KUI MA VAID SAAKSIN tennise asemel jalgpalli mängida. Mulle ei meeldi sport, aga kui ma pean seda tegema, et isa meele järele olla, siis ma pigem mängiksin jalgpalli. Ma saan seda mängida kolm korda nädalas koolis ja mulle meeldib joosta jalgpalliväljakul, tuul juukseid sasimas, püüda palli, teades, et maailm ei lõpe, kui ma väravasse ei suuda lüüa. Isa, pere ja planeet Maa saatus ei lasu minu õlul. Kui mu meeskond ei võida, siis on see kogu meeskonna süü ja keegi ei karju mulle kõrva. Otsustan, et meeskonnamängud on kõige paremad.
Isa ei pahanda, et ma jalgpalli mängin, sest ta arvab, et see parandab mu jalgade tööd. Aga hiljuti ma vigastasin end pallivõitluses, tõmbasin jalalihase ära, ja see ei lase mul ühel pärastlõunal tennisetrenni teha. Isa ei ole selle üle õnnelik. Ta vaatab mu jalga, siis mind, just nagu arvates, et vigastasin end meelega. Aga vigastus on vigastus. Isegi isa ei saa mu kehaga vaielda. Ta trambib majast välja.
Hetk hiljem vaatab ema mu päevakava ja näeb, et mul on pärastlõunal jalgpallimäng. „Mida me teeme?“ küsib ta.
„Meeskond loodab mu peale,“ ütlen ma. „Ta ohkab. Kuidas sa end tunned?“
„Arvan, et saan mängida.“
„Olgu. Pane jalgpalliriided selga.“
„Arvad, et paps saab vihaseks?“
„Sa ju tunned teda. Tal pole vihastumiseks põhjust vaja.“
Ema sõidutab mu kooli juurde ja jätab mind mängima. Pärast sörki mänguväljakul pole jalgadel häda midagi. Kõik on üllatavalt hästi. Sööstan kaitsjate vahele, kärmas, graatsiline, küsin palli, naeran koos meeskonnakaaslastega. Me töötame ühise eesmärgi nimel. Oleme selles koos. See tundub õige. See on just minu jaoks.
Järsku tõstan pilgu ja näen isa. Ta on parkimisplatsi servas, astub väljaku poole. Nüüd ta räägib treeneriga. Nüüd ta karjub treeneri peale. Treener viipab mulle. Agassi! Mängust välja!
Jooksen platsilt minema.
„Mine autosse,“ ütleb isa. „Ja võta need riided seljast.“
Jooksen auto juurde ja leian tagaistmelt tenniseriided. Panen need selga ja lähen tagasi isa juurde. Ulatan talle jalgpalliriided. Ta sammub platsile ja viskab need treenerile sülle.
Kui koju sõidame, ütleb isa minu poole vaatamata: „Sa ei mängi enam kunagi jalgpalli.“
Palun temalt teist võimalust. Ütlen talle, et mulle ei meeldi olla üksinda keset seda tohutut tenniseväljakut. Tennis on nii üksildane mäng, ütlen ma talle. Seal pole kuhugi peita, kui asjad viltu lähevad. Ei mingit varjualust, ei mingit varumängijate pinki ega neutraalset nurka. Ainult sina üksinda, alasti.
Isa karjub nii, kuis kopsud võtavad: „Sa oled tennisist! Sinust saab number üks maailmas! Sa hakkad palju raha teenima. Selline on plaan ja jutul lõpp.“
Ta on järeleandmatu ja meeleheitel, sest sama plaan oli ka Rita, Philly ja Tami jaoks, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Rita hakkas vastu. Tami ei arenenud. Phillyl ei olnud tapjainstinkti. Seda ütleb isa Philly kohta kogu aeg. Ta ütleb seda mulle, emale, isegi Phillyle – otse näkku. Philly kehitab vaid õlgu ja see vist tõestabki, et tal ei ole tapjainstinkti.
Aga isa ütleb Phillyle veel palju hullemaid asju.
„Sa oled sündinud kaotaja,“ ütleb ta.
„Sul on õigus,“ ütleb Philly kurblikult. „Olen sündinud kaotaja. Ma sündisin, et olla kaotaja.“
„Oledki! Sul on vastasest kahju! Sa ei tahagi parim olla!“
Philly ei näe vaeva, et seda eitada. Ta mängib hästi, tal on annet, kuid ta pole täiuse tagaajaja, aga täiuslikkus ei ole meie kodus eesmärk, see on seadus. Kui sa pole täiuslik, oled kaotaja. Sündinud kaotaja.
