Eelneva vastuväite loogiline formulatsioon. Siirdugem äsja üldjoontes sedastatud vastuväite loogilisele formuleerimisele. Idealistliku argumentatsiooni võib esitada kolme lause kujul.
(1) Ideed pole suutelised eksisteerima lahus mõistusest.
(2) Asjad, niivõrd kui neid tajutakse või tunnetatakse, on kindlasti ideed.
(3) Seepärast asjad pole suutelised eksisteerima lahus mõistusest.
Mis tahes laadi paikapidavust sellel argumentatsioonil näikski olevat, seegi sõltub just sellest eespool toonitatud kahemõttelisusest sõna “idee” kasutamises. Esimeses lauses sõna “idee” kasutatakse tajumise akti tähistamiseks. Teises ta tähendab akti objekti, see on seda, mida tajutakse. Aga nagu ülal (A) all kokkuvõetud loogilised argumendid idealismi vastu näitavad, ei või mõtlemise akti objekt iialgi olla seesama, mis mõtlemise akt, mille objektiks ta on. Seepärast “idee” esimeses lauses ei või tähendada sedasama, mis teises lauses. Aga kui ta ei tähenda sedasama, siis esimesest ning teisest lausest ei järgne kolmas lause.
3. Aistingute kirjeldatamatus. On väärt peatuda hetkeks vaatlema, kuidas see näivalt lihtne idee ja objekti segiajamine tekkis. Esimesel pilgul kaldutakse arvama, et mitte ükski mõõdukalt selge mõistusega inimene, rääkimata kompetentsest filosoofist, ei võiks selles süüdi olla. Kuid asi pole just nii lihtne, nagu see põlglik idealismi korraldamine esialgu paistab mõista andvat. Jälgigem selguse pärast prof. Moore’i mõttekäiku, kust järgnev seletus on võetud, ja asendagem sõna “idee” sõnaga “aisting”. Mis siis on selle kogemuse, mida nimetan “oma sinise aistinguks”, õige analüüs? Algan sellega, et võrdlen teda analoogse, kuid erineva aistinguga, mida nimetan “oma rohelise aistinguks”. On ilmne, esiteks, et nende kahe aistingu vahel on midagi ühist, nimelt see, mis teeb nad mõlemad minu omadeks. See ühine element on minu teadvus. On olemas ka element, mis on erinev, sest sinise aisting on hoomatavalt erinev kogemus rohelise aistingust. Seda midagi erinevat hüüame end nimetusega sidumata (sest me pole siin vaidlemas realistliku seisukoha kaitsmiseks, vaid püüame ainult näidata, kuidas idee ja selle objekti segiajamine võis tekkida) objektiks. Tähendab, võime öelda, et esimese aistingu, “minu sinise aistingu” objekt on erinev teise aistingu, “minu rohelise aistingu” objektist.
Esimesel pilgul nüüd paistaks kindlasti ütlus “sinise aisting eksisteerib” erinevana ütlusest “sinine eksisteerib” ja erinevana ütlusestki “sinise aisting eksisteerib ning sinine eksisteerib”. Aga kui subjektiivsetel idealistidel on õigus, siis kõik need väljendid tähendavad täpselt sedasama asja, sest nende jaoks sinine ei või eksisteerida lahus sinise aistingust – jah, sinine on sinise aisting. Tähendab, meie küsimus seisneb selles, miks neid kahte asja, aistingut ja tema objekti, on käsiteldud ühe ja sama asjana.
(a) Esiteks, mõistutab prof. Moore, keele küündimatuse pärast. Keel, toonitab tema, ei paku meile mingit vahendit vihjamiseks sellistele objektidele, nagu “sinine”, “roheline” või “magus” pääle nende aistinguteks26 nimetamise. See tähendab, meie ei saa kergesti viidata neid säärasteks, millised nad tegelikult on, nimelt aistingute objektid. Kaalutlegem väljendit “minu sinise aisting”. Püüan nüüd midagi ütelda “sinisest”, sisse toomata vihjet olmale, et mina kogen seda. Leian, et ma ei saa. Ja seepärast, et ma ei saa, seepärast, et mul pole vahendeid sinisele vihjamiseks pääle minu enese sinise aistimise termide, võin kergesti teha vea, oletades, et sinine on minu aisting sinisest. Niisiis, keele küündimatuse pärast leiame, et oleme tegelikkuses sageli sunnitud kõnelema asjust nende aistimise termide abil. Tavaliselt me tarvitame väljendeid, mis ignoreerivad nende kahe elemendi, aistingu ja objekti erinevust, mille tõstsime välja ülal, ja keskendame tähelepanu vaid esimesele, s.t. aistimisele.
