Siiski ei mängi füüsika mingit osa subjektiivses idealismis. Ükskõik, kas need kaalutlused, mis tulenevad moodsast füüsikast, õigustavalt või õigustamatult võivad taluda idealistlikku konstruktsiooni, mida mõned teadlased neile asetavad, ilmne on siiski, et neid ei saa kutsuda abiks subjektiivse idealismi pooldajad. Need kas on või pole argumendid füsioloogilise solipsismi kasuks, s.o. selle vaate kasuks, et maailma, mida tunnetame, piiravad meie oma kehades toimuvad sündmused ja et tunnetus nendega piirdub. Aga neist ei tulene midagi psühholoogilise solipsismi kasuks, s.o. vaate kasuks, et maailm, mida tunnetame, on piiratud ja piirdub sündmustega, mis toimuvad meie oma teadvuses.
Ja nad ei või seda järgmistel põhjustel: kui subjektiivne idealism on tõsi, pole olemas materiaalseid asju maailmas, või, kui on olemas selliseid asju, siis neid pole võimalik tunnetada. Kuid objektid on materiaalsed asjad; seda on valguse kiired, atmosfääri lained, meeleorganid, närvid, närvide sõnumikud, ajud ja elusrakud. Seepärast, kui subjektiivne idealism on tõsi, siis need asjad oleksid vaid ideed füüsiku mõistuses. Tähendab, kui neid võtta füüsiliste asjadena, siis on nad illusioonid. Ent teadus peab neid asju kindlasti niihästi reaalseiks kui ka füüsilisteks ja võttes neid reaalseina ning füüsilistena ja kasutades neid hammasratasteks väga keerukas tajumismehhanismis, mida kirjeldavad füüsika ja füsioloogia, jõuab teadus neile lõpptulemusile, mida oleme juba vaadelnud.
Seega, ehkki tegelikult võib olla nii, et me tunnetame ainult sündmusi, mis toimuvad meie kehas ja pääajus (ehkki pole selge, kuidas me siis võime – kui me tõesti võime – ka tunnetada valguskiiri, aatomeid, elektrone ja teisi füüsiku maailma elanikke, mille abil on ehitatud üles lõppotsustus, et me tunnetame ainult kehas ja ajus toimuvaid sündmusi), me ei saa abiks võtta seda lõppotsustust ega selle põhjendeid subjektiivse idealismi toetamiseks. Liiatigi, meie ei tohi, kui tahame argumentida idealismi kasuks, alata seega, et võtame reaalseks füüsilise närvi- ja ajumehhanismi, mida eeldavad füüsika ning füsioloogia, mis aga (kui aktsepteerime subjektiivse idealismi lõppotsustused) pole füüsiline. Sel punktil on teatav tähtsus kaasajal, sest mõned teadlased väidavad praegu, et moodsa füüsika uuringud toetavad idealismi lõppotsustusi.15 Hetk järelemõtlemist näitab, et kui seega mõeldakse subjektiivset idealismi, on see nõudlus aluseta. Ta on tõesti mõttetu. Sest kui subjektiivsel idealismil on õigus selles, mida ta väidab, ei koosne füüsiku maailm mitte vähem kui need meetodidki, millede varal ta seda uurib, ideedest ta mõistuses. Aga kui asi on nii, siis ei saa kuidagi olla õige ükski lõppotsustus, millele ta jõuab oletades, et mateeria on reaalne. Teiste sõnadega, kui iga asi on idee kellegi mõistuses, siis on ka füüsika maailm idee kellegi mõistuses. See pole füüsika lõppotsustus, vaid üks idealismi postulaat. Kas see postulaat on õige? Peamegi nüüd pöörduma selle küsimuse juurde.
Filosoofe Locke’i, Berkeleyt ja Hume’i tuleks lugeda selles päätükis käidud argumentimissuuna avardamiseks. Olulisemad raamatud on:
LOCKE. Essay Concerning Human Understanding.
BERKELEY. A Treatise Concerning the Principles of Human Knowledge.
Three Dialogues between Hylas and Philonous.
HUME. A Treatise of Human Nature.
Berkeley ja Hume on saadaval Everyman Edition’i köiteis. Igal köitel on A. D. Lindsay sissejuhatus. Kõik need kolm filosoofi on võrdlemisi kerged lugeda. Parim kommentaar on C. R. Morrise “Locke, Berkeley and Hume”.
*III. MIDA ME TUNNETAME VÄLISMAAILMAST?
