Realismi areng. Eeldagem, et ülaltoodud argumentide valgusel tunneme end õigustatud hülgama esimest Berkeley seisukohta, nimelt, et eksisteerida on olla idee mõnes mõistuses või vähemalt olla sõltuv mõnest mõistusest. Peame siiski veel uurima teist, nimelt, et meie ideed ei ole füüsiliste asjade ideed, vaid lihtsate meeleliste omaduste, nagu sinise, magusa, kõva ning jaheda ideed või tõlgendades terminitesse, mida esimese lause hülgamine paratamatult nõuab: meie otsese tajumise aktide objektid ei ole toolid ja lauad, vaid on meelteandmed, mida iseloomustavad teatavad meelelised omadused, nagu sinise ja magusa, kõva ja jaheda omadused.
Nagu juba algul vihjasin, on paljud realistid tänapäeval valmis vastu võtma teist Berkeley kahest seisukohast vastnenditud modifikatsiooniga. Tähendab see, mida nüüd peame vaatlema, on põhjused, mis on mõjustanud seda vastuvõttu. Üks neist põhjustest on raskus säilitada naiivse ehk “tervemõistusliku” realismina tuntud seisukohta, mis püüab jääda selle juurde, et sensoorne kogemus on protsess, milles mõistus astub otsesesse kontakti füüsiliste objektidega, nagu toolid ja lauad, isegi siis, kui ta iial ei tajuks millist tahes objekti terviklikult. Tõepoolest on see seisukoht, mida paljud realistid kunagi pidasid õigeks, ja tema sedastamine valmistab teed realismi arenenumale vormile, mida arvati tinginud olevat “tervemõistusliku” realismiga kaasnenud raskused.
Tajumine kahetermilise protsessina. “Tervemõistuslik” realism lähtub selle päätüki esimeses osas sedastatud aksioomist, et sensoorses kogemuses tunnetav mõistus alati astub kontakti millegi muuga kui iseendaga.
Arvestades asjaoluga, et representatsionalism28 kujutleb tajumist kolmetermilise protsessina, milles mõistus tunnetab ideid, mis temasse toodab välisobjektide maailm – ja seetõttu, et ta on võimetu näitama põhjust, miks säilitada tunnetatamatut välismaailma – , ei ole tal võimalust vältida redutseerumist subjektiivse idealismini, sellega arvestades rõhutab realism, et kui tahame vältida seda redutseerumist, on oluline alata sellega, et vaatleme tajumist nii, nagu teda vaatleb “tervemõistus”, see tähendab, kahetermilise protsessina, milles otseselt ilmutatakse mõistusele midagi muud kui mõistust ennast. “Et ei saa olemas olla tunnetamise akti ilma selleta, mida tunnetada, või üldisemalt, et ei saa olla üldse mingit otsustamise akti, isegi mitte tajumise akti ilma selleta, mille üle otsustada või mida tajuda – see on üks endastmõistetavaid lauseid, mida on andnud nende protsesside täitsa elementaarne kontseptsioon.” See tsitaat on Austria filosoofilt Meinongilt (1853–1916), kes on üks varasemaid moodsaid realiste.
Ükski realist ei tahaks eitada, et enamiku aistingute põhjuseks ning allikaks on närvisüsteemi ärritused, see tähendab, väliste stiimulite põrkamine meeleorganite vastu. Mida eitatakse, on see, et just too närvisüsteemi ärritus ongi see, millest tajumisel oleme teadlikud või et too mis tahes arvestatavas mõttes määrab selle, millest tajumisel oleme teadlikud. Arvatakse siis, et närvisüsteemi ärritus on ainult mehhanismi küsimus. Ta moodustab meetodi, mille abil saame teadlikuks stiimulitest. Lihtne analoogia aitab asja selgitada. Kui pistan penni šokolaadiautomaati, siis toimib penn stiimulina, ärritades teatavat mehhanismi masina sees, mille tulemuseks on šokolaad. Kuid keegi ei näeks undki penni segiajamisest mehhanismi ärritusega ega ka mehhanismi ärrituse segiajamisest šokolaadiga. Samuti, kui tahame teada, mis on see, mis kõigepealt põhjustab meid tajuma, ja mis on see, mida me tajume – siis on füüsilised ja füsioloogilised vaatlused ning kaalutlused laineliikumise, silma võrkkesta muutuste, närvivoolude, ajuhäirete jne. kohta irrelevantsed. Pole kahtlust, et need asjad on mehhanismi osad, mis peavad funktsioneerima enne, kui ärrituse nidunemine meeleorganitega lõpeb tajuga. Aga nad ei heida mingit valgust küsimusele “Mis on see, mida me tajume?” Tajumise probeem on osalt algstiimuli loomu probleem ja osalt algstiimuli tajumise akti loomu probleem. Temas ei ole probleemiks meetod, mille kaudu see ärritus kantakse pääajusse.
