Tagasipöördumine Locke’i vaate juurde. Ülalmainitud argument ruumilisest korrelatsioonist ei käi niisuguste omaduste kohta nagu maitse ja temperatuur. Tõepoolest, võib olla küll tõsi, et tingimused, mis määravad kindlaks, milliseid maitseid, lõhnu ja temperatuure on meie meelteandmeil, on sündmused, mis toimuvad täielikult vaatleja kehas. Seepärast on lõpptulemus sellelt meelteandmete termides otseselt tajutava analüüsi edasiarenduse kolmandalt joonelt võrdlemisi sarnane Locke’i omaga.35 Seda võib kokku võtta järgmiselt: välismaailm sisaldab primaarseid omadusi evivaid füüsilisi objekte, mis eksisteerivad meist sõltumatult. Kui need viia sobivatesse ruumilistesse suhetesse füüsiliste objektidega, mis on elusad inimkehad, siis nad tekitavad meelteandmeid, mida oma meelte abil otseselt tajume. Neid meelteandmeid kogevate isikute kehades valitsevad tingimused põhjustavad osalt kõikide omaduste meelteandmed ja põhjustavad täieliselt mõnede sekundaarsete omaduste meelteandmed. Nad seepärast ei eksisteeri muidu, kui kogeja keha on kohal.
Peab möönma, et see pole väga rahuldav lõpptulemus. Aga ta väärtuseks on see, et ta võimaldab meil niihästi säilitada füüsilisi objekte kui ka astuda vastu enamikule vastuväiteist, mida on ajetatud nende säilitamise vastu. See on kahtlemata väärtuseks, sest igaüks usub või vähemalt toimib nii, nagu ta usuks füüsiliste objektide eksisteerimisse. See uskumus on seepärast juba algselt üpris tõenäoline. Kui seda algselt üpris tõenäolist uskumust saab toetada kaunis veenvate kaalutlustega, siis oleksime liigsel määral skeptilised, keeldudes seda omaks võtmast. Need, kes nagu prof. Broad võtavad omaks lõppotsustuse, mille üldjooned just andsime (3. arendusjoon), kalduvad arvama, et just loendatud kaalutlused on kaunis veenvad. Peab aga möönma, et selle kolmanda arvamuse kohaselt me ei taju otseselt füüsilisi objekte oma meelte abil ja selles suhtes see arvamus on omavoliline “tervemõistuslike” uskumuste vastu. Kui aga see on puudus, siis, nagu lugeja peagi leiab, on see puudus üks nendest, mis sellel vaatel on ühine peaaegu iga esildatud filosoofilise vaatega.
Moodsat realismi käsitlevate raamatute arv on väga suur. Kõige tähtsamad on:
MOORE, G. E. Philosophical Studies.
BROAD, C. D. The Mind and Its Place in Nature.
Vaata eriti lõik B, meelteandmete teooria sedastamise kohta.
HOLT, E. B. ja teised. The New Realism.
DRAKE, D. ja teised. Essays in Critical Realism.
LAIRD, JOHN. A Study in Realism.
Need kõik on kaunis rasked. Praegu parim mittetehniline tajumise käsitlus realistlikult vaatepunktilt seisab Bertrand Russelli köites Home University sarjas pääldatud “The Problems of Philosophy”. A. C. Ewingi “Idealism” sisaldab ulatusliku ülevaate mitmesugustest idealismi vastu ajetatud argumentidest.
IV. MILLINE ON MEIE TUNNETUSE ÜRGUS JA OLEMUS?
Ratsionalism ja empirism
Kas meeleline kogemine hangib meile kogu me tunnetuse? Eelnevates päätükkides oleme arutlenud probleeme, mida on esitanud meelelise kogemise olemuse vaatlemine. Ükskõik millise vaate vaidlusküsimuste suhtes võtame, paistab vähemalt siiski ebatõenäolisena, et meeleline kogemine varustab meid tunnetusega, või täpsemalt, (eeldades, et oleme valmistunud vääristama tunnetuse nimega teatava punase laigu nägemist või teatava kareda pinna tundmist, milleks meeleline kogemus uurimisel paistab purunevat) ta ei anna meile tunnetust maailmast, mis pisimalgi määral sarnaneks sellega, milles igapäevases elus usume end viibivat. Milline on väline füüsiline maailm, me vast ei tea, kuid on vähemalt kaunis kindel, et ta on hoopis erinev asi sellest ruumis ulatuslike tahkete objektide kogust, mida “tervemõistus” väidab. Aga kui see vaade maailmast, mille eest meie igapäevase kogemise “tervemõistuslik” tõlgendus on vastutav, osutub vigaseks, kas meil on mingisuguseid teisi vahendeid saavutamaks välismaailmast tunnetust, mis esitaks meile seda tõetruumalt? Kas võime näiteks saavutada tunnetust spekuleeriva mõttemõlgutamise teel, arutlemise teel või koguni mõne intuitiivse võime teel, mida harilikult arvatakse olevat kunstnikel ja müstikutel? Matemaatika näiteks kindlasti paistab andvat meile definiitseid tunnetusi – mitte keegi, niipalju kui mina tean, pole iialgi edukalt sõdinud vastu arvamusele, et seitse korda seitse on nelikümmend üheksa – ja on ilmne, et seda tunnetust ei saavutata meelte abil. Siin meid seatakse silm silma vastu mõnede filosoofia tähtsaimate küsimustega, nimelt: kuidas me saavutame tunnetust ja kuidas me teame, et ta on paikapidav? Just nende küsimuste juurde tuleb meil nüüd pöörduda.
