Teine lõppotsustus, mis (vaadeldud ajalooliselt) on tõmmanud endale vähem tähelepanu, aga mille mõju pärastisele filosoofiale on olnud kaugeleulatuv, on (B), et ideed meie mõistuses, milledeks meie tunnetus välisilmast end lahutab, on lihtsate omaduste ideed. Meie nõndanimetatud sensoorne tunnetus, väidab Berkeley, on alati meie oma ideede tunnetamine ja need ideed on omaduste, mitte asjade ideed. Tunnustatavasti me usume endil olevat hulka erinevaid ideid üksikust substantsiaalsest asjast. See tähendab, me usume, et magususe, kareduse, nelinurksuse ja valge värvuse ideed on kõik sama suhkrutüki ideed. Aga Berkeley rõhutab, et “see, mida ma näen, on ainult värvuste ja valguse mitmekesisus. See, mida ma tunnen, on kõva või pehme, kuum või külm, kare või sile. Mis sarnasust, mis sidet on noil ideedel nendega? Või kuidas on võimalik, et keegi võiks leida põhjust ühe ja sellesama nime andmiseks niiväga erinevate ideede kombinatsioonile enne, kui ta on kogenud nende eksisteerimist koos. “Kui,” lõpetab siis Berkeley, “me vaatleme seda küsimust lähedalt ja täpselt, siis peab tunnistama, et me iialgi ei näe ega kombi üht ja sedasama objekti. See, mida nähakse, on üks asi ja see, mida kombitakse, on teine.” Ainult ebateadliku imanduse tulemusena, ütleks Berkeley, hakkame eeldama, et meie nähtavad ja kombitavad ideed on sama objekti ideed.
Kui ma astun tuppa ja ütlen: “See objekt, mida ma näen, on laud”, siis need mentaalsed protsessid, mis Berkeley järgi on mul mõistuses toimunud, on üldjoontes järgmised: Esiteks on mul visuaalne kogemus kiiskavast, mustast, ovaalsest pinnast, mida Berkeley nimetaks “nähtavaks ideeks”. Siis ma imandan möödunud kogemuse põhjal, et kui astun teatava arvu samme selle läikiva, musta, ovaalse pinna suunas, mis täidab mu nägemisvälja, ja sirutan välja käed, siis on mul teine kogemus, seekord kogemus millestki kõvast, jahedast. Mul on teisisõnu idee, mida Berkeley nimetab “kombitavaks ideeks”; ja seepärast, et kiiskava, musta, ovaalse pinna nähtav idee minevikus on sageli leitud seltsivat kõvaduse ning jaheduse kombitava ideega, imandan ma, et nad on sama asja ideed, ja otsustan, et üksik füüsiline objekt, mis on niihästi must, läikiv ja ovaalne kui ka kõva ja jahe, on minu ideede algallikas. Kui aga kõrvaldame Locke’i substantsi ja võtame omaks Berkeley vaate, et mis iganes eksisteerib, on sõltuv mingist mõistusest, siis ei saa õigustada seda. On tähtis pidada meeles neid kaht Berkeley üldseisukohta. Esiteks seisukohta (A), et mida iganes tunnetatakse, on mingi idee mõistuses, mis tunnetab seda. Korollaariks on siit, et ainult mõistused ja ideed mõistustes eksisteerivad. Ja teiseks seisukoht (B), et meie ideed pole füüsiliste objektide, nagu laudade ideed, vaid aistitavate omaduste, nagu soojuse, kõvaduse, musta värvuse, nelinurksuse jne. ideed.
Millises mõttes füüsilised asjad eksisteerivad? Sageli küsitakse, kas (kui Berkeleyl on õigus) me võime üldse olla kindlad füüsiliste asjade eksisteerimises siis, kui me neid ei taju. Näiteks, kui ma väljun toast, kas oleme Berkeley eeldustele vastavalt õigustatud oletama, et tühi tuba lakkab eksisteerimast ning hakkab eksisteerima uuesti, kui ma taas astun sisse? Berkeley hülgab selle mõistutuse (suggestion). Kõik, mida ta on näidanud, seisneb selles, et eksisteerida on olla idee kellegi mõistuses või olla sõltuv mõistusest. Aga kõnesolev mõistus ei tarvitse tingimata olla minu mõistus, see võiks olla Jumala mõistus. Berkeley järgi ideed, mida tunnetame, tegelikult eksisteerivad sõltumatult meie tunnetusest, sest nad eksisteerivad edasi ideedena Jumala mõistuses. Just sel teel ta püüab vahet teha taju ja kujutelma vahel. Asjad, mida tajun, tulevad mu mõistusse hoolimata sellest, kas ma tahan neid sinna või mitte. Asju, mida ma kujutlen, võib kutsuda ja saata ära soovi kohaselt. Miks see erineb? Seepärast, ütleb Berkeley, et asjad, mida tajun, mis on ideed mu mõistuses, on ka ideed Jumala mõistuses, mida Ta annab edasi minu mõistusse, aga asjad, mida ma kujutlen, eksisteerivad ainult minu enda mõistuses ja lakkavad seepärast eksisteerimast siis, kui ma neid ei kujutle. Selle kogu tervik, mida nimetame välismaailmaks, jätkab seepärast eksisteerimist Berkeley teooria järgi isegi siis, kui me lakkame seda tajumast, sest Jumala tajumine säilitab seda. On siiski selge, et kui me pole mitte valmis järgnema Berkeleyle tuues sisse Jumala mõiste selleks, et anda sõltumatut reaalsust maailmale (mille eksistents tunnetamisest lahusolevana on kummutatud), siis me oleme taandatud seisukohale, et ainukesed asjad, mis eksisteerivad, on meie endi mentaalsed olekud.
