Füsioloogiline solipsism. Võibolla on tulus toonitada siinkohal, et sarnast argumentatsiooni võib kasutada füsioloogilise solipsismi naeruvääristamiseks, kui mitte kummutamiseks, mille mõnikord arvatakse endaga kaasa toovat tajumise teaduslik seletus. Seda seletust, nagu nägime esimeses päätükis,22 võib võtta abiks toetama lõppotsustust, et ainukesed asjad, mida võime tunnetada, on meie kehades ning ajudes juhtuvad sündmused. Sest füüsika ja füsioloogia näitavad, et need sündmused on lähimad põhjused kõigele, mida tunnetame, ja seepärast võib ütelda, et nad teatavas kindlas mõttes tingivad ja määratlevad selle, mida tunnetame. Mis suhtes on vast esitatud argument selle lõppotsustusega? Lõppotsustuseks on, et kunas tahes ma midagi tunnetan, siis teadvus, mis on minu tunnetamine, on minu kehas ja ajus toimuvate sündmuste määratletud tulemus ning neid ta peegeldab. Seepärast on see, mida see tunnetus tagab, et minu keha ja aju on teatavas olukorras. Kas ta saab tagada midagi muud? On selge, et ta ei saa, sest isegi siis, kui väidetakse tõeks, et välismaailmas peab olema teatavaid objekte, mis ärritades minu meeleorganeid, põhjustavad neid sündmusi minu kehas ning ajus, ei saa mina tunnetada, et asi on nõnda. Sest iga selline tunnetus, kui ma teeksin ponnistuse teda saavutada, tooks kaasa edasiste sündmuste juhtumise minu kehas ning ajus, olles nende poolt määratletud tulemus, ja ei oleks nõnda siis tõendiks selle kohta, et o n minu meeleorganitega kontaktis olemasolev välismaailm, vaid selle kohta, et uus sündmuste sari on juhtumas minu kehas ja ajus. Tähendab, selle vaate järgi ei saa ma tunnetada midagi väljaspool mind ennast. Nõnda siis ei saa ma tunnetada, et asjad väljaspool mind on nende kehas ning ajus juhtuvate sündmuste põhjuseks, mis öeldakse olevat minu tunnetuse põhjuseks, sest see tunnetus (kui mina võiksin ta saada) oleks ühe olma tunnetus, mis on väljaspool mind. Kui aga asi on nii, siis ei saa mina tunnetada, et ühegi mentaalse sündmuse (mis on minu taju) oleks põhjustanud sündmused minu kehas ning ajus, ega saa ma tunnetada ühtegi argumenti uskumiseks, et nad on põhjustatud nõnda.
Sel lõppotsustusel on suur tähtsus ühenduses teadusliku materialismi lõppotsustustega, millede järgi teadvus on aju funktsioon või emanatsioon, kusjuures kõik sündmused mõistuses on määratletud ajus eelnenud sündmuste kaudu. Nõnda siis on mul võimalust uuesti vihjata sellele päätükis, mis käsitab teaduslikku materialismi.23
Positiivsed lõppotsustused: teadlikkus ja selle objektid. Mis järgneb? See, kas me kogeme oma viie meele abil või kasutame oma mõistust, kas me tajume või mõtleme, ikkagi on meie teadvusaktid kontaktis miski muuga kui iseendaga. Meie tajumise ning meie mõtlemise objektid ei ole tegelikult iialgi võrdsed nende tajumise ning mõtlemise aktidega või osad neist aktidest. Prof. Moore teeb lõppotsustuse, et kõigile mentaalseile aktidele on ühtaegu ühiseks ja iseäraliseks karakteristikuks, et nad on teadlikud miskist muust kui enesest. Ütelda ühest aktist, et ta on mentaalne, on tõepoolest ütelda tema kohta, et ta on teadlikkus miskist muust kui enesest. See lõppotsustus toob endaga kaasa korollaari, et see “midagi muud”, millest on olemas teadlikkust, jääb puudutamata teadlikkusest, mis mõistusel on tema suhtes. Teisisõnu, kogetuna ta on täpselt seesama, mis ta oleks, kui teda ei kogetaks.
