Tähendab, iga vaatleja saab siis maailmast erineva pildi, mida Russell nimetab perspektiiviks. Ja selles perspektiivis viibib kogumikke meelteandmeid, mis on temale eriomased, see tähendab, mis on erinevad igas teises perspektiivis asetsevaist meelteandmeist. Ent minu vaatepilt maailmast ühelt punktilt või teisisõnu, mu perspektiiv, on üliväga sarnane vaatepildiga, mille ma saan paar tolli paremal pool olevalt punktilt, kuigi ükski meelteanne esimeselt perspektiivilt ei ole absoluutselt identne vastava meelteandmega teiselt perspektiivilt. Siit järgneb, et ma võin seadistada korrelatsiooni kahes naaberperspektiivis avaldunud sarnlevate meelteandmete komplektide vahel, korrelatsiooni, mis igapäevases elus arvatakse õigustavat mind väitma, et nad kutsutakse esile sellesama objekti poolt või et nad kuuluvad ühele ja sellelesamale objektile.
Objekt ise on aga selle vaate järgi lihtsalt kõikide nende meelteandmete kogusumma, mida objekt (kui objekt tegelikult oleks olemas) võiks esitada kõigile võimalikele vaatluspunktidele. Russelli oma sõnadega oleks see lõppotsustus järgmine: “Kui on antud objekt ühes perspektiivis ja moodustada kõikide temaga korrelatsioonis olevate objektide süsteem (sarnasuse abil) kõikides perspektiivides, siis süsteemi võib samastada hetkelise “tervemõistuse” poolt “asjaks” nimetatud esemega. Nii on siis asja aspekt liige selles aspektide süsteemis, mis on selles hetkes asi.” Aga aspekt ei ole asi: aspekt – see tähendab see, mida vahetult kogetakse – on kogumik meelteandmeid ja asi, mis on kõikides võimalikes perspektiivides esiletulevate kõikide erinevate meelteandmete süsteem, on loogiline konstruktsioon ja mitte reaalselt eksisteeriv.
2. Tutvumise teel saadud tunnetus ja kirjeldamise teel saadud tunnetus. Oletagem siiski, et püüame säilitada füüsilise objekti mõistet. Millist liiki tunnetust meil on sellest? On selge, et kui me temast midagi tunnetame, siis niisugust tunnetamist võib saavutada ainult meelteandmete kaudu, s.t. värvuse, kuju, koetise, temperatuuri ja muude tavaliste temaga seostatud andmete kaudu. Aga eespool mainitud põhjuste pärast pole meil õigust öelda, et need meelteandmed on objekt. Ühes varases “The Problems of Philosophy” pääldatud (entitled) teoses, mille avaldamine moodustas ühe lähtepunkti moodsale realismile, Bertrand Russell teeb kuulsa distinktsiooni kaht liiki tunnetuse vahel, mis on nimetatud vastavalt “tunnetus tutvumise kaudu” ja “tunnetus kirjelduse kaudu”. Meil on tunnetust tutvumise teel neist entiteetidest, mida oma meelte abil otseselt tajume – see tähendab, meelteandmeist. Aga mõnes mõttes, kinnitab Bertrand Russell, tunnetame me ka füüsilisi objekte. Mis mõttes? Russell vastab, et me tunnetame neid “kirjelduse teel”. Me kirjeldame objekti oma meelteandmete abil, mida oleme tunnetanud tutvumise teel. Me tunneme endil ka õiguse olevat mõnede niisuguste üldlausete uskumiseks nagu, et kõnesolevad meelteandmed põhjustatakse teatava füüsilise objekti poolt või kuuluvad sellele. Siit järgneb, et füüsilise objekti tunnetamine eeldab tõdede tunnetamist. See tähendab, objekti tunnetamine eeldab mingi lause tõesuse tunnetamist, mis väidab, et meelteandmed, mida tunnetame tutvumise teel, kuuluvad füüsilisele objektile ning on selle poolt põhjustatud ja nimelt ainult ühe füüsilise objekti poolt.
See, mida me siis tegelikult tunnetame, kui tunnetame füüsilist objekti, on, tsiteerides Bertrand Russelli, “kirjeldus ja me tunnetame, et on olemas just üks objekt, mille kohta see kirjeldus käib, kuigi objekt ise pole meile otseselt tunnetatav. Niisugusel juhul ütleme, et meie objekti tunnetamine on tunnetamine kirjelduse abil.”