Meinongi tajumisteooria. Et nad kinnitavad tajumise olevat kahetermilise protsessi, on “tervemõistusliku” realismi pooldajad kohustatud väitma, et stiimul, mis on tajumisakti algpõhjuseks, on seesama, mis akti objekt. Tegelikult on füüsilisel objektil kahekordne side tajumisaktiga. Ta niihästi virgutab akti kui moodustab selle objekti. Mis tegelikult Meinongi vaate kohaselt meie tajumisel juhtub, on lühidalt järgmine. Mis tahes meeleorganitega sobivalt kõrvutatud objekt tekitab nende organite ärrituse, mis omakorda virgutab närvisüsteemi. Erutus närvisüsteemis kandub ajju, kus virgutab ühe teadvusakti. See teadvus, nagu Meinong seda sõnastab, on “suunatud millelegi”, kusjuures see miski on füüsiline objekt, millest meelte ärritus algselt väljus. Niisiis, füüsiline objekt on niihästi asetleidva teadlikkuseakti põhjus kui ka akti objekt.
Ent see teadlikkuseakt, mis on tajuja teadvuses asetleidev sündmus, ei ole “tühi ja paljas”. Vastupidi, tal osutub olevat eristavaid jooni, millede kaudu üht teadlikkuseakti võib eraldada teisest. Nii on punase teadlikkuseakt erinev rohelise teadlikkuseaktist. See ei tähenda, et punase teadlikkuseakt oleks kahest elemendist – teadlikkusest ja punasest – koosnev mentaalne liitolek. Vastupidi, see on jagamatu tervik, mida ei saa jagada eri komponentideks või osadeks nagu materiaalset tervikut. Tervikuna on ta aga kvalitatiivselt erinev igast teisest mentaalsest aktist, nagu rohelise teadlikkusest. See jagamatu tervik, nimelt punase teadlikkus, ei saa – nii kinnitatakse – iialgi “olla selle akti objekt, mille sisu ta on”,29 kusjuures kõnesoleva akti objekt on üks punane objekt. Sel teel katsuvad need, kes säilitavad “tervemõistusliku” arvamuse, et välisobjekt, mida kaks inimest tajuvad, on reaalselt üks ja seesama, seletada, kuidas ühe inimese objekti taju võib olla tunduvalt erinev teise omast.
Aga kas arvestab siiani antud seletus küllaldaselt I päätükis kerkinud probleeme? Kas ta näiteks tõepoolest seletab ära subjektiivsete idealistide poolt rõhutatud olma, nimelt olma, et erinevail inimesil ilmselt on erinevad tajud sellest, mida tavaliselt hüütakse üheks ja sekssamaks asjaks? Kas võib olla tõepooolest nii, et kui mina näen sinist, värvipime aga rohelist nelki, meie otsese tajumise aktid, millede sisu neil juhtudel on nii teravalt erinev, on suunatud sellelesamale välisasjale?
Mentaalse aktiivsuse tähtsus tajumisel. “Tervemõistuslik” realism vastaks, et ainult siis, kui oleme valmis ülaltoodud seletust avardama, andes koha ka mõistuse aktiivsusele. Sest mõistus, seda rõhutatakse tugevasti, ei ole tajumisel passiivne, vaid aktiivne. Vaadelgem pisut detailsemalt, millised kujud see mõistuse aktiivsus võtab. On kaks päämist kuju:
(1) Ta eraldab ning valib välja esitatud ümbruskonnast.
(2) Ta läheb sellest kaugemale ning lisab sellele juurde.
Mis puutub (1), siis eraldamisprotsess seletab ära selle erineva viisi, kuidas sama objekt paistab erinevaile tajujaile.
Kui võtta prof. Dawes Hicksi poolt antud näide, on ilmne, et punane roos, mida nimetame R, paistab erineval viisil kunstnikule, botaanikule ja värvipimedale inimesele. Neid erinevaid näivusi nimetame r1, r2 ja r3. Ent need erinevad näivused hakkavad eksisteerima sel põhjusel, et teeme eraldamisi esitatud tervikus ja rõhutame teatavaid jooni teiste kulul.
Niisiis, r1 sisaldab ainult teatava protsendi kõigist esitatud roos R-i atribuutidest ja r2 sisaldab jällegi erineva protsendi. Seepärast muutuvad r1 ja r2 esitatud terviku R-i selleks osaks, mida tegelikult tajutakse. Tajutud atribuutide protsent moodustab tajutud sisu ja ja see tajutud sisu on midagi muud kui täielik sisu, see on – selle füüsilise objekti kõigi omaduste kogusumma, millest oleme teinud oma valiku. See ei tähenda, et r1, r2 ja r3 eksisteerivad sõltumata nende tajumisest. R eksisteerib tajumiseaktist sõltumatult, kuid r1, r2 ja r3 on sellised valikud R-ist, mis hakkavad eksisteerima selle akti kaudu. Niisiis, iialgi meie ei aisti reaalsust täielikult, vaid oleme