Nõnda siis, see objekt, mida otseselt tajume, muutub tunduval määral vastavalt muutustele meie asendis ning muutustele meie nägemisorganite olekus. Nähtud objekt on ka tunduval määral erinev puudutatud objektist. Ometigi eeldasime juhtu, et füüsilise objekti pind ei muutu. Kui füüsilise objekti kogupind ei muutu, siis ei saa muutuda ükski osa temast. Seepärast ei ole meie otsese tajumise objekt identne füüsilise objekti pinna osaga. Teisisõnu, meelteanne ei ole osa objekti pinnast.
(b) Kui kaks erineva nägemisvõimega inimest või kaks erinevail kaugusil viibivat inimest koondavad oma vaate selle pääle, mida normaalselt nimetatakse objekti pinna üheks ja sekssamaks osaks, siis kumbki neist tajub otseselt erinevat meelteannet. Et need meelteandmed erinevad, siis ei saa nad mõlemad olla identsed objekti pinna sama osaga. Muidugi on küll võimalik, et üks neist võib tegelikkuses olla identne kõnesoleva osaga ja teine mitte, kuid ei ole absoluutselt ühtainsatki põhjust oletada, et lugu oleks nii. See tähendab, ei ole põhjust oletada, et sellest asendite lõpmatust hulgast, milledelt objekti võib silmitseda, üks ning ainult üks oleks eelistatud olukorras ses mõttes, et meelteanne, mis on otseselt tajutud temalt ning ainult temalt, oleks identne osaga objekti pinnast. Liiatigi, kui asi oleks nõnda, siis oleks täitsa võimatu ütelda, milline kõigist võimalikest asenditest oli see eelistatud asend. Tähendab, paistab siis, et meie ei saa ühestki meelteandmest tunnetada, et ta oleks osa objekti pinnast või identne sellega, ja paistab olevat tegelikult kindel, et ükski meelteanne ei ole pinna osa või identne sellega.
Aga kui lugu on nõnda, siis paistab kaitstamatu ülalkirjeldatud “tervemõistuslik” realism, mis toob kaasa eelduse, et see, mida otseselt tajutakse meelelises kogemuses, on osa tegelikku füüsilist objekti, kuigi ta iial pole terviklikult see. Tõepoolest, kui meelteanne ei ole osa füüsilist objekti, siis paistab äärmiselt kahtlane, kas võib üldse kunagi ütelda, et meil füüsilistest objektidest on meelelist kogemust.
Objekt ei ole meelteandme põhjus. Kaalutlegem nüüd mõistutust, et füüsiline objekt on mingis mõttes andme põhjus. Siin jällegi paistab olevat kaks tõsist vaiet. (a) Esimene on selle vaide taassedastamine, mille juba ajetasime (urged) representatsionalismi mis tahes vormi vastu.
Kui me alati tajume meelteannet ning iial ei taju objekti ja kui objekt on füüsilise maailma koetisosa, siis sõltub kogu meie tunnetus objektist sellisena, nagu ta on, teatava hulga meelteandmete tajumisest. Teisisõnu, meil ei ole mingit otsest tunnetust objektist. Et meil pole mingit otsest tunnetust objektist, siis me ei saa tunnetada ühtki tema eriomadustest (välja arvatud niipalju, kui meid võib ütelda neid kaudselt tunnetavat, tajudes oseselt meelteandmeid). Ent eriomadus olla võimeline põhjustama meelteannet ei ole objekti selline eriomadus, mida tunnetame, tajudes otseselt meelteandmeid. Seepärast, et meie ei saa tunnetada seda objektile omistatud eriomadust mingi muu meetodi abil, ei tunnetagi meie, et objektil oleks eriomadus põhjustada meelteandmeid. Teisisõnu, tunnetus, et objekt on meelteandmete põhjuseks, eeldaks just seda otsest tutvust objektiga meelteandmeist sõltumatult ning teisiti kui meelteandmete varal saavutatud tutvust, mida kaalutlemisel oleva vaate järgi meil ei ole. Siit järgneb siis, et kui objekt on meelteandmete põhjus, siis meie ei saa tunnetada, et ta seda on.
(b) Mõistutus, et objekt on meelteandmete põhjuseks, on valla veel ühele teisele hädale seetõttu, et ta eeldab ühel meelteandmel olevat üheainsa põhjuse ning selleks põhjuseks objekti. Aga asi kindlasti ei ole nii.
