Pealegi polnud Benil üldse raha. Nojah, tal oli taskus neli dollarit ja kolmkümmend senti, aga sellega tema nädala varud ka piirdusid. Nende perekonnal polnud sääste. Nende pangaarve oli pidevalt peaaegu tühi; kord oli Ben juhtunud nägema pangateadet, kus vabade vahendite all seisis dollar ja kümme senti – viieliikmelise perekonna käsutuses oli siis isegi vähem sellest, mis tal praegu jakitaskus kõlksus. Tema ema lihtsalt ei osanud farmi majandada, ta oli täiesti lootusetu. Ta laenas kelleltki veoki, et viia nisukoorem elevaatorisse, kuid see ei toonud mitte midagi sisse – nisu kasvatamine osutus kallimaks kui selle müügist saadud tulu –, ja isegi kui tal õnnestus midagi teenida, läks see vanade võlgade katteks. Näljahunt varitseb ukse taga, tavatses ema ikka öelda, ja väiksest peast oli Ben elavalt ette kujutanud, kuidas emps seisab tagauksel ja viskab hundile krabisevaid rohelisi rahatähti, hunt püüab need õhust kinni ja vohmib sisse, nagu sööks lihakäntsakaid. Raha oli alati otsas.
Kas siis keegi ei tule farmi nende käest ära võtma? See peaks ju lõpuks nii minema? Ehk olekski parem farmist lahti saada, alustada otsast peale, selmet olla käsist-jalust seotud selle lohmaka, kunstlikult elus hoitud monstrumi külge. Aga see oli ema vanemate farm ja ema oli sentimentaalne. Mis oli tegelikult üpris isekas, kui järele mõelda. Ben töötas terve nädala farmis ja käis veel nädalavahetusel koolimaja koristamas, oli see vast närune amet. (Kool ja farm ja farm ja kool, sellega oli tema elu piirdunudki enne Diondrat. Aga nüüd oli tekkinud kena kolmnurk talle kulgemiseks: kool ja farm ja Diondra suur maja linna serval.) Kodus söötis Ben karja ja koristas sõnnikut, koolis tegi umbes sama: puhastas riietusruume ja pesi kohviku põrandat, kasis teiste laste paska. Ja pidi veel pool palgast emale loovutama. Perekonnal on ühine rahakott. Kas tõesti? Aga kuidas jääb sellega: laste eest peavad hoolitsema nende vanemad? Kas on ikka tark tegu teha veel kolm last, kui on juba näha, et isegi selle ühe ülalpidamine käib üle jõu? Jalgratas tegi kahtlast häält ja Ben poleks üldse imestanud, kui see oleks ta all laiali lagunenud nagu jaburas multifilmis, kus sõitja avastab lõpuks, et talle on jäänud ainult lenkstang ja sadul. Benile käis tõsiselt närvidele, et ta peab minema igale poole selle neetud rattaga nagu mingi napakas. Selle asemel et sõita autoga. Pole trööstitumat pilti pedaale sõtkuvast poisist, kes saab varsti juba kuusteist, tavatses öelda Trey, pead vangutades ja tema poole suitsu puhudes. Ta ütles seda iga kord, kui Ben oma rattaga Diondrale külla läks. Trey oli muidu täitsa lahe, aga ta lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidi solvavaid märkusi tegema. Trey oli üheksateist, pikkade juustega, mis olid mustad ja elutud nagu kuivanud tõrv, Diondrale mingi ümber nurga nõbu või vanaonu või peresõber või peresõbra kasupoeg, igatahes midagi veidrat. Ta kas rääkis oma sugulusastme kohta iga kord ise juttu või polnud Ben teda lihtsalt tähelepanelikult