Nüüd aga on ratsionaalsete monaadide vabadus ja kontingentsete faktide olemasolu selgelt vastuolus vaatega, et iga eksisteeriv asi maailmas peab olema nii hea kui võimalik ja et kõik, mis juhtub, peab juhtuma parimal võimalikul viisil. Tõepoolest, kui Jumal eksisteerib ja põhjustab maailma, mõeldes tema üle, nagu Leibniz ütleb Ta tegevat, siis on raske näha, kuidas võib üldse olla selliseid asju nagu kontingentsed faktid.
Tegelikult aga Leibnizil äpardub pakkuda mingit rahuldavat tõestust Jumala eksistentsi kohta. Vihjates ülal tsiteeritud argumendile, võiksime sobivalt küsida, miks ta peaks arvama tagatuks, et kontingentsete faktide rida on lõplik, või õigemini, miks tal on algus. Miks, tõepoolest, peaks olemagi olemas esimene põhjus üldse? Isegi kui see oleks, paistab kaunis selge, et ta ei saa seda funktsiooni teostada, milleks Leibniz ta esile manab. Ta ütleb, et tegelikult peab olema esimene põhjus kontingentsete faktide rea alustamiseks. Aga see põhjus oleks kas rea sees või sellest väljaspool. Kui ta oleks sees, peaks ta ise ka olema kontingentne ja seepärast omama põhjust, kui väljaspool, ta ei saa olla suhtes reaga sel viisil, nagu tuleneks rea postuleeritud põhjustamisest. Tegelikult ta ei saa üldse seda rida põhjustada. Kui me aga ei võta omaks Leibnizi tõestust Jumala olemasolu kohta, siis kaob põhjus teha lõppotsustust, mida edukalt seadistatud tõestus oleks pannud teda tegema (kuigi ta tegelikult seda ei teinud), nimelt, et kõik faktid on paratamatud.
Eeldagem siis provisoorselt, et on olemas kontingentseid fakte. Me võime defineerida kontingentseid fakte kui niisuguseid, mis ei järgne ühestki eelnevast faktist, nad on juhtumisi, mis nad on, ja neid võib väga hästi kujutleda teistena. Näiteks fakt, et kulla erikaaluga aine on juhtumisi kollane, on olm, mida ei võimalda meil avastada kui tahes palju arutlemist, sest selles pole midagi mõistlikku. See on ka fakt, mis päris kujuteldavalt võiks olla teistsugune. Näiteks võin kujutleda kulla erikaaluga ainet sinisena, justnagu võin kujutleda Kuu keskmist kaugust Maast 364 000 km ja mitte 363 000 km.
Empiirikute väited. Koondades tähelepanu seda viimast liiki faktidele, üks filosoofide koolkond hakkas peagi rõhutama, et kui inimene tahab teada, milline on universum, on ainuke tee selleks minna ja vaadata, see tähendab, üldiselt rääkides, omaks võtta loodusteaduse meetod. Teisel viisil võime öelda, et kuigi arutlemine ütleb teile, mis järgneb faktist, et X eksisteerib, arutlemine ei saa teile öelda, kas X tõepoolest eksisteerib. Vaatlemine üksi võib meid informeerida eksisteeriva olemusest. Need, kes on rõhutanud vaatlemist või meelelist kogemist kui kogu tunnetuse alust, on tuntud empiiriliste filosoofidena ehk empiirikutena, kreeka sõnast empeiria, mis tähendab kogemus. Empiirikud, rõhutades maailma tegelikke materiaalseid fakte, s.t. fakte, mida tunnetatakse meelelises kogemises, on kaldunud jõudma skeptilisele lõppotsustusele niisuguste küsimuste suhtes, nagu plaani või otstarbe olemasolu universumis või mõistuse võime vabalt funktsioneerida. Et universum on ise oma loomult lõplikult vaimne või et Jumal on olemas, on faktid, mis kindlasti ei ole antud aistinguis, ja eitades, et midagi võib tunnetada muidu kui meelelise kogemise vahetalitusel, siis empiirikud harilikult leiavad endid olevat võimetud tunnustama vaimsete toimijate olemasolu ja tõhusust. Nii nende filosoofiad on olnud tendentsi poolest pigem agnostilised kui teistlikud ja nende tulemuseks on olnud kinnitada teadlaste ja visa “tervemõistusega” inimese vaateviisi. On ka erandeid sellest üldistusest, kuid pääjoontes on see õige. Ratsionalistlikud filosoofid, kes on lootnud, et arutlemisvõime toimingud annavad neile tunnetust universumi kohta, kalduvad jõudma lõppotsustustele, mis on ühtivamad meie taotlustega, ning kinnitavad, et universum on põhiliselt vaimne, on siis selline, millises sooviksime elada. Nad arvasid, et näiteks Jumala olemasolu võib tõestada arutlemise teel, ja toodi esile ka teatav hulk erinevaid tõestusi. Siit järgneb, et kui kogemise algfaktid on paistnud vastu rääkivat mõistuse poolt reaalsusele omistatud vaimsele iseloomule, siis ratsionalistid on püüdnud näidata, et meie meelte kogemise teel meile ilmutatud maailm on mingis mõttes illusoorne, sest ta pakub meile näivuse, mis kujutab vääralt seda tegelikkust, mida osutab filosoofiline arutlus. Nii on ratsionalism filosoofias lõppenud uskumustega, mis on risti vastupidised moodsa maailma ratsionalistide uskumustele, kes eitavad üleloomuliku elemendi eksisteerimist universumis.
