Kokkuvõtte raskused. Lahkarvamused, mis on ilmnenud realistide mõtlemises, eriti viimaseil aastail, teevad raskeks anda temast kokkuvõtet. Meil ei tule ju esitada ainult ühe koolkonna mõttekäiku, vaid erisuguste mõtlejate vaateid ja mis tahes valik nendest näiks tingimata mõnel määral meelevaldne. Sobiva raamistiku käsitlemiseks võimaldavad siiski Berkeley filosoofia saavutatud kaks lõppotsustust, nimelt, lõppotsustus, et eksisteerida on olla kas mõistus või idee mõnes mõistuses – see tähendab, et eksisteerib ainult mõistusi ja ideid mõistustes – ja lõppotsustus, et meil on ideid lihtsaist, separaatseist meelelisist omadusist, valevusest, magususest, kõvadusest jne., mitte aga füüsilisist asjust. Esimene lõppotsustus on selline, mida eitaksid kõik realistid, ja me algame selle eituse mõnede põhjendite arutlemisega. Teise aktsepteeriks hulk realiste reservatsiooniga, et “lihtsate, separaatsete meeleliste omaduste” asemel tuleb lugeda “meelteandmed, mida iseloomustavad lihtsad, separaatsed meelelised omadused”, kusjuures sellised meelteandmed ehk sensumid, nagu neid vahel nimetatakse, ei ole ideed mõistustes ega füüsilised objektid, vaid teatavad üksikud füüsilised juhtumused, nagu värvilaigud ja helilöögid. Idealismi kummutamise juurest siirdume andma näiteid mõningatest argumentidest, mida realistid on esildanud selle teise lõppotsustuse kasuks, ja püüame näidata, kuidas kohatud raskuste tõttu ponnistuses püstitada seda, mida võiks nimetada “tervemõistuslikuks” realismiks, on suures ulatuses tulnud teda asendama meelteandmete tüüpi realism, mis mahutab endasse Berkeley teise lõppotsustuse.
On sobiv jagada kahte kategooriasse argumendid, mida realistid on toonud Berkeley subjektiivse idealismi vastu – loogilisteks argumentideks ja psühholoogilisteks. Jaotus pole küll selgepiiriline, kuid ta on tulus selleks, et näidata, kuidas võib jõuda kahest üsna erinevast suunast sellele lõppotsustusele, et see, mida tunnetatakse meeltekogemuses, ei sõltu tunnetaja mõistusest. Enamik järgnevaid argumente, eriti esimese kategooria omad, esinevad ühel või teisel kujul prof. G. E. Moore’i teostes, kes, nagu ülal mainitud, oli üks esimestest Inglise filosoofide hulgas mõjusamalt kallale kippuma valitsevale idealistlikule filosoofiale.
Kavatsen asetada need väljapaistvale kohale, sest nad on tüüpilised teatavat liiki filosoofilisele mõtlemisele, milles prof. Moore on meister. Sellist tüüpi mõtlemise sihiks on näidata, et teatav kindel kriitilisel arutlemisel olev seisukoht, kui teda adekvaatselt analüüsida, sisaldab vasturääkivuse endale või rajaneb mõnel päris ilmselt vääral eeldusel. Siiski on soovitav hoiatada neid lugejaid, kes esmakordselt teevad tutvust filosoofiaga, et nende puhtloogiliste argumentide tähtsust pole alati hõlbus taibata ja isegi taibatud pääst tunduvad nad paljudele erakordselt mitteveenvad. Ja muudki peale nende, kellele filosoofiline mõtteviis on harjumatu, tunnistavad, et neid ei veena sedaliiki argumentatsioon koguni siis, kui nad pole suutelised avastama vigu tegelikes argumentides või leidma neile kohaseid vastuseid. Arvan, et see, mis mängib siin otsustavat osa, on suurel määral temperamendi ja maailmavaate küsimus. Leidub alati neid, kellele puhtloogilist laadi siduvusega kaalutlused paistavad viljatud ja mitteveenvad, kuid sellise hoiaku olemasolu ei nõrgesta veel paratamatult loogilise argumentatsiooni siduvust.