Hume’i seisukoht. See on tegelikult David Hume’i (1711–1776) saavutatud seisukoht. Võttes omaks Locke’i ja Berkeley psühholoogia, mille järgi (1) nn. sensoorse tunnetuse objektid on meie oma ideed, ja (2) kogu me tunnetus on tuletatud me ideedest; nõustudes niisiis Berkeleyga kõrvale heitma Locke’i mõiste substantsist, milles oletatakse inherentseks primaarseid omadusi, ta arendab subjektiivse idealistliku seisukoha selle loogilise lõpuni. Näiteks tema tajumisteooria jätab kõrvale Jumala mõiste, kelle teadmine Berkeley filosoofias säilitab minu ideid, kui ma ei mõtle neist. Selles on tal ilmselt õigus. Sest kui me oleme põhjalikud selle vaate vastuvõtmises, et kogu me teadmine on tuletatud meeltekogemuse varal saadud lihtsatest ideedest, peame möönma, et mul pole mingit meelelist kogemust Jumalast. Me ei või niisiis appi kutsuda Tema eksisteerimist säilitama maailma siis, kui me seda ei taju. Seepärast pole, otsustab Hume üldjoontes, mingit põhjust uskuda millegi muu olemasolu kui selle, mida me vahetult tajume.
Muljed ja ideed. Järgides Locke’i ja Berkeleyt, Hume muidugi peab tagatuks, et see, mida tajume, on meie endi mentaalsed olekud. Hume jagab need kahte klassi. On “muljed”, mida saame peamiselt selle kaudu, mida tavaliselt nimetatakse meeleliseks kogemiseks (kirgi ja emotsioone nimetatakse ka “muljeteks”) ja “ideed”. Hume teeb sellise eristamise oma teose “Treatise of Human Nature” esimeses paragrahvis. Lõige on kuulus ja tsiteerimist väärt:
“Kõik inimmõistuse tajud langevad kahte erinevasse liiki, mida ma nimetan muljeteks ja ideedeks. Erinevus nende vahel seisneb jõulisuse ja elavuse määras, millega nad põrkavad mõistuse vastu ning siirduvad meie mõtlemisse või teadvusse. Noid tajusid, mis sisenevad suurima jõulisuse ja ägedusega, võime nimetada muljeteks ja selle nimetuse alla ma mahutan kõik meie aistingud, kired ja emotsioonid, kui nad esimest korda saavad ilmseks hinges. Ja ideede all ma mõtlen tihedaid pilte muljetest meie mõtlemises ja arutlemises. Sellised on näiteks kõik tajud, mida on tekitanud käesolev jutt, välja arvatud ainult need, mis kerkivad esile nägemisest ja kompimisest, ja otsene häämeel või ebamugavus, mida see jutt võib põhjustada. Usun, et ei ole väga vajalik kasutada palju sõnu selle erinevuse seletamiseks. Igaüks ise taipab hõlpsasti vahet tundmise ja mõtlemise vahel. Nende tavalised astmed on kergesti eristatavad, kuigi pole muidugi võimatu, et eri juhtudel nad saavad olla väga lähedased teineteisele. Nõnda unes, palavikus, hullumeelsuses või igas väga ägedas hinge emotsioonis võivad meie ideed läheneda muljetele, nagu teiselt küljelt vahel juhtub, et meie muljed on nii tuhmid ja nõrgad, et me ei saa neid eristada oma ideedest. Aga hoolimata sellest mõnel juhul lähedasest sarnasusest on nad üldiselt nii väga erinevad, et ükski ei kõhkleks paigutada neid erinevate päälkirjade alla ja anda erinevuse tähistamiseks kummalegi eri nimetuse.”
Võib tähele panna, et Hume eristab “muljed” ja “ideed” mitte kasutades selleks nende suhteid muude asjadega, näiteks nende asjadega, mis neid põhjustavad, vaid nende endasiseste omaduste varal. “Endasisene omadus” on omadus, mis asjal on iseenesest, sõltumata tema suhetest mis tahes muu asjaga või kõikide teiste asjadega.9 Lühidalt, see on omadus, mis tal on seetõttu, et ta on tema ise, nii et kui see puuduks, ta ei saaks olla tema ise. Nõnda on siis kulla endasiseseks omaduseks, et tal on raskus ja et ta on kollane. Aga kulla endasiseseks omaduseks pole asjaolu, et ta on väärtuslikum kui hõbe või et ta väärtus peab langema naelsterlingi alusel.
Kuidas eristatakse ideid muljetest. Nüüd aga oleks harilik viis eristada “muljed” “ideedest” (tänapäeval nimetaksime neid vastavalt “aistinguteks” ja “kujutelmadeks”) mitte nende endasiseste omaduste varal, vaid nende suhete varal teiste asjadega. Ütleksime,