisse ja ma ei saa seda enam vaka all hoida. Süü närib hinge. Mõlemad kuulame Perry Walkmani kõrvaklappidest Prince’i. „Purple Rain.“ Toksan Perryt õlale ja palun, et ta kõrvaklapid peast võtaks.
„Mis on?“
„Ma ei tea, kuidas seda öelda.“
Ta vahib mulle otsa.
„Noh, mis on?“
„Perry.