Aga kuidas me võime tunnetada tõdesid? Russell arvab, et võime tunnetada neid vaid niivõrd, kui võime tutvumise teel tunnetada teatavaid entiteete, millede iseloom on meelteandmete iseloomust oluliselt erinev. Neid entiteete tunnevad filosoofid harilikult universaalide (üldmõistete) nime all. Universaalide iseloomu käsitellakse pärast pikemalt.34 Praeguseks piisab ütelda, et neid tähistatakse üldterminitega, nagu “valgedus” (whiteness), “õigus”, “inimkond”, suhetega, nagu “põhja pool sellest” või “suurem kui” ja verbide ning prepositsioonidega. Neist universaalidest, arvab Russell – või pigem arvas “The Problems of Philosophy” kirjutamise ajal – , on meil tunnetust tutvumise teel.
Ent füüsiliste objektide tunnetus, kui teda võtta näiteks kirjelduse teel saadud tunnetusele, sisaldab alati mingit tõdede tunnetust, see tähendab, teatava üksiku lause tõesuse tunnetust. Aga me saame tunnetada ainult tõdesid, või täpsemalt, me saame vaid tunnetada, et teatav üksik lause on õige, kui me tutvumise teel tunnetame lause koostisosi. Ent iga lause sisaldab ühe või rohkem universaale. Sellest järgneb, et füüsiliste objektide tunnetamine on, kui see Bertrand Russelli vaade on õige, sõltuv mõlemast – universaalide olemasolust ja meie võimest neid tutvumise teel otseselt tunnetada. Autori vaate järgi iga füüsiliste objektide otsest sensoorset tunnetust eitav realistlik teooria peab möönma otsest tutvust universaalidega. On aga kahtlane, kas paljud realistid nõustuksid sellega.
3. Füüsilise objekti kui aluspõhjaks oleva substantsi säilitamine. Ülaltoodud teooria vastu ei saa ässitada ühtki väga endastmõistetavat loogilist vaiet ja eeldusel, et oleme valmistunud tunnustama universaalide olemasolu ning nõustuma sellega, et neid tunnetame tutvumise teel, võidakse seda esitada siiani kaaluteldud probleemide mõistliku lahendusena. Kas pole aga mingit otsemat meetodit seadistada füüsiliste objektide eksisteerimist ja faktigi, et me neid tunnetame? Neid on niivõrd, kui uskumisakti tohib nimetada otseseks meetodiks.
Kuid viimativiimaks polegi see, mida eeldatakse, muud kui just uskumisakt. Kuid see akt on üks sääraseid, mida paljude kompetentsete filosoofide meelest on mõistlik teha. Nende filosoofide seas on prof. Broad.
Millised on, küsib ta, päämised eeldused, mida teeme füüsiliste objektide kohta. Esiteks, neid eeldatakse olevat permanentsemad otseselt tajutavaist meelteandmeist, mis ilmselt hakkavad eksisteerima ja lakkavad eksisteerimast meie keha asendi muutudes. Teiseks, neid eeldatakse olevat üleüldised, see tähendab, ühised paljudele vaatlejatele, ja kolmandaks, neid eeldatakse olevat ulatuslikud ruumis ja omavat piiratud pinda, mis määrab nende kuju ja suuruse. Kõigiks neiks kolmeks eelduseks on prof. Broadi arvates küllaldaselt kindlaid põhjusi. Esimeseks on põhjus, mida oleme juba maininud, nimelt, et kui lahkun toast ajal, mil tuli põleb heledalt, ja tulen tagasi tunni aja pärast ja leian, et tuli on põlenud tuhmiks, siis on muutunud näivus, mida vaatlen kooskõlas vaatega, et tuli on eksisteerinud, kuid on pikkamisi põlenud ära kogu mu toast väljasoleku aja jooksul. Veel enam, seda on äärmiselt raske ära seletada mingil teisel alusel. Päämine põhjus teiseks eelduseks on korrelatsioon hulga vaatlejate kogemuste vahel.
Korrelatsioon penni näivuste vahel. Kaalutlegem juhtu, kus hulk vaatlejaid silmitseb penni päälmist külge. Siis on õige iga järgnev sedastus.
(a) Nad kõik vaatavad sellises suunas, et kui nad liiguksid selles suunas, nad kõik kohtuksid samal kohal.
(b) Kõigil vaatlejail on nägemisvälja keskel mingi kujuga pruune laike ja kõikide laikude kujud on ringi projektsioonid.
(c) Kõik vaatlejad oleksid teadlikud teatavaist kirjeldatavaist kompimismeele andmeist, kui nad liiguksid kohani, kus nende vaatejooned lõikuvad.
Mõistlik imandus neist kaalutlusist on, et erinevate vaatlejate korrelatsioonis olevad kogemused sõltuvad kahest faktorist; üks faktor, nimelt meelteandmete faktor muutub vaatlejate asendite muutudes, teine faktor jääb aga muutustest hoolimata konstantseks. Just sellele teisele me anname nime