Isa otsustas, et Philly on sündinud kaotaja, kui Philly minuvanusena üleriigilistel mängis. Philly mitte ainult ei kaotanud; ta ei vaielnud vastu, kui ta vastased sohki tegid, ning see ajas isa turja punaseks ja sundis tribüünilt süüriakeelseid needusi hüüdma.
Nagu mu emagi, kogub Philly ühte koma teist endasse ning aeg-ajalt plahvatab. Viimati kui see juhtus, keelestas isa tennisereketit, ema triikis ja Philly vaatas diivanil telekat. Isa muudkui õiendas Philly kallal, näägutas halastamatult kehva esinemise pärast hiljutisel turniiril. Korraga kriiskas Philly sellise häälega, mida ma polnud kunagi varem kuulnud: „Tead, miks ma ei võida? Sinu pärast! Sest sa kutsud mind sündinud kaotajaks!“
Philly hakkas vihast hingeldama. Ema hakkas nutma.
„Nüüdsest alates olen ma lihtsalt robot, kuidas see kõlab?“ jätkas Philly. „Kas see sulle meeldib? Ma olen robot ega tunne midagi, lihtsalt lähen sinna ning teen kõike, mida sa käsid!“
Isa katkestas reketi pingutamise ja näis õnnelik. Peaaegu rahulik.
„Jeesus Kristus, sa hakkad lõpuks asjast aru saama.“
Erinevalt Phillyst vaidlen ma vastastega kogu aeg. Mõnikord tahan, et oskaksin Philly kombel ebaõiglust eirata. Kui vastane teeb sohki nagu Tarango, hakkab mu nägu lõkendama. Tihti saan järgmise punkti ajal kätte maksta. Kui mu riukalik vastane teeb löögi keset väljakut, hüüan, et pall on väljas, ja jõllitan teda pilguga, mis ütleb „Nüüd oleme tasa“.
Ma ei tee seda, et isale meele järele olla, aga talle see kindlasti meeldib. Ta ütleb: „Sul on teine mentaliteet kui Phillyl. Sul on talenti, tuld – ja sul veab. Sa sündisid, õnnetoov hobuseraud tagumikus.“
Ta ütleb seda korra päevas. Vahel ta ütleb seda veendunult, mõnikord imetluse, teinekord kadedusega. Ma tõmbun kühmu, kui ta seda ütleb. Muretsen, et sain Philly hea õnne endale, et mingil moel varastasin selle temalt, sest kui mina sündisin, hobuseraud tagumikus, siis Philly sündis, must pilv pea kohal. Kui Philly oli kaheteistaastane, murdis ta jalgrattaga sõites randme kolmest kohast ja see oli pika lõpmatu sünge saaga algus. Isa oli Philly peale nii vihane, et sundis teda turniiridel mängima katkise randmega, mille seisund selle tagajärjel veelgi halvenes, sest häda muutus krooniliseks ja rikkus ta mängu igaveseks. Et vigast rannet säästa, oli Philly sunnitud tagakätt lööma ühe käega, mis tema arvates on kohutav harjumus, millest ta ei suutnud vabaneda ka pärast randme tervenemist. Ma näen Phillyt kaotamas ja mõtlen: halvad harjumused pluss halb õnn – surmav kombinatsioon. Näen, kuidas ta pärast rasket kaotust koju tuleb. Ta tunneb end väga halvasti, see on tema näost näha ja isa tõttu süveneb masendus veelgi. Philly istub nurgas, sarjab end kaotuse pärast, kuid vähemalt on see aus võitlus, üks ühe vastu. Siis tuleb isa. Ta sekkub ja aitab Phillyl Philly vastu kampa lüüa. On sõimu ja kätega lahmimist. Õigupoolest peaks see Philly närvipuntraks muutma. Vähemalt peaks see teda mind vihkama panema, minu kallal tüli norima. Selle asemel, pärast iga sõnalist või füüsilist rünnakut on Philly minuga veel hoolivam ja kaitsvam. Õrnem. Ta tahab mind oma saatusest säästa. Seetõttu, kuigi ta võib olla sündinud kaotaja, näen mina teda ülima võitjana. Olen õnnelik, et ta on minu vanem vend. Kas mul veab, sest mul on vanem vend,