Meelteandmete definitsioon. Nende küsimuste tähtsus ja nende läbi tekkinud kriitika kaugeleulatuv loomus saab ilmseks, kui kaalutleme lähemalt nende niinimetatud katkendlike andmete olemust, mida praegu enamik realiste peab meie otsese tajumise aktide objektideks. Siiani oleme neist rääkinud, nagu nad oleksid seda, mida esmasel pilgul paistavad olevat, s.t. füüsiliste objektide osad. See tähendab, oleme rääkinud justnagu (kuigi mööndavasti me ei näe kogu lauda) oleks see, mida näeme, selgesti tuntavalt laua jalad ja päälne. On see aga tõsi? Kas me jalgugi näeme tervenisti või kogu lauapäälset? Enamik realiste väidaks, et me ei näe, et meie otsese tajumise aktide vahetud objektid ei ole tegelikult laudade jalad ega päälsed, vaid see, mida hüüdsime meelteandmeiks, ning et eeldus, mille oleme seni teinud, et need meelteandmed on füüsiliste objektide äratuntavad osad, hiilib mööda väga tähtsast küsimusest.
Mida mõtlevad selle vaate pooldajad meelteandmetega? Järgnevas on antud Bertrand Russelli kuulus definitsioon. Ta ütleb: “Andkem nimi “meelteandmed” asjadele, mida aistingus vahetult tunnetame, sellistele asjadele, nagu värvused, helid, lõhnad, kõvadused, karedused jne. Nendest asjadest vahetult teadlikolemise kogemusele anname nimeks “aisting”. Niisiis, iga kord kui näeme üht värvust, on meil aisting värvusest, kuid värvus ise on meelteandmeid, mitte aistinguid.”
Tegelikult sarnanevad meelteandmed meeleliste omaduste lihtsaile ideile, mida oleme juba kohanud Locke’i ja Berkeley teooriais, selle vahega, et olemata mõistuses lihtsate ideedena nad on väljaspool mõistust ja on objektid tema otsese tajumise aktidele (mida Russell nimetab “aistinguteks”), kusjuures nad on nendest sõltumatud. See tähendab, meie jaatame nüüd Berkeley teist lõppotsustust selle realistlikul kujul, nimelt, et meil pole meelelist kogemust füüsilisist objektidest, vaid lihtsaist meelelisist omadusist, mida normaalselt öeldakse kuuluvat füüsilisile objektele.
Ja ma mõtlen, on võimalik selgesti näidata, et entiteedid, milledega meie meeled meid tutvustavad, kui kogeme välismaailma, ei ole nii, nagu “tervemõistus” oletab, füüsilised objektid, vaid on meelteandmed. Selle väite kaitseks kavatsen tsiteerida rea kaalutlusi, millede enamik on kohastatud prof. Broadi raamatust “The Mind and its Place in Nature”.
Meelteandmed ei ole identsed füüsiliste objektidega. (1) Kui vaatlen kella (bell), siis keegi ei kinnitaks, et see, mida näen, on kella kogupind või identne sellega. Kellal näiteks on nii sisemus kui välimus, kuid see, mida näen, on ebamääraste piiridega värviline laik, mis, kuigi ta võib olla osa välimust, kindlasti pole osa sisemust. Seepärast see, mida näen, pole identne füüsilise objekti kogupinnaga.
(2) Kellal füüsilise objektina võetult pole ulatuvust üksnes ruumis, vaid ajaski. Tal on minevik ja tulevik ja tema eluiga valamise ajast vanametalliks sulatamise ajani on teoreetiliselt mõõdetav. Mida ma näen, on üksik võrdlemisi üürikene sündmus. Võib olla tõsi, et lühikene kaasaegne sündmus, mis on minu nägemise objektiks, on ühtlasi kaasaegne lõik kella eluloost, kuid kindlasti ta ei ole identne kella kogu eluea pikkusega, mis ulatub tagasi minevikku ja edasi tulevikku.
(3) Kell on rohkem kui värviline pind ja pinnal endal on pääle värvi muidki omadusi, näiteks ta on kõva ja külm. Sel, mida ma näen kella vaadeldes, on värvus, kuid ta pole ei kõva ega külm. Seepärast see, mida näen, ei ole identne kella pinnaga.
(4) See, mida kombin, puudutades kella, on küll külm ja kõva, kuid pole värviline. Kella pind on värviline. Seepärast see, mida puudutan, pole identne kella pinnaga. See on ka erinev sellest, mida näen, kui, nagu öeldud, vaatlen kella. Lõppotsustuseks on, et ei nägemuslikus ega kompimislikus kogemises pole see, mida ma otseselt tajun oma meelte abil, kella kogu pind.
