Hetk järelemõtlemist näitab selle seisukoha olevat paikapidamatu, sest, kui me ei tunneta reaalsust otseselt, kuidas me siis võime tunnetada, kas meie ideed ühilduvad temaga või mitte? Lihtne analoogia teeb selle arusaadavaks. Oletagem, et saame näha ühe inimese näost teatavat hulka peegeldusi teatavas hulgas eri peegleis, kuid kunagi pole näinud seda nägu ennast. Oletagem edasi, et peeglid peegeldavad nägu erineval kombel, mõni näitab teda tõmmuna, mõni heledana, mõni roosana, mõni kollasena, mõni rõhutab lohke, teised tõstavad kõrgreljeefis välja esileulatuvad jooned, mõned annavad pisut õõnsa, teised pisut kumera mulje. (Igaüks, kes on ennast vaadelnud peeglist, tunnistab, kui erinevad meeldivuse poolest on tema enda representatsioonid, mida eri peeglid seavad tema ette). Siis oletagem, et meilt päritaks, milline neist eri peegleis peegeldunud piltidest on see üks, mis representeerib inimese nägu nii, nagu ta reaalselt on. Leiaksime olevat võimatu seda ütelda, sest iialgi originaali nägemata meil ei oleks midagi, millega võrrelda peegeldusi. Locke’i representatsionalistlik vaade tunnetuse kohta on just sellesama raskuse meelevallas.
Ega ole see, nagu nägi Berkeley, häda ots. Sest mis aluseid on Locke’il üldse välismaailma postuleerida? Kui (M) alati tunnetab (I) – d ja iialgi ei tunneta (O) – d, siis ei saa (M) midagi teada (O) kohta? Iga pingutus hankida tunnetust (O) kohta osutuks tootvat ainult ulatuslikumat (I) – de tunnetust. (O) – d on tegelikult vaid imandused (I) – dest. Aga kui me ei tunneta (O) – sid, siis ei või meie midagi teada (O) – dest, seepärast ei või meie teada, et nende pärisomanduseks on sarnaneda (I) – dele ja nii kaugelt, kui meie kogemus tuleb arvesse, võib maailm koosneda üksnes nendest. Miks siis peaksime vaevaks võtma postuleerida millegi sellise olemasolu, mida me ei tunneta ega saa iial tunnetada ja mis päälegi on totaalselt ebasarnane ainsaile asjule, mida kunagi tunnetame või saame tunnetada, nimelt ideedele (sest kas pole seda midagi oletatud materiaalseks, kuna needsinased ideed on mentaalsed) lihtsalt seks, et ta oleks põhjustajaks ideedele, mida tunnetame. Tegelikult pole mingit vajadust, ütleb Berkeley, postuleerida üldse välisobjekte. Maailm võib väga hästi koosneda mõistustest ja nende ideedest ning nii kaugelt, kui meie kogemus küünib, ei õnnestu meil iialgi avastada muud. Seesama argument, mis kõrvaldab ideede põhjustajaiks oletatud välisobjektid, kõrvaldab ka Locke’i substantsi, millele oletati inherentseiks välisobjektide omadusi.
Berkeley argumendid. Berkeley arvele tulev Locke’i seisukoha edasiarendus seisneb sel kombel siis päämiselt väliste objektide ja substantsi kõrvaldamises. Siiski nõustub Berkeley Locke’i seisukohaga niivõrd, kui see väidab, et see, mida tunnetame, on meie ideed ning need ideed on lihtsate omaduste, näiteks kareduse ja magususe, nelinurksuse ja valevuse ideed, mitte aga füüsiliste asjade, nagu suhkrutükkide ideed. Berkeley on kõik teised filosoofid ületanud nende argumentide jõulisuse ja sobivuse poolest, mida ta esitab vastu “tervemõistuslikule” vaatele, et tajumine viib meid kontakti objektide maailmaga, mis eksisteerib sõltumata sellest, kas me neid tajume. Lugejal, kes soovib tutvuda nende argumentidega, on soovitav lugeda “Three Dialogues between Hylas and Philonous”,8 milles mateeriasse uskuja Hylase väited lammutab üksteise järel mõistuse pooldaja Philonous halastamatu loogikaga. Järgmisest tsitaadist piisab nende mihususe (quality) näitamiseks:
Phil.: Kas sinu arvates seesama kuju ning ulatuvus, mida sa tajud meelte abil, eksisteerib välises objektis või materiaalses substantsis?
Hyl.: Jah!
Phil.: Kas kõigil teistel loomadel on niisama piisavat alust mõtelda samuti sellest kujust ning ulatuvusest, mida nad näevad ja tunnevad?
Hyl.: Kahtlemata, kui neil üldse on mõtlemist.