3. Realismi vastus
Sissejuhatavat: Realismi ürgus. Seisukoht, millele jõuti viimase päätüki lõpus, pole see, millel seisaksid praegu paljud filosoofid. Põhjused selle hülgamiseks jagunevad kaheks üsna erinevaks kategooriaks. Esiteks, on palju filosoofe, kes, pidades tõeks, et mis iganes eksisteerib, peab olema kas mõistus või mõte või vähemalt sama laadi kui mõistus ja mõte, siiski eitavad, et eksisteerida tähendab olla idee või mõte üksikisiku ajus. Kant näiteks esitas argumente näitamaks, et mis iganes võib olla tunnetatav, sisaldab mõningaid mentaalseid elemente, kuid need elemendid on üldised ja omased kõigile inimmõistustele ja mitte teatavad üksikud sündmused teatavais üksikuis mõistustes. Hegel jälle püüdis näidata, et universum on mõtte universum ja mis iganes eksisteerib, on mõtte aspekt. Asjad, mida mõistus tunnetab, on selle vaate järgi niisamuti nagu mõistus, mis neid tunnetab, mõtte üksikud aspektid või väljendused. Kant’i ja Hegeli vaateid kirjeldatakse järgnevais päätükes.16 Neid tuntakse harilikult objektiivse idealismina, et eraldada neid Berkeley subjektiivsest idealismist, mis, nagu nägime, peab tõeks, et väljenduse “füüsiline asi eksisteerib” tähendus on, et teatavad ideed esinevad teatava üksikisiku ehk “subjekti” mõistuses või on sellest sõltuvad. Niivõrd kui filosoofid on järginud seda, mida tuntakse idealistliku traditsioonina – ja enamik filosoofe Kantist saadik on pidanud tõeks idealismi paljudest vormidest ühte või teist – nad on siiski pigem omaks võtnud Kanti või Hegeli objektiivse idealismi kui Berkeley subjektiivse idealismi.
XIX sajandil domineeris Hegeli filosoofia. XX sajandi algaastail aga võis näha reaktsiooni kogu idealistliku mõtteviisi vastu. See reaktsioon algas Inglismaal prof. G. E. Moore’i kuulsa, esmakordselt 1903. aastal ilmunud artikli “The Refutation of Idealism” avaldamist, milles ta tõi esile teatavad eksitused argumentides, mida Berkeley esitas toetamaks lõppotsustust, et “olla” on sama, mis “olla tajutud”, teisisõnu, “olemine” ja “tajutud olemine” on sünonüümsed terminid. Moore’i esimesele tööle järgnes rida teisi, milles kogu tajumise probleem võeti teravale kriitilisele analüüsimisele, mille tulemused äärmiselt raskendasid püsida sellel idealistlikul seisukohal, et see, mida tajutakse, on tingimata sõltuv oma olemises kellegi mõistusest. Prof. Moore’i vaated leidsid rea pooldajaid küll Inglismaal, küll Ühendriikides, tulemusega, et tekkis midagi, mis mõnd aega figureeris filosoofilise mõtlemise kindla koolkonnana – moodsa realismi koolkond. Inglise realistide keskel on väljapaistvaiks prof. G. E. Moore, Bertrand Russell,17 prof. C. D. Broad ja prof. John Laird. Ameerika professoreist peetakse Holti, Montague’d ja Perryt, kes töötasid koos ühise filosoofilise töö kallal, mis on tuntud nime all “The New Realism” (esimest korda avaldatud 1912. a.), realistide vaadete juhtivaiks esindajaiks.
Realismi vormid. Teatavat aega säilitasid moodsad realistid rahuldava üksmeelsuse tähtsate filosoofiliste probleemide suhtes. Näiteks nad kõik nõustusid, et see, mida otseselt tunnetatakse meeltekogemuse kaudu, pole üheski mõttes sõltuv tunnetaja mõistusest. See tähendab, nad kõik ühtusid idealismi hüljates. Aga kui tuli koondada tähelepanu sellele probleemile, mida täpselt tuntakse tajumises, hakati laialt arutama küsimust, kas (ehkki tunnetatava omadused olid mõistusest sõltumatud) nad siiski ei võiks sõltuda tajuja kehast, eriti ta ajust, närvidest ja meeleorganeist. Selle küsimuse tekkimisega hakkavad ilmsiks tulema tähtsad erinevused realismi teoorias. Mõned, keda võiksime sobivalt nimetada “tervemõistuslikeks” realistideks, väitsid, et see, mida tajuti, oli füüsiline objekt, isegi kui seda objekti nähti vaid osaliselt ja mõnel juhul petlikult. Teised asusid seisukohal, et mida tajuti, polnud üldse füüsiline