HÄMARAS, umbrohukott käest visatud, astun tuppa. Ei mingeid kõhklusi enam. Tean täpselt, mida teen. Viskan riided kohvrisse ja hakkan maantee poole kõmpima. Pähe kargab mõte, et see on ju Florida, mõni maniakist poolearuline võib mu peale võtta ja keegi ei kuule minust enam midagi. Aga parema meelega olen koos mõne maniaki kui Nickiga.
Rahakotis on krediitkaart, mille isa mulle äärmise vajaduse tarbeks andis ja minu meelest on praegu pesuehtne hädaolukord. Kavatsen lennujaama minna. Homme samal ajal istun Perry magamistoas ja räägin talle seda lugu.
Hoian silmad lahti – kas kusagil ei vilgu otsijate taskulambitulesid? Kuulatan, kas eemalt ei kosta verekoerte haugatusi. Ajan pöidla püsti.
Auto peatub. Avan ukse ja viskan kohvri tagaistmele. See on Julio, korrapidaja Nicki personali hulgast. Ta ütleb, et mu isa on Bollettieri akadeemias telefoni otsas ja tahab minuga rääkida – kohe.
Verekoerad oleks parem variant olnud.
ÜTLEN ISALE, et tahan koju. Räägin talle, mida Nick tegi.
„Sa riietud ju nagu piider,“ ütleb isa. „Tundub, et oled selle ära teeninud.“
Võtan kasutusele plaani B.
„Paps,“ ütlen ma, „Nick rikub mu mängu ära. Treenime ainult tagajoonel – me ei tööta üldse võrgumängu kallal. Me ei tööta kunagi servi ega volle kallal.“
Isa ütleb, et räägib mängust Nickiga. Ta ütleb, et Nick kinnitas, et karistab mind vaid paar nädalat, tõestamaks, et tema on majas peremees. Nad ei saa lubada, et mingi tatikas eirab reegleid. On vaja distsipliini säilitada.
Kokkuvõtteks ütleb isa uuesti, et ma jään paigale. Mul pole valikut. Klõps. Ühtlane toon.
Julio suleb ukse. Nick võtab toru enda kätte ja ütleb, et isa käskis krediitkaardi talle anda.
Mitte mingil juhul ei taha ma sellest loobuda. Ainsast võimalusest siit välja saada. Üle minu laiba.
Nick üritab läbi rääkida ja ma taipan: tal on mind vaja. Ta saatis Julio mulle järele, seejärel helistas isale, nüüd üritab mu krediitkaarti kätte saada. Ta käskis mul lahkuda ja kui ma seda tegin, tiris mu siia tagasi. Panin tema sõnad proovile. Probleemidele vaatamata olen ma selle tüübi silmis ilmselt midagi väärt.
PäevAl olen eeskujulik vAng. Kitkun umbrohtu, puhastan tualette, kannan õiget tenniserõivastust. Öösel olen maskeeritud kättemaksja. Varastan Bollettieri akadeemia üldvõtme ja kui kõik magavad, lähen teiste rahulolematute vangide kambaga marodeerima. Kuigi mina piirdun tagasihoidliku vandalismiga nagu habemeajamiskreemi pommide loopimine, pihustavad teised seintele grafitit ja maalivad Nicki kabineti uksele „Sitapea Nick“. Kui Nick laseb ukse üle värvida, kordub sama.
Minu peamine kaaslane neil hilisõhtustel reididel on Roddy Parks, poiss, kes mulle kaua aega tagasi pähe tegi – tol päeval, kui Perry end mulle tutvustas. Varsti jääb Roddy vahele. Tema narikaaslane osutus reeturiks. Kuulen, et Roddy visati välja. Nüüd teame, kuidas võib välja visatud saada. Sitapea Nick. Roddy on tunnustust väärt, sest võtab kogu süü enda peale. Ta ei anna kedagi välja.
Väikeste vandalismiaktide kõrval on mu peamine vastuhakuvorm vaikimine. Tõotan, et kuni elan, ei räägi Nickiga sõnagi. See on minu kood, religioon, uus identiteet. Just see ma olen: vaikiv poiss. Nick muidugi ei märka. Ta jõlgub väljakutel, ütleb mulle midagi, kuid ma ei vasta. Ta kehitab õlgu. Aga teised lapsed näevad, et ma ei vasta. Mu staatus tõuseb. Üks põhjus, miks Nick mu unarusse jätab, on see, et ta on hõivatud turniiride korraldamisega – ta loodab ligi meelitada parimaid juuniore kogu riigist. See annab mulle suurepärase idee, uue võimaluse Nickile käru keerata. Kutsun kõrvale ühe tema töötaja ja rääkin talle ühest Vegase poisist, kes sobiks suurepäraselt turniiril osalema. Ta on uskumatult andekas, kinnitan ma. Mängides valmistab ta mulle alati peavalu.
