Niisiis, eraldamise erinevused, mis sõltuvad erinevustest tähelepanu suunas, seletavad seda, mida mõnikord nimetatakse erinevateks näivusteks, mida üks ja seesama objekt pakub erinevaile isikuile.
Otsustamise element tajumisel. Mis puutub punkti (2), siis paistab, nagu lööks mõistuse võime minna kaugemale temale antud tegelikest andmetest sekka tegelikult kõikidesse tajumisaktidesse.
See reaalsuse annus, millega meie meeled meid tegelikult tajumisel tutvustavad, on pisikene. “Psühholoogid on meid teadlikuks teinud,” ütleb Bertrand Russell, “et palju sellest, mis esimesel pilgul paistab olevat antud, on tõepoolest imandatud.” Nõnda, kui arvame, et näeme lauda, võime tõepoolest otseselt näha vaid ühe horisontaalse puutüki kaht jalga ja pinda, nende ühinemiskohta tegelikult tajumata. Meie ei näe kahte teist jalga ega näe ka laua alumist külge, kuid sellest ebatäielikust annusest, mida näeme, konstruime kogu laua.
Selle vaate järgi on mõistuse asi minna kaugemale neist meeltega tajutud katkendlikest näivustest ja need kokku passitada nii, et tulemusena kerkiks esile täielik füüsiline objekt. Me saame katkelise ja pidevuseta pildi reaalsusest igas tajumises, aga valides antud tervikust meid huvitavaid aspekte ning samal ajal liites ja kokku passitades valitud aspekte, me toodame endile selle, mis moodustab meie teadvuse sisu. See sisu ei ole midagi muud kui reaalsuse sisu. Aga ta on valik sellest, valik, mis võibolla on korraldatud ümber valimise protsessis.
Öeldakse, et iga tajumine selles mõttes sisaldab otsustamise elemendi. Tegelikult pole olemas säärast asja nagu puhas teadlikkus millestki, mis on väljaspool meid endid. Igal tajumisel läheme kaugemale sellest, mida tegelikult tajume, ja just see “kaugemale mineku” aktiivsus pakub võimaluse otsustamisoperatsiooniks. Nõnda, kui oleme teadlikud punase värvi laigust, praginast ja soojuse aistingust, otsustame, et need aistingud koos osutavad tuld, ja ütleme, et me tajume tuld. Aga kui me tajumise all mõtleme otsest sensoorset tajumist, siis meie tegelikult ei taju midagi taolist.
Ent just selle otsustamiselemendi sissetungimine tajumisse, mis, võimaldades meile füüsilistes objektides meie poolt eraldatud katkendlike näivuste liitmist, võimaldab meile liita neid ka sel moel, et konstruime midagi, mis on tegelikult erinevad füüsilised objektid, mida reaalselt pole “olemas”. Just nende reaalselt “olematute” füüsiliste objektide konstruimine seletab eksimuse fakti.
Väärtajumise tekitatud raskus. Eksimuse30 seletamise raskus on üks neist raskusist, mis ründab iga katset seletada tajumist realistlikul joonel. Kui me loovutame mõistusele, nii nagu mõned idealistid teevad, võime konstruida täiesti või osaliselt oma tajutavaid objekte, neid n.ö. sünnitades omaenese teadvuse ainesest või lisades osa nendest oma-enese teadvuse ainesest, siis see olm, et ta võib teha vigu konstruides olemasolematut või lisades elemente, milledel pole paarikuid reaalsuses, ei tekita erilist raskust. Mööndavasti aga meil ei oleks sel alusel võimalik kinnitada seda, mida “tervemõistuses” me kindlasti soovitame kinnitada – et mõistuse tajud on täpsed, või et ta ideed on õiged sel määral, mil nad sobivad välisfaktidega otseseks tunnetamiseks, millede abil võiks kindlaks teha tajumiste täpsust või ideede tõepärasust ja avastada nende väärust. Aga idealistlikud teooriad, nagu näeme ühes järgnevas päätükis31 pakuvad oma kriteeriumi tõe ja väära kohta, mis loomulikult sobib idealistliku mõtlemise üldsüsteemiga. Kui aga asume realistlikule seisukohale ja arvame, et mõistuse funktsioon tajumises ei ole konstruimine, vaid uurimine, et tema aktiivsus pole looja oma – kes projitseerib oma sisemuse seest ideid, mida ta siis siirdub tunnetama, aga mis pole mingis mõttes eksisteerimas enne, kui ta neid tunnetab – , vaid pigem helgiheitja oma, mis valgustab maailma, millele ta on suunatud, siis kerkib paratamatult küsimus: kuidas võib ta valgustada seda, mida olemas polegi? Kuidas tõepoolest seletada väärititajumist?
Võiks vastata, et ainult siis, kui omistame mõistusele tajumisel mingi aktiivse funktsiooni, mida ta võib vääriti toimetada. Ta võib talitada seda funktsiooni, minnes kaugemale sellest, mis on tegelikult tajumises antud ülalkirjeldatud viisil, ning pannes kokku mitmesugused katkendlikud andmed üheks täielikuks objektiks, mida aga ei taga need tõigad või mida nad tagavad üheksal juhul kümnest, kuid kümnendal enam mitte.
