Aga kui me seda tunnistades toonitame, et X on minu mõistuse “sees” mingis muus mõttes, siis tekib küsimus, mis mõte see võiks olla. See on mõte, mis on avali endakaemisele ja seepärast peaksime olema võimelised teda defineerima või vähemalt kirjeldama. Kuid kellelgi pole iial õnnestunud seda teha. See asjaolu mõistutab lõppotsustuseks, et X ei ole üldse üheski mõttes mõistuse sees.
4. X-i pidevus. Aga isegi siis, kui X ei ole minu mõistuses, on ometi võimalik, et ta eksisteerib vaid siis, kui mõni mõistus teda tajub. See tähendab, on ometi võimalik, et isegi siis, kui asjade olemine ei seisne nende tajutudolemises, nad eksisteerivad ainult sellal, kui neid tajutakse tegelikult. Aga kuigi me ei saa tõestada, et Berkeley (niikaugelt, kui ta pooldab seda viimast vaadet) eksib, ei paista olevat alust oletada, et tal on õigus. Oletagem, et X on tuli, mida ma vaatlen. Oletagem edasi, et talle on hiljuti lisatud süsi ja ta leegitseb. Lähen tunniks ajaks toast välja ja tagasi tulnult leian, et tuli on otsasaamal. Nüüd käsib meid subjektiivse idealismi hüpotees oletada, esiteks, et tuli lakkas eksisteerimast siis, kui lahkusin toast, teiseks, et ta hakkas uuesti eksisteerima, kui astusin taas sisse, kuid et seda tehes ta väljanägemine oli teisenenud ning see teisenenud väljanägemine oli täpselt see, mis tal oleks olnud, kui ta oleks põlenud kogu see aeg otsa, mis mina olin toast väljas. Nagu nüüdsama tähendasin, ei ole võimalik tunnistada vääraks seda hüpoteesi, kuid ta paistab tagasihoidlikult üteldes olevat äärmiselt ebatõenäoline.
Oletagem jällegi, et vaatlen lauda, mille ääres kirjutan, et siis tõusen püsti, pöördun seljaga tema poole, kõnnin ümber tema ja vaatlen teda taas teiselt küljelt, nii et saan temast teise pildi. Kui subjektiivne idealism on õige, siis oleme sunnitud oletama, et laud lakkas eksisteerimast siis, kui pöördusin seljaga tema poole, ja et parajal ajal hakkas eksisteerima üks teine laud, mil on pakkuda teatavaid ilmseid sarnasuse tunnuseid esimese lauaga, kuid pakkuda ka teine aspekt ja see teine aspekt on täpselt see, mille oleks pakkunud esimene laud, kui ta oleks eksisteerinud kogu see aeg otsa, mil ma kõndisin ümber tema, et vaadelda teda vastasküljelt. Nüüd aga, kuigi me ei suuda tõestada, et tuli ja laud jätkasid eksisteerimist neil vaheaegadel, mil neid ei tajutud, on ometi kindlasti lihtsaim tee faktide seletamiseks hüpotees, et nad jätkasid eksisteerimist. Liiatigi, nagu ütleks Hume, meil on tugev kallak selle uskumisele.
Millised on argumendid selle hüpoteesi vastu? Esiteks on olemas tajumismehhanismi seletusele rajanev argument, mis püüab näidata, et tajutu omadused suurel määral sõltuvad närvisüsteemi olukorrast. Aga kui eespool teostatud vahetegemist tajumise akti ning tajutud objekti vahel hoolikalt silmas pidada, siis ilmneb, et see sõltuvus, kuigi ta võib olla tõsi esimese suhtes, pole tingimatult tõsi viimase suhtes. See tähendab, kui vahetegemine on paikapidav, siis ei saa midagi, mis juhtub minu närvisüsteemis või närvisüsteemile, mõjustada kuidagi X-i, millele minu tajumise akt on suunatud.