Lõppotsustust tugevdab tema rakendamine endateadvuse puhul. Keegi ei tahaks salata, et ma ei saa üksnes olla teadlik lauast, vaid ka sellest, et ma olen teadlik temast, ja seda teadlikkust oma teadlikkusest, mis moodustab endateadvuse olemuse, vaadeldakse tavaliselt ühe eritise (distinct) ja äratuntava liigina kogemusest. Tähistagem minu teadlikkust lauast tähega (A) ja minu teadlikkust sellest, et ma olen teadlik, tähega (B). Kui nüüd ülal saavutatud lõppotsustus on paikapidav, siis minu endateadvuses on suhe minu teadlikkuse (B) ja ta objekti vahel, milleks on mu teadlikkus lauast (A) seesama, mis minu teadlikkuse (A) suhe lauaga. Ent me võime olla teadlikud, ilma et oleksime teadlikud iseendast, teisisõnu, teadlikkus (A) lauast võib eksisteerida, ilma et teadlikkus (B) tarvitseks olla teadlik sellest teadlikkusest. Niisiis pole teadlikkus (A) mõjustatud sellest, et ta on teadlikkuse (B) objektiks. Ent pole põhjust oletada, vähemalt pole ühtki esildatud, et mõistuse suhe tema objektiga endateadvuse juhul ei oleks seesama, mis mõistuse suhe oma objektiga tavalise teadlikkuse puhul. Lõppotsustuseks näib tulevat, et teadlikkuse objekt tavalise teadlikkuse puhul pole mõjustatud sellest, et ollakse temast teadlik.
1. Atomistlik psühholoogia. Realistid arvavad, et ülaltoodud argumente tugevdab tajumisse kuuluvate psühholoogiliste protsesside vaatlemine ning kaalutlemine. Berkeley ja Hume’i subjektiivne idealism on rajatud nn. atomistlikule psühholoogiale. See on vaade, et meie saame endile kogemust väikestes eraldatud palades, “millede vahel” ütleb Hume, “mõistus kunagi ei taju mingit reaalset sidet”, ja mis iganes muud võib juhtuda mõistuses olevat, on selliste väikeste osakeste kokkupaneku tulemus. Need väikesed palad ongi, mida Berkeley nimetas “ideedeks”. “Idee” on seega kogemuse põhiühik, teda võib kujutella mõtte aatomina, just nagu aatomit kunagi kujutleti mateeria põhiühikuna.
Ent paljud filosoofid kogunisti eitaksid, et oma kogemuse saame sel kombel. See tähendab, nad eitaksid, et see on atomistlik. Nad väidaksid risti vastu, et kogemus on seostatud ja pidev ja et seosed palakeste vahel on esiteks niisama hästi olemas kui osakesedki. William James näiteks väitis, et meie kogemus tuleb meieni algselt pideva voolu kujul, kusjuures ühendavad lülid meie kogemuse ühe ja teise osa vahel on omakorda selle eristamatud osad, mida me kogeme; “suhted, mis seostavad kogemust,” kirjutas ta, “peavad omakorda olema kogetud suhted, ja mis tahes kogetud suhet tuleb lugeda sama “reaalseks” kui ükskõik mida muud selles süsteemis.”24
Kant jällegi rõhutas tõika, et meie kogemus pole meile antud väikeste palakeste mosaiigina, vaid seostatud tervikuna, kusjuures mõistus lisandab seosed. Neid vaateid kirjeldatakse hiljem.25 Praeguseks jätkub mainimisest, et psühholoogilist alust kogu subjektiivse idealismi mõtteviisile, nimelt, et teadvus koosneb reast eristatavaist, separaatseist ühikulistest kogemustest, ideedest, võib kutsuda võitlusele ja filosoofide enamiku arvates tema vastu võidelda edukalt.
2. Sõna “idee” kasutamine. Ülaltoodud kriitikat rakendatakse eriti tõhusalt selle kohta, kuidas idealist kasutab sõna “idee”. Locke’i, Berkeley ja Hume’i “ideed” täidavad kaht funktsiooni. Nad moodustavad niihästi mõistuse kogemuse kui ka selle, millele on suunatud mõistuse kogemus. See tähendab, nad on niihästi meie mõtlemise ühikud kui ka see, mis on meie mõistuse sees, kui ta mõtleb. Kasutades tehnilist terminit, nad on mõlemat, niihästi meie mõtlemise subjektid kui objektidki. Ent see sõna “idee” kahes mõttes kasutamine sisaldab teatava peidusoleva eelduse, eelduse, et pole mingit reaalset erinevust mõistuse ja ta objekti vahel – ja nõnda see, mida tuleks tõestada, on võetud väljumispunktiks. Tõepoolest, veel enamgi: see eeldus ei kasuta üksnes alles tõendatavat argumendina, vaid annab vastuse juba ette, mõistutades, et sama idee võib täita mõlemat osa, võib funktsioneerida mõlemana. Subjektiivsed idealistid ütlevad, et