Mis ta nimi on?
Perry Rogers.
See on nagu värske sööda lisamine Nicki lõksu. Nick elab selleks, et avastada uusi tähti ja näidata neid oma turniiridel. Uued tähed tekitavad suminat. Uued tähed lisavad palju juurde Bollettieri akadeemia kuulsusele ja toetavad Nicki mainet suure tennisementorina. Mõned päevad hiljem saabki Perry lennupileti ja isikliku kutse turniirile. Ta lendab Floridasse ja sõidab taksoga Bollettieri akadeemiasse. Kohtun temaga koolis ja me embame teineteist kõvasti ning kõkutame selle üle, kuidas Nicki tüssame.
„Kellega ma pean mängima?“
„Murphy Jenseniga.“
„Oh ei. Ta on ju kõva käsi!“
„Ära selle pärast muretse. See on alles mõne päeva pärast. Praegu pidutseme.“
Üks paljudest hüvedest neile lastele, kes turniiril mängivad, on reis Buschi lõbustusparki Tampas. Bussis viin Perry kiirelt kõigega kurssi, räägin talle avalikust alandamisest, kirjeldan, kui õnnetu ma Bollettieri akadeemias olen. Ja Bradentoni akadeemias samuti. Räägin talle, et olen koolist välja kukkumas. Selles suhtes ei saa ta minust aru. See jääb talle arusaamatuks. Ta ise armastab kooli ja unistab mõnda kenasse idaosariigi kolledžisse pääsemisest, seejärel juurakooli.
Muudan teemat. Pinnin teda Jamie’ga. Kas tüdruk pärib midagi minu kohta? Kuidas ta välja näeb? Kas ta kannab seda pahkluuketti, mille talle ostsin? Ütlen Perryle, et tahan tema kaudu Jamiele kingituse saata. Võib- olla midagi toredat lõbustuspargist.
„See oleks lahe,“ nõustub ta.
Me pole seal veel kümmet minutitki kohal olnud, kui Perry näeb putkat, täis pehmeid mänguasju. Kõrgel riiulil istub tohutu suur mustvalge panda, jalad vasakule ja paremale rippu, pisike punane keel suust väljas.
„Andre – sa pead selle Jamiele ostma!“
Kahjuks pole see müügiks. Panda on peaauhind, kuid seda on võimatu saada. See on nii seatud. Mulle ei meeldi trikiga asjad.
„Äh. Sa pead lihtsalt kaks rõngast ümber kokapudeli kaela viskama. Me oleme sportlased. Me saame sellega hakkama.“
Proovime pool tundi, viskame kogu putka kummirõngaid täis. Mitte ükski rõngas ei lähe pudeli lähedalegi.
„Olgu, ütleb Perry. Teeme nii. Sina tõmbad putkaomaniku tähelepanu kõrvale, mina hiilin vargsi putka taha ja panen kaks rõngast pudeli ümber.“
„Ma ei tea. Mis siis saab, kui vahele jääme?“
Aga siis meenub mulle: see on Jamie jaoks. Tema jaoks võib kõike teha. Hüüan naisele, kes putkas töötab: „Vabandage, proua, mul on üks küsimus.“
Ta pöördub minu poole. „Jah?“
Ma küsin midagi tobedat rõngaste viskamise reeglite kohta.
Silmanurgast näen, kuidas Perry kikivarvul putkasse hiilib. Neli sekundit hiljem hüppab ta välja. Ma võitsin! Ma võitsin!
Naine keerab end ringi. Ta näeb, et kahe kokapudeli ümber on kummirõngad. Ta näib šokeeritud. Seejärel skeptiline.
„Oota nüüd veidi, poiss …“
„Ma võitsin! Andke mulle panda!“
„Ma ei näinud …“
„See on teie probleem, et te ei näinud. See ei ole reegel, et te peate nägema. Kus see kirjas on, et te peate nägema? Ma tahan rääkida teie ülemusega! Kutsuge härra Busch Gardens isiklikult siia! Ma kaeban kogu selle värgi kohtusse. Mis trikitamine see on? Maksin dollari, et seda mängu mängida ja see on lepingu eest. Te võlgnete mulle panda. Ma kaeban teid kohtusse. Isa kaebab teid kohtusse. Teil on täpselt kolm sekundit aega, et anda mulle see panda, mille