Hume’i kriteeriumi mittepiisavus. Jäänud ilma välise suhtumuse kriteeriumist, peab Hume paratamatult tagasi minema endasisese erinevuse kriteeriumi juurde ja leiab selle “elavuse astmes”. See pole rahuldav kriteerium ja, nagu Hume ise nõustub, see variseb kokku äärjuhtudel, mil kujutelmadel on sama kõrge elavuse ja ägeduse aste kui aistinguil. Et tsiteerida üht juhtu, mis on antud Bertrand Russelli poolt – Macbeth räägib “sellest nõuandest, mille hirmus pilt rebib lahti mu juuksed ja sunnib mu paigalistuva südame koputama ribide pihta, vastupidi loomulikule viisile”. On raske kujutella aistingut, mil oleks ägedam mõju kui Macbethi põueoda kujutelmal.
Tähendab, lõppeks pole siin mingit rahuldavat eristamisvõimalust nende mentaalsete sisude vahel, mis Hume’i arvates moodustavad meie tunnetuse. Ta on öelnud meile, et kogemused on meil meie oma mentaalseist olekuist. Ühtesid, mis on ägedamad kui teised, kutsume muljeteks ja usume neil olevat välise põhjuse; aga me ei tunneta seda välist põhjust. Tähendab siis siiani Hume toetab esimest Berkeley kahest päämisest seisukohast, seda, mida nimetasime (A).
Ideede assotsiatsioon. Hume tunnustab ka Berkeley teist seisukohta (B). Meie muljed ja ideed on, arvab ta, katkendlikud ja isoleeritud, nad pole seostatud, kui tulevad mõistusse, ja mõistus, mida ta ei pea aktiivseks, vaid passiivseks, ei seosta neid ise. “Kõik meie distinktsed tajud on distinktsed eksistentsid,” ütleb Hume ja jätkab, “mõistus iialgi ei taju mingit reaalset nidusust distinktsete eksistentside vahel.” Kuidas siis, võib nüüd küsida, tuleme üldse toime mõtlemisega, sest mõtlemine ilmselt eeldab mingisugust nidusust meie ideede vahel – nidusust, mille tõttu me võime moodustada arutlemise ahelikke? Seepärast, ütleb Hume, et mõned meie muljed tulevad habituaalselt koos. Näiteks magususe, nelinurksuse, kareduse ja valge värvuse muljed tulevad koos ja selle tulemusena me mõtleme suhkrust. Kuid pole midagi paratamatut selles “koostulekus”. Hume räägib “mingist ühendussidemest… mingist sidestavast omadusest, mille kaudu üks idee loomulikult toob kaasa teise”. Aga ühendav printsiip pole rohkem kui “tasane jõud, mis tavaliselt”, mitte universaalselt, “valitseb” ja ta on tingitud mõistuse tegevusest. Kõik, mis võime öelda, on, et mõned muljed kalduvad juba loomulikult tekkima sagarakaupa ja selle tulemusena meie kujundame idee füüsilisest asjast. Aga iga hetk võib valitsev sagarvorm lakata ja temale võib järgneda hoopis erinev. Kuna mõistus on täiesti passiivne, on ta abitu ses asjas ja tal pole mingit kontrolli sagarate üle, mis annavad meile meie ideed sellest, mida nimetatakse maailmaks.
Selle doktriini, mis on tuntud “ideede assotsiatsioonina”, lõpptulemused on suure tähtsusega. Nende hulgas on põhjuse ja tulemuse seaduse nõndanimetatatud paratamatuse eitamine – seegi on Hume’i jaoks vaid “mõistuse piiritletus”, teatavate ideede assotsiatsiooni eriline juhtum, nimelt põhjuse ja tulemuse ideede, mis harilikult käivad koos, – ja Mina ühtsuse eitamine. Neid lõpptulemusi kirjeldatakse üksikasjalisemalt hilisemates päätükkides.10 Praegu pean rõhutama Hume’i tunnustust Berkeley teisele printsiibile (B), nimelt, et mida me tunnetame aistingutes, pole füüsiliste asjade muljed, vaid isoleeritud omaduste muljed. See tähendab, mitte suhkrutükkide ideed, vaid kareduse, kõvaduse, magususe ja valge värvuse muljed.