(b) Kui me aga pöördume abi otsides introspektsiooni poole ja vaadates oma kogemusse, püüame öelda, kuidas just sinise aisting ilmub meile, siis on sama raske mitte teha vastupidist viga, nimelt ignoreerida aistingut ning keskenduda objektile. Seda, mis on tähistatud terminiga “sinine”, on küllaltki kerge eristada, kuid äärmiselt raske on saada jälile teisele elemendile, sellele, mis on sinise aisting.
Ülal nägime, et see, mis sinise aistingul on ühist rohelise aistinguga, on teadvuse element. Aga kas me saame tegelikult leida seda elementi oma kogemuse introspektsiooniga? Kahjuks me ei saa ja olma, et me ei saa, kutsuvad materialistid27 sageli tõendama vaadet, et polegi sellist asja nagu teadvus, kui teda vaadelda meie olemises eristatava ja separaatse elemendina. Tsiteerides prof. Moore’i: “See, mis teeb sinise aistingu mentaalseks olmaks, paistab meil käest lipsavat. Paistab, kui tohin kasutada metafoori, olevat läbipaistev – me vaatame sellest läbi ja ei näe midagi pääle sinise. Ja et me pole võimelised saama jälile ja niiöelda fikseerime meie uurimise jaoks seda teadvuse elementi tema vastandamise kaudu objektiga, millele teadvus on suunatud, seepärast on meil tendents seda ignoreerida ja arvata, et eraldi oma objektist see ei ole midagi. Neil kahel põhjusel, mis on teatavas mõttes vastupidised, kaldume kergesti ignoreerima kas üht elementi tajumises – kogevat, või teist – kogetud objekti, n.ö. valama kokku objekti ning kogemuse ja kaldume mõtlema neist, nagu oleksid nad üks ja seesama. Siit tuleneb sõna “idee” kahetähenduslik kasutamine kogemise akti ja kogetud objekti tähistamiseks.
4. Tajumiskogemuse õige analüüs. Kui hülgame aistingu ning objekti idealistliku samastamise – mis on siis selle kogemuse õige analüüs, mida ma kirjeldan väljendi “minu sinise aisting” abil? Aisting, ütlevad realistid, on ainult nimi, mille anname ühele äratuntavale kogemuse liigile. Nimelt sellele kogemuse liigile, mis meil on, kui tunnetame objekti väljaspool meid endid, kusjuures see, mida nimetame aistinguks, on vaid meie viis seda objekti tajuda või kogeda. Suhe, mis on mõistusel objektiga, tajudes või kogedes objekti, on ainulaadne suhe. See on suhe, mis on ühine kõigile mentaalseile aktidele, aga see on eri-omane neile ses mõttes, et ainult mõistus on võimeline alustama sellist suhet.
Ent Locke ja Berkeley arvasid kindlasti, et mõned asjad võivad eksisteerida, milledest nad ometi polnud teadlikud, ses mõttes, et kuigi nad teadsid neid asju eksisteerivat, nad tegelikult ei kogenud neid selsamal hetkel. Locke näiteks uskus substantsi olemasolusse, Berkeley teiste mõistuste ja Jumala mõistuse olemasolusse. Tähendab, nad nõustuksid, et me võime olla teadlikud mõnedest asjadest, nimelt mõistustest, mis ei ole meie kogemuse osad ses mõttes, et nad võivad eksisteerida ainult siis, kui meie neid kogeme. Hume, kuigi tegelikult uskus välismaailma, arvas, et see uskumus oli filosoofiliselt õigustamatu. See tähendab, ta ei suutnud näha mingit meetodit, mille varal mõistus võiks valestada vaadet, et iga asi, mis eksisteerib, on osa meie kogemusest. Aga kui kord oleme möönnud, et mõned asjad, mis pole meie kogemuse osad, võivad eksisteerida, kaob päämine alus olla Hume’i kombel skeptiline põhjendi suhtes. Tähendab, kui lugu on nii meie teadlikkuse suhtes mõnedest asjadest (nimelt teistest mõistustest), et see, millest oleme teadlikud, pole osa meie kogemusest, miks siis, võidakse küsida, ei võiks lugu nii olla meie teadlikkuse suhtes teistest asjadest, näiteks meie sinise teadlikkuse suhtes nii, et sinine ei ole meie kogemuse osa? Ja kui