Teiseks öeldakse, sellest, et ma võin tajuda selle tulbi olevat sinise, mida värvipime tajub olevat rohelise, ja sellest, et sama tulp ei saa korraga olla sinine ning roheline ühtaegu, järgneb, et meie mõlemad ei või olla tajunud sedasama tulpi. Nüüd aga on kindlasti tõsi, et see kaalutlus teeb raskeks uskuda, et tajumise akti objekt (mida ma end millegagi sidumata nimetasin X-iks) on füüsiline objekt, nimelt tulp, ja et see tulp on objekt, mida meie mõlemad värvipimedaga otseselt tajume. See raskus moodustab ühe põhjustest, miks paljud realistid (nagu näeme alamal), kuigi möönavad, et X on mõistusest sõltumatu, eitavad ta olevat füüsilise objekti. Ja kui neil on õigus, siis lugu võib väga hästi olla nii, et see X, mida mina tajun, erineb X-ist, mida tajub värvipime. Kuid sellest ei järgne veel paratamatult, et tema X sõltub tema mõistusest või on selle sees või et minu X sõltub minu omast või on minu oma sees, ka ei paku see kaalutlus mingit alust mõtlemiseks, et lugu X-iga on nõnda.
5. Argument solipsismi vastu. Berkeley seisukoht, nagu nägime lühikesest seletusest selle loogilise arenduse kohta, viib solipsismi – see tähendab vaatele, et minu mentaalsed olekud on ainsad asjad, mida ma kuidagi vast võin tunnetada, ja et mul seepärast pole mingit põhjust oletada, et universumis eksisteerib midagi pääle minu ja minu oma mentaalsete olekute. Seda seisukohta kirjeldatakse sageli kui sellist, mis on lausa kummutamatu, kuigi ehk pole ühtki põhjust mõtelda, et ta on tõsi. Kas ta on kummutamatu või mitte, seda ma ei tea, kuid on hõlbus näidata, et ei saa olla mingit põhjust teda uskuda.
Berkeley väitluse järgi on lugu nii, et kui mul on millegi nägemise aisting, siis ei ole see, mida näen, vähem kui minu selle nägemise akt, mu tajumise objekt mitte vähem kui tajumise akt minu mõistuses. See tähendab, ta on osa mu kogemusest. Üks termineid, mida filosoofias sageli kasutatakse kirjeldamaks seda, mida mõtleme väljendiga “on osa sellest” või “sees”, kui ütleme, et midagi on “osa” kogemusest või on teadvuse “sees”, on termin “sisu”. Tähendab, Berkeley seisukohta võib kirjeldada, üteldes, et see, mida “tervemõistus” nimetaks kogemuse objektiks, on tema sisu või osa tema sisust. See tähendab, ta on juhtumus või sari juhtumusi (päriselt selle sõna tähttähelises mõttes) kogeva isiku biograafias. Nüüd aga olid Berkeley ja Hume (nagu näeme järgmises päätükis)21 tunnetuse suhtes vaatel, mida tuntakse empiristlikuna. See tähendab, nad uskusid, et kogu tunnetus on saadud meeltekogemusest ja et see, mis leiti olevat tõde aistingu kohta ning aistingu objekti ja aistinguvahelise suhte kohta, seepärast oli samuti tõde mõtlemise kohta ja mõtlemise ja mõtlemise objekti vahelise suhte kohta. Liiatigi on kõik või vähemalt enamik filosoofe, kes on võtnud omaks idealistlikud vaated (kui tahes palju nad ongi erinenud Berkeleyst ja Hume’ist muude asjade poolest), nõustunud nendega selles ühes punktis. See tähendab, nad on nõustunud, et aistingu suhe oma objektiga kuulub sessesamasse liiki, millesse mis tahes tüüpi kogemuse suhe oma objektiga, ja seepärast sessesamasse liiki, millesse mõtlemise suhe oma objektiga.
Nüüd aga oleme näinud, et kui subjektiivsel idealismil on õigus, siis aistingu objekt on aistingu sisu või osa sellest. Seepärast on mõtlemise objekt mõtlemise sisu või osa sellest. Järgneb, et kui idealistlik filosoof mõtleb muudest inimestest, siis see, millest ta mõtleb (tähendab, muud inimesed, kes on tema mõtlemise objektideks) on, kui tema filosoofia on õige, osa tema mõtlemise sisust, see tähendab, on üks faas tema oma biograafiast. Seetõttu selgub tema mõtlemine olevat mõtlemine ei millestki, sest kõik, mida iganes võiks nimetada normaalselt