Ratsionalistlikud väited. Filosoofia varustab meid, lihtlabaselt öeldud, kahe päämise ajaloolise vastusega küsimusele, kuidas saavutame tunnetuse. Esimene on see, et tunnetust tegelikult saavutatakse täielikult meeltekogemuses ning selle läbi. Seda vastust oleme eelnevates päätükkides juba uurinud koos muuga. Nüüd vaatleme teist vastust, nimelt, et tunnetust saavutatakse mõistuse kaudu. Selle teise vastuse on andnud harilikult need filosoofid, keda tuntakse ratsionalistidena, kes väidavad, et mõistus on varustatud algselt teatava arvu valmis printsiipidega või võimetega, ja selleks, et saavutada tunnetust, mõistusel tarvitseb vaid arutleda vastavalt neile printsiipidele ja kasutada neid võimeid. Just nagu matemaatik, istudes töötoas, võiks (eeldatud, et ta arutleb küllalt hästi) palja arutlemisprotsessi teel tuletada ühest või kahest põhiaksioomist kogu matemaatika, nii õpetasid ratsionalistid, et filosoof võib (eeldatud, et ta on küllalt hea filosoof) avastada samade meetodite varal tõe universumi kohta. Siit järgneb, et ratsionalistlik filosoof oli üks neist, kelle arvates mõistus ise ilma vaatlemise kaasaavituseta võib hankida meile filosoofilist tunnetust, mis on õige tunnetus. Niisugust tunnetust nimetatakse üldiselt aprioorseks.
Ent kui universum oleks sarnane matemaatilisele probleemile, siis võiks toetada filosoofide-ratsionalistide poolt esildatud kinnitust mõistuse kasuks. Kahjuks on aga eksisteerivate asjade valdkond erinev matemaatika valdkonnast. Ta sisaldab küll seda liiki fakte, milledega matemaatikud tegelevad, ja niivõrd, kui ta neid sisaldab, võib teda õigustatult uurida puhta mõistusega, aga ta sisaldab samuti ka teisi fakte.
Paratamatus ja kontingentsus. Seda liiki fakte, milledega tegelevad matemaatikud, tuntakse harilikult paratamatutena. Neid võib defineerida, nagu Leibniz neid defineerib, kui fakte,36 mida tunnetame sel viisil, et me tunnetuse kindlus ei kasva kordamise teel. Ta rõhutab ka, et need faktid on niisugused, millede vastandid pole võimalikud või kujuteldavad. Leibniz arvas, et seda liiki fakti olemasolu toob endaga kaasa Jumala olemasolu, sest paratamatute faktide paratamatus on seletatav vaid eeldusel, et Jumal mõtleb neist. Sel põhjusel ta nimetab Jumala aru “paratamatute tõdede valdkonnaks”. Peatselt mõistutame põhjendeid hüljata sel arutlusetüübil põhinevaid Jumala olemasolu tõestusi.
Paratamatu fakti näiteks on, et kolnurga kolm sisenurka võrduvad kahe täisnurgaga. See fakt on paratamatu, sest ta järgneb paratamatult Eukleidese kolmnurga definitsioonist. Seepärast, et kolmnurk on, mis ta on, on see paratamatult fakt kolmnurga kohta. Teiseks paratamatu fakti näidiseks on see, et kui A on suurem kui B ja B on suurem kui C, siis A on suurem kui C. Ja veel, et kolm liidetud kahega annab viis. Seda liiki fakte võib avastada arutlemisprotsessi teel. Nad on ka faktid, mida ei saa kujutella teistsugustena mis tahes kujuteldavas maailmas. Võin kujutleda maailmu, mis sisaldavad hoopis erinevat liiki asju võrreldes siinse maailma sisuga, aga ükskõik kui erinevad nad ka oleksidki, ma ei saa kujutleda, et kolm ja kaks asja mingist muust maailmast annaksid kokku kuus.
Leibnizi vaated: Piisava aluse printsiip. Ratsionalistid kaldusid pidama kõiki fakte paratamatuteks. Nii kasutab Leibniz printsiipi, mida ta nimetab piisava aluse printsiibiks, näitamaks, et iga asi universumis