1. Peituv lõputu regress. Arutlegem Berkeley seisukohta, et asja eksistents seisneb tema tajutudolemises, et tema esse (kasutan ladina fraasi, mille varal seda seisukohta tavaliselt väljendatakse) on percipi. Kui üks asi eksisteerib, siis on ta reaalne. Tähendab, kui Berkeleyl on õigus, siis olla reaalne võrdub tajutudolemisega – see tähendab, võrdub tajumise objektiks olemisega. Millise tajumise, kas reaalse või mittereaalse? Ilmselt reaalse tajumise, sest ütelda, et reaalse asja definitsiooniks on “asi, mis on ebareaalse tajumise objekt”, on mõttetu. Tähendab siis, selleks, et asi oleks reaalne, peab ta Berkeley arvates olema reaalse tajumise objekt. Mis on reaalne tajumine? Berkeley reaalsuse definitsiooni järgi on reaalne tajumine see, mis on tajumise objektiks. Seda teist tajumist, mille objektiks on reaalne tajumine, nimetame tajumine2. Kas tajumine2 on reaalne või mitte? Ilmselt ta on reaalne. Milles siis seisneb tajumise2 reaalsus? Kui Berkeley seisukoht on õige, siis see seisneb tajumise objektiks olemises. Seda nimetame tajumine3. Meie valem käib nüüd nii: Asi on reaalne niikaugelt, kui ta on tajumise objektiks, mis on reaalne niikaugelt, kui ta on tajumise2 objektiks, mis on reaalne niikaugelt, kui ta on tajumise3 objektiks, ja nii lõpmatult edasi. Seega sisaldab siis Berkeley reaalsuse definitsioon endas nn. lõputu regressi. See ei tähenda veel, et definitsioon oleks paratamatult väär, kuid ta moodustab kindlasti ühe võimsa vastuväite sellele. Liiatigi ei paista olevat mingit alust oletada, et Berkeley ise kunagi oleks aimanud midagi sellist.19
2. Vigane argumentatsioon eelduselt lõpptulemusele. Realistid on süüdistanud subjektiivse idealismi seisukohta selles, et ta rajab väära lõppotsustuse õigele eeldusele. Õige eeldus on: “On võimatu avastada midagi, mis ei ole tunnetatav”, sest ta saab tunnetatavaks juba avastamisprotsessi kaudu. Sellest eeldusest järgneb, et on võimatu kindlalt selgitada, milliseid karakteristikuid asjul on siis, kui neid ei tunnetata. Idealist siirdub siis väärotsustusele: “Asjadel ei ole karakteristikuid, kui neid ei tunnetata, seepärast on tunnetatudolemise karakteristik see, mis moodustab nende eksistentsi; seepärast asjad eksisteerivad ainult siis, kui neid tunnetatakse.”
Kuid tegelikult ei järeldu sellest idealistlikku lõppotsustust. Ainus lõppotsustus, mida paikapidavalt võib rajada ülalmainitud eeldusele, on, et “kõik tunnetatavad asjad on tunnetatavad”. See on truism ja niivõrd kui idealistlik argumentatsioon väidab rohkem kui seda, tegelikult niivõrd kui ta tuletab sellest oma lõppotsustuse, ta saavutab selle tulemuse, pookides truismile külge vale, nimelt vale “kõiki asju tunnetatakse”. Kuid olmast, et meie ei saa alati või koguni tavaliselt mitte ütelda, milliseid karakteristikuid on asjul siis, kui neid ei tunnetata, ei järgne sellepärast veel, et kõiki asju tunnetatakse. Ega paista ka alati asi olevat nii, et meie ei saa ütelda, millised karateristikud on asjul, kui neid ei tunnetata. Näiteks võime väita arvust, mis on nii suur, et temast pole kunagi mõeldud, järgmise karakteristiku: “Küsimuses oleval arvul on karakteristikuks olla pool ühest täisarvust.”20
3. Mis õieti on mõistuse “sees”? Vaadelgem nüüd natuke lähemalt tajumiseks nimetatud protsessi. Mida ta siis õieti mahutab? Järgnev vastus sellele küsimusele rajaneb suurel määral esmaselt prof. G. E. Moore’i poolt mõistutatud analüüsile.
On selge, et millal iganes mul on mingit liiki kogemus, kas ma siis näen und, mõtlen, näen hallutsinatsioone või lihtsalt tajun, siis midagi nähakse unes, millestki mõeldakse, midagi hallutsineerub, midagi tajutakse ja mu mõistusel on mingi suhe selle miskiga. Keskendugem juhule, mil seda midagi tajutakse – see tähendab, seda peetakse miskiks välismaailma kuuluvaks, mis on ligipääsetav minu meeltele. Et jätan pärastiseks arutlemiseks küsimuse, mis on see miski, nimetan teda esialgu end millegagi sidumata lihtsalt X. Nüüd aga väidavad subjektiivsed idealistid, et see X on üks mõistuses olev idee, ja küsimus, millega meil otsemaid tuleb tegemist, on see, kas see väide on õige. Võime alata tähendades, et mõistuse suhe X-iga on säärane, mis varieerub. Näiteks, X-i nägemise või kuulmise kogemus on päris ilmselt erinev tema mäletamise või kujutlemise kogemusest. Tuli, mida mäletan külmetades, ei soojenda, road, mida õrnalt kujutlen näljas olles, ei toida mind. Teisisõnu, mäletatud ning kujuteldud asjade kausaalne tulemus erineb tajutud asjade kausaalsest tulemusest. Nüüd aga on selge, et mõistusel on mingi suhe asjadega, mida ta kujutleb ning mäletab, sest muidu ta ei saaks teha otsuseid nende kohta. Paistab järgnevat, et suhe, mis mõistusel on tema