Hume’i Mina analüüsi tulemus. Võib mõne sõna lisada Hume’i Mina analüüsi (mida hiljem detailsemalt arutletakse)11 tähtsuse kohta käesoleva diskussiooni teemale. Üldiselt rääkides selle analüüsi tulemuseks on Mina elimineerimine ja selle asendamine psühholoogiliste olekute järgnevusega, nimelt nendega, mida normaalselt loetakse kuuluvat Minale. Hume ei eita, et on olemas teadvuse vool, mis koosneb sellistest psühholoogilistest juhtumustest, nagu tujud, kartused, lootused, soovid, mõtted, ideed ja aistingud. See tähendab, et Hume’i jaoks pole enam mingit ühendavat, pidevat Mina, kellel oleksid tujud, kes kardaks, kes loodaks, kes sooviks, kes mõtleks ja kogeks ideid ja aistinguid.
Mis järgneb siit? Pöördugem hetkeks tagasi kolme entiteedi juurde, mida postuleerib Locke’i tajumisteooria (vt. lk. 34): (M) tunnetav mõistus, (I) tunnetatavad ideed ja (O) objektid, mis põhjustavad ideid. Berkeley, nagu nägime, kõrvaldab (O), või pigem asendab (O) Jumala mõistusega. Aga nagu me juba oleme rõhutanud, Jumala mõistuse oletamine ei sobi eeldusega, et kogu meie tunnetus tuleb meeltekogemuse läbi, ja Hume keeldub abi otsimast Berkeley sepitsusest, kuidas jalul hoida maailma olemasolu sellal, kui me teda ei taju. Tähendab, Hume siis lõplikult kõrvaldab (O). Aga oma Mina analüüsi kaudu kõrvaldab ta ka (M), tunnetava mõistuse, jättes ainult (I). Ideed Hume’i arvates on ainult tunnetatavad. See tähendab, nad on teadlikud ideed, kuid pole ideede tunnetamiseks mingit mõistust või Mina, mis oleks hoopis muud kui tunnetatavad ideed või lisaks nendele. Seepärast minu maailm, niivõrd kui on või võib olla tema tunnetamist, laguneb tunnetatavate ideede järgnevuseks, mis pole millegi ideed ja mida vaid viisakuse pärast nimetatakse “minu omadeks”.
Solipsism. Seda subjektiivse idealismi ehk mentalismi teooria loogilist edasiarendust tavaliselt tuntakse solipsismina. Solipsismi võib kirjeldada kui vaadet, mille järgi seepärast, et kogu meie tunnetus koosneb meie oma mentaalsete olekute tunnetusest, ei saa tunnetada eksisteerivat midagi, mis on muud kui meie mentaalsed olekud. Nüüd aga pole alust väita miski taolise olemasolu, mida ei saa tunnetada. Seepärast minu vaimsed olekud moodustavad universumi, kui tahes palju ma teaksingi vastupidist. Kas on veel olemas midagi lisaks neile, pole ma suuteline ütlema, sest olles täielikult suletud iseenese ideede ringi, igaveseks vangistatud oma kogemuse vanglasse, ma ei suuda tungida läbi ta seintest.
Pole põhjust, nii palju kui ma tean, mõtelda, et see lõpptulemus oleks õige. Siiski on seda äärmiselt raske kummutada, nii raske, et paljud arvavad selle olevat loogiliselt kummutamatu.12 See on aga siiski selle arengujoone perfektselt loogiline lõpptulemus, mis algab Locke’iga, kes kasutab meie poolt asjades tajutud omaduste näivat suhtumuslikkust tajuja mõistusega alusena õigustamaks deduktsiooni, et see, mida tajub tajuja, on kuidagiviisi tema mõistuse sees. Tähendab siis, kui meil tuleb katsetada lahti saada solipsismist, peame just sellele deduktsioonile keskendama oma tähelepanu. Filosoofide mõnede katsetuste üldjooned antakse järgnevas päätükis.
Moodsa füüsika relevantsus. Peab toime tulema veel ühe punktiga, enne kui saame lõpetada selle. Mul on olnud juhust eelnenud argumentide mitmel arendusastmel kasutada teaduslikust tajumismehhanismi kirjeldusest saadud kaalutlusi. Fakt, et peab mööduma teatav ajavahemik, enne kui valguskiired, mis tulevad mingilt esemelt, jõuavad minu silma võrkkestani, mõistutab näiteks, et see, mida me näeme, ei saa reaalselt olla see ese, sest ta võib olla lakanud eksisteerimast selle aja jooksul. Omakorda see fakt, et ma olen vaid teadlik stiimulitest, mille on vastu võtnud mu meeleorganid pärast teatavaid sündmusi mu närvisüsteemis ja pääajus, mõistutades niiöelda, et just need sündmused mu ajus on põhjustanud mu teadlikuks saamise, on viinud mõned mõtlejad lõppotsustusele, et niivõrd, kui asi puutub minu välismaailma