Descartes (1596–1650), Leibniz (1646–1716) ja Spinoza (1632–1677) on ratsionalistid just eespool vihjatud filosoofilises mõttes; inglise filosoofid Locke (1632–1704), Berkeley (1685–1753) ja Hume (1711–1776) on empiirilise koolkonna väljapaistvad esindajad.
Näiteid aprioorse tunnetuse kohta. Ülal rõhutasin, et kui universum oleks põhiliselt sama olemust nagu matemaatika valdkond, siis oleks võimalik avastada tema kohta tõde arutlemisprotsessi varal evidentsetest eeldustest. Descartes ja Leibniz olid mõlemad kuulsad matemaatikud ja nende filosoofiad on vastavalt märgatavalt matemaatilise iseloomuga. See tähendab, nad kinnitasid, et meil on kahtlustamatut tunnetust meelelisest kogemisest sõltumatult, ning siirdusid kasutama oma mõistust dedutseerimiseks, milline peaks universum olema, et seletada, kuidas meil saab olla niisugust tunnetust.
Küsimus, kas meil tõepoolest on tunnetust sõltumatult meelelisest kogemusest, teisisõnu, kas meil on aprioorset tunnetust, on äärmiselt vaieldav. Selle ilmseimalt veenvamad näited kuuluvad loogika ja matemaatika valdkonda. Selleks, et võiksime mõista, kuidas on võimalik aprioorse tunnetuse eksisteerimine, võtkem näiteks selle fakti tunnetus, et kaks ja kaks on neli. Kuidas oleme tunnetanud selle olma? Kahtlemata on esiteks vajalik, et meil oleks teatavaid tegelikke kogemusi konkreetsetest objektidest, nagu mängumarkidest. Aritmeetikat õppiv laps tegelikult käsitseb niisuguseid objekte ja ta hakkab taipama, et mis tahes paar neist liidetult teisega annab neli. Järgmine aste on tõe taipamine, et see olm ei sõltu mingil viisil loetletud objektide olemusest, selleks et ta võiks olla fakt. Lühidalt, et see ei ole fakt ainult tegelikult loetletud objektide suhtes, vaid kõikide mis tahes liiki objektide, küll loendatute, küll mitteloendatute suhtes. Seepärast pole vaja mingeid lisanäiteid tõestamaks üldlauset, et kaks liidetud kahega on neli, mis nähakse olevat sõltumatu mis tahes näitest, mille abil teda ilmestatakse. Kuigi üks näide oli vajalik, et juhtida me tähelepanu üldlausele, tõestab selle ühe näite adekvaatne kaalutlemine üldlauset täielise psühholoogilise kindlusega.
Meelelise kogemise suhe aprioorse tunnetusega. Kui taipame üldise matemaatilise teoreemi tõde, teeb me mõistus hüppe tegelikest juhtudest, kus teoreemi tõelevastavus oli tõestatud, kõigi juhtude, nii tõestatute kui mittetõestatute tõelevastavuse arusaamisele. See tähendab, üldlause enese mõistmisele. Nüüd aga, et üldlause haarab juhte, mida pole kogetud, siis meie tunnetus, tehes niiöelda vajaliseks mittekogetud juhtude tunnetamise, ei saa baseeruda täielikult kogemisele. Juhtude kogemine, kuigi ta on vajalik meie tähelepanu juhtimiseks üldise teadmise selle osa pääle, ei moodusta seepärast selle ainukest põhja ega sõltu ka üldlause tunnetamine, kui ta juba on saavutatud, meie poolt uuritud juhtudest. Ühel viisil võime seda väljendada koos filosoof Kantiga (1724–1804), et kuigi kõik meie tunnetus algab esiteks kogemisega, ta kõik ei lähtu sellest ja tunnetus, mis ei lähtu kogemisest, ongi see, mida me nimetame tunnetuseks a priori. See on tunnetus, mida oleme mingis mõttes kogu aeg omanud, kuid meie tähelepanu