Phil.: Vasta mulle, Hylas. Kas sa arvad, et meeled kingiti kõigile loomadele nende elu säilitamiseks ja hääoluks? Või anti nad selleks otstarbeks ainult inimestele?
Hyl.: Ma ei tee sellest küsimustki, sest neil on sama otstarve kõigi muude loomade juures.
Phil.: Kui nii, kas siis poleks vajalik, et need võimaldaksid neil tajuda nende oma liikmeid ja neid kehi, mis on suutelised neid kahjustama?
Hyl.: Kindlasti.
Phil.: Seepärast peab siis oletama, et juustulest näeb oma jalga ja sellega võrdseid või isegi sellest väiksemaid asju mingite silmahakkavate mõõdetega kehadena; kuigi sulle nad samal ajal näivad vaevalt märgatavatena või parimal juhul teatava hulga nähtavate punktidena.
Hyl.: Ma ei saa seda salata.
Phil.: Ja juustulestast vähematele olenditele need näiksid veel suurematena.
Hyl.: Küll. Phil.: Niivõrd, et mida sa vaevalt suudad silmata, näib teisele äärmiselt pisikesele loomale hiiglasuure mäena.
Hyl.: Kõike seda ma möönan.
Phil.: Kas üks ja seesama asi võib samal ajal olla iseendast erinevate mõõtmetega?
Hyl.: See oleks absurdne kujutella.
Phil.: Aga sellest, mida sa võtsid aluseks, järgneb, et niihästi sinu kui ka juustulesta enese poolt tajutud ulatuvus, samuti kõik need, mida tajuvad väiksemad loomad, on igaüks juustulesta jala tõeline ulatuvus, see tähendab, et teie oma printsiibid viivad teid absurdsusse.
Hyl.: Selles punktis näib olevat teatud raskus.
Phil.: Jällegi, eks sa ole õigeks tunnistanud, et mis tahes objekti ühtki reaalset inherentset pärisomadust ei saa muuta ilma mingi muutuseta asjas endas?
Hyl.: Küll.
Phil.: Aga kui me läheneme objektile või eemaldume temast, muutub nähtavuse ulatuvus, olles ühel kaugusel kümme või sada korda suurem kui teisel. Kas sellest ei järgne siis samuti, et see ei ole objektile reaalselt inherentne?
Hyl.: Olen kimbatuses, mida arvata.
Phil.: Su otsus saab varsti kindlaks, kui söandad mõtelda selle omaduse suhtes niisama vabalt, kui oled mõelnud muude suhtes. Kas meie ei tunnustanud tubli argumendina, et vees pole soojust ega külmust, sest vesi tundus soe ühele ja külm teisele käele?
Hyl.: Seda küll.
Phil.: Eks ole just seesama lugu otsustada, et mingis objektis pole mingit ulatuvust ega kuju, sest ühele silmale ta paistab väiksena, siledana ja ümmargusena, kuna samal ajal teisele näib suurena, konarlikuna ja nurgelisena?
Hyl.: Täpselt sama. Kuid kas see viimane fakt kunagi esineb?
Phil.: Võid igal ajal katsetada, vaadeldes ühe palja silmaga ja teisega läbi mikroskoobi.
Hyl.: Ma ei tea kuidas seda vaadet õigustada ja siiski mul on vastumeelt loobuda ulatuvusest. Näen nii palju veidraid tulemusi järgnevat niisugusele mööndele.
Phil.: Veidraid, ütled sa? Pärast juba tehtud mööndusi ma loodan, sa ei põrku millegi eest tagasi, olgugi see veider. Aga teisest küljest, kas ei paistaks väga veidrana, kui üldine arutluskäik, mis hõlmab kõiki teisi aistitavaid omadusi, ei hõlmaks ulatuvustki? Kui lubada, et mittetajuvas substantsis ei eksisteeri ühtki ideed ega midagi ideetaolist, siis kindlasti järgneb, et mitte mingisugune kuju ega ulatuvuse moodus, mida võime kas tajuda või kujutella, või millest meil võib olla mingi idee, ei saa olla reaalselt inherentne aines; rääkimata erilisest raskusest, mis peab olema kujutella ulatuvuse substraadina mingit materiaalset substantsi (Berkeley mõtleb Locke’i substantsist), mis eelneb ulatuvusele ja on sellest erinev. Olgu aistitav omadus milline tahes, kuju, heli või värvus, ühtmoodi võimatu paistab ikkagi, et ta oleleb selles, mis teda ei taju.
Berkeley lõppotsustused. Berkeley filosoofia lõpeb kahte päämisse seisukohta. Esimese (A) mõte on, et kuna kõik omadused, mida asjades tajume, on sõltuvad meie meeltest, ja kuna toores, iseloomustavate joonteta substants, mida Locke kujutles omaduste tõena, on