Eksimuse eriomane joon paistab olevat see, et näivused, mida mõistus arvab osutavat teatavat füüsilist objekti, toimivad petturitena ja tegelikult tähendavad teist objekti.
Seda võib kõige selgemalt näha juhtudel, mil asjade näivusi on sihilikult pandud toimima petturitena, nagu näiteks mänguvastase petmise eesmärgil. Nii näiteks tennisemängus oletab vastuvõtja tavaliselt palli lendu pakkuvat osutuse oma tagasipõrkumise viisist. Mõistus tegelikult konstruib ette palli põrkumise tema lennu poolt pakutud andmetest. Kuid otsemaid servija, andes pallile vintliikumise, põhjustab sellesama näiva lennu tootma erinevat tulemust, ja järelikult mõistus satub eksitusse just seepärast, et läheb kaugemale temale pakutud näivustest ning teeb nendest väära konstruktsiooni.
Kokkuvõte. Ülaltoodu moodustab lühikese ülevaate “tervemõistusliku” realismi argumentidest, mis püüab säilitada need kaks seisukohta – et välismaailm koosneb füüsilisist objektest ja et meeleline kogemus on protsess, mis neid otseselt ilmutab kogeva isiku mõistusele. Ei ole suur nende filosoofide arv, keda tänapäeval võiks tabada säilitamas neid seisukohti. Tähendab, meil tuleb nüüd vaadelda põhjusi, mis on viinud paljud kaasaegsed filosoofid loobumisele katsest toetada “tervemõistuse” naiivseid eeldusi. Need on ühtlasi ka põhjused, mis on andnud lisatõuke omaks võtta see realismi arenenum vorm, mis kinnitab, et meie otsese tajumise aktide vahetud objektid on meelteandmed ja mitte füüsilised objektid.
Kui suures ulatuses tajutakse objekti? Alakem kaalutlemisest, mida siis toob endaga kaasa vasttehtud oletus, et tajumises mõistus läheb kaugemale katkendlikest andmeist, milledega meid meie meeled varustavad, ja passitab nad kokku, et kujundada füüsilisi objekte. Mis on siis see, mida selle vaate järgi oletatakse juhtuvat teataval kindlal puhul, puhul, mil mind öeldakse tajuvat lauda? Vaadelgem seda juhtumit pisut detailsemalt, kui oleme seni teinud. Kui vaatlen lauda normaalsest asendist, siis see, mis tegelikult asetseb minu vaateväljas, on paar jalgu, etteulatuv serv päälse all, osa päälse pinnast, päälispinna äär ja vast raasukene alumisest küljest. Praktilises elus ma ometi oletan, et näen ja kindlasti teen väiteid nii, nagu oleksin näinud tervet lauda. Tähendab, selle vaate järgi on terve laud osalt taju ning osalt mentaalne konstruktsioon, kusjuures mõistus läheb kaugemale temale tegelikult esitatud andmeist ja hangib puuduva osa nende laudade mälestustest, mida ta on näinud minevikus, ja nende koetise ning käitumisviisi tähelepanekuist minevikus. Nõnda tajuti siis tegelikult laua kogutaju tuuma, just nagu oleks see antud väljastpoolt; ülejäänu nõutab mõistus, mis automaatselt rüütab tuuma mälust ning assotsiatsioonist kasvanud lisanditega. Teisisõnu, tegelikult nähtud katkend vihjab tervele või on selle esindaja ja mõistus, mis täheldab esindamist, on otsemaid valmis järgnema vihjele ning valama sisse oma varudest selle sisu, mida esindatakse.
Füüsiline objekt tunnetamatu substantsina. Esimesel pilgul tundub see kirjeldus piisavalt sirgjooneline, kuid temas kätkeb kaks raskust. Esiteks mööndakse, et see laud, mida mina ütlen ennast tajuvat, on liitlaud. Meid kästakse uskuda, et osa temast on tegelikult antud minu meeltele, teise osa on nõutanud minu mõistus. Aga kas ma olen võimeline üht osa teisest eraldama? Ei ole. Tähendab, ma ei saa siis väita teataval määral kindlalt ühestki osast, et ta on minu meeltele antud väljastpoolt, teisisõnu, et teda ei ole hankinud minu mõistus. Aga kui ma seda ei saa, siis pole mul võimalik anda vastust idealistile, kes ütleb mulle, et seda kõike hangib mu mõistus või et see on mu mõistuses. Teiseks, kui nii, nagu mööndakse, on olemas erinevus nende katkendlike andmete vahel, mida ma otseselt tajun meelelises kogemuses, ja füüsilise objekti vahel, millele nad öeldakse kuuluvat, mis laadi tunnetust on mul siis füüsilisest objektist? Kas ma tunnetan teda oma meelte abil? Oletatavasti mitte, vähemalt mitte tervenisti. Kui tahes kangesti ma iganes püüaksin, mul üksnes õnnestuks otseselt tajuda rohkem katkendlikke