Meelteandmeil on hulk erinevaid põhjusi, milledest mõned, nagu nägime I päätükis, on kindlasti seotud minu meeleorganite ja närvisüsteemi olekuga nende tajumise hetkel. Nõnda, kui võtta lihtne näide, kui panen santoniini silma, siis on minu nähtavate meelteandmete värvus erinev sellest meelteandmete värvusest, mida näen normaalse nägemisega. Teised põhjused on seotud minust väljasolevate tingimustega, mis ometigi ei ole osad objektist või temast sõltuvad. Näiteks need meelteandmed, mida näen, varieeruvad vastavalt atmosfääri olekule, valguse kvaliteedile ning intensiivsusele minu vaatamisel ja suunale, milles valgus tabab minu silma võrkkesta. Nüüd aga ei paista olevat küllaldast alust väita objekti kohta, et tema on meelteandmete põhjuseks mingis säärases mõttes, milles need faktorid (ja paljud mainimata jäänud, mis kaheldamatult määravad meelteandmete omadusi) ei ole nende põhjuseks.
Meelteandmete tajumine objektide puudumisel. On muidugi kujuteldav, et objekt võib mängida mingit osa meelteandmete põhjustamisel, aga kui ta seda teeb, siis on täitsa võimatu eritella neid suhtelisi osi, mida mängivad objekti põhjustavad mõjud ja nende muude faktorite omad, või ütelda, millised neist omadusist, mida meelteandmed tajutavalt pakuvad, on pärit objektilt ja millised muilt faktoreilt. Siit järgneb, et vaade, mille järgi objekt on tegelikult meelteandmete põhjuseks, peab jääma uskumuseks, mille jaoks asjaloo nii olles ei saa olla ühtki tõendit, sest ei saa kunagi võimalikuks kinnitada meelteandmete ühegi omaduse kohta (mille seletamiseks tuuakse appi objekti põhjustav mõju), et see on pärit objektilt ja mitte sellelt või teiselt muult faktorilt. Tegelikult on olemas juhtumeid, selliseid, nagu joomari roosade rottide tajumine, mil puhul üteldakse harilikult, et mingit objekti pole ülepää olemaski. Ometigi sääraseil juhtumeil kindlasti tajutakse meelteandmeid. Tähendab siis, kui tavaline vaade on õige, peab oletama, et need muud faktorid (milledest mõnele olen vihjanud) on sääraseil juhtumeil ainuüksi vastutavad meelteandmete tekkimise eest.
Mõtlen, keegi ei sooviks ka eitada, et nende meelteandmete põhjustuse, milledest inimene on teadlik joobnuna, peab suurelt osalt omistama joomari enese kehas talitlevate faktorite mõjule. Aga ometi pole olemas endasisest32 erinevust nende minu tajumiste vahel, kui joobnuna tajun roosasid rotte ja kui kainena tajun postmarki. Niipalju kui tuleb arvesse endakaemus, on nad mõlemad täiesti sarnased: kummalgi korral usun end saavat informatsiooni ühest iseseisvalt eksisteerivast füüsilisest objektist. Tõepoolest ongi ju joobnusele (drunkenness) iseloomustav joomari veendumus, et ta võtab vastu säärast informatsiooni. Kui siis on võimalik, et veendumus eksib ühel juhul, siis on vähemalt teoreetiliselt võimalik, et ta eksib kõigil juhtudel. Siit järgneb, et niipalju kui tuleb arvesse minu vahetu meeleline kogemus, tema ei võimalda mulle mingit alust postuleerida füüsilist objekti isegi mitte mu meelteandmete osapõhjuse konstitueerimiseks. Just täpselt sellele, mõningal määral mitterahuldavale negatiivsele lõppotsustusele on tulnud rida filosoofe.
Võimalikud lõppotsustused.
Oleme nüüd astunud kaasaegse vaidluse valdkonda ja pole võimalik osutada ühelegi positiivsele lõppotsustusele, mille kohta enamik või isegi paljud filosoofid nõustuksid, et eelnenud argumendid on selle seadistanud (established). Tõepoolest, just suurel määral sellepärast, et moodsa realismi koolkond oli võimetu jõudma mingile rahuldavale kirjeldusele füüsiliste objektide ja meelteandmete vahelistest suhetest, on see koolkond, mis alustas, säilitades enam-vähem nidusat üksmeelset doktriinikogu, niisama hästi kui lagunenud; nii et tänapäeva realism koosneb vaid pisut enamast kui rea üksikute mõtlejate lahknevaist vaateist. Ometi üldiselt rääkides on kolm päämist kulgemisteed selt seisukohalt, kuhu nüüdsama oleme saabunud.
1. Füüsilise objekti eliminatsioon Russelli filosoofias. Esiteks, on olemas vaade, millele nüüdsama heitsime pilgu, mis, võtnud omaks eelnenud analüüsi loogika, rõhutab, et tuleb loobuda füüsilise objekti mõistest kui müüdist. See tegelikult on seisukoht, mille Bertrand Russell on suvatsenud võtta omaks hilisemais teostes,33 selle reservatsiooniga küll, et ta ei nimeta füüsilist objekti müüdiks, vaid loogiliseks konstruktsiooniks. Argumendid, millede kaudu on jõutud sellele seisukohale, on tehnilised ega ole ka lõppotsustus, millesse nad suubuvad, kuigi hõlpsalt mõistetav. Lähtugem siiski eeldusest, et erinevaile