(5) Oletagem, et paigutan poolekroonise ja floriini selliseisse asendeisse, et poolekroonine on minust märksa kaugemal kui floriin. Siis see kiiskav elliptiline laik, mida näen kohal, kus on poolekroonine, on vähem kui kiiskav elliptiline laik, mida näen kohal, kus on floriin. Kuid poolekroonine on suurem kui floriin, mõlemad on ka ümmargused. Seepärast ei saa laigud, mida näen, olla identsed poolekroonise ja floriiniga.
(6) Võin olla selle ohver, mida tavaliselt hüütakse hallutsinatsiooniks. Hallutsinatsioon on selline mõistuse olek, milles ma usun end nägevat asju, millede kohta tavalises jutus öeldakse, et neid “pole olemaski”. Taoline mõistuse olek kaasneb joobegagi. Joomar näeb midagi, mida ta nimetab roosadeks rottideks, olukorras, milles ükski mittepurjus inimene neid ei näe, ja milles järelikult siis kained inimesed oleksid üksmeelselt nõus, et roosasid rotte “pole olemas”.
Olles aktsepteerinud selle argumendi nii, kuidas ta pakub end, s.t. eeldades, et joomari kogemus on, nagu seda tavaliselt väljendame, petlik ses mõttes, et reaalselt “pole olemas” sääl roosasid rotte, on meil õigus ütelda, et mida iganes joomar näekski, – ja ta kindlasti midagi tajub – see ei ole identne mingi füüsilise objektiga, sest antud juhul ei eksisteeri ühtki säärast objekti.
Otseselt ei tajuta objekte, vaid meelteandmeid. Eelnenus on toodud mõningad kaalutlused, mis teevad raskeks oletada, et see, millest oleme teadlikud oma meelte abil välismaailma otseselt kogedes, on niinimetatud füüsiline objekt või identne sellega. Ses ulatuses, milles asi puutub haistmismeelt, tunnustab seda lõppotsustust, nagu tähendasin I päätükis, “tervemõistuski”. See tähendab, on olemas üldine arvamuste üksmeel ses asjas, et see, millest ma tegelikult olen teadlik haistes lille, ei ole identne lille endaga, pole isegi osa lillest. Sarnase möönduse võiks teha ka kuulmismeele suhtes. See tähendab, võiks möönda, et see, mida ma kuulen, ei ole füüsiline objekt, nagu trompet või viiul – ehkki “tervemõistus” on sellises lahtiharutamatus vassingus küsimuses, mis see siis õieti on, mis on mu otsese tajumise objektiks siis, kui ütlen end kuulatavat midagi, et on raske ütelda, millisele vaatele ta asuks – , kuid niipalju kui mina näen, ei möönda üldiselt seda kompimis-, maitsmis- ja nägemismeelte objektide kohta.
Kuid ülalesitatud kaalutlustele toetudes paistab olevat raske eitada, et see entiteet, mida otseselt tajun siis, kui ütlen end midagi nägevat, ei ole identne füüsilise objektiga, mida mind normaalselt üteldaks nägevat, ja et need andmed, mida otseselt tajun siis, kui ütlen end kompivat midagi, ei ole identsed füüsiliste objektidega, mida mind normaalselt üteldaks kompivat või maitsvat. Võime ülaltoodud argumentidest tehtava lõppotsustuse võtta kokku järgmiselt: värviline, ümmargune, roheline laik, mida otseselt tajun vaadeldes õuna, ei ole identne õunaga; terav nurgeline serv, mida otseselt tajun, libistades kätt laua äärt pidi, ei ole identne lauaga; magusana maitsev “midagi” (keel on ilma sobivast sõnast meie maitsekogemuse vahetute objektide jaoks), mida otseselt tajun, pannes suhkrutüki suhu, ei ole identne suhkrutükiga. Siiski paistab selge, et meelteandmed seisavad mingis väga olulises suhtes füüsiliste objektidega, sest muidu mind midagi ei ajaks ütlema, et näen või maitsen viimast, kui faktiliselt ma otseselt tajun ainult esimest.
Milline on siis selle suhte olemus?
Suhe meelteandme ja objekti vahel. Väga raske on öelda, milline. On kaks võimalikku suhet, mis otsemaid kerkivad esile. Esimene see, et meelteandmed on osad füüsilisest objektist või osad tema pinnast. Teine, et füüsiline objekt mingis mõttes on andme põhjuseks. Kummagi mõistutuse vastu on ränki vaideid, mida on osutanud prof. Moore. Vaadelgem neid teineteise järel.
Meelteanne ei ole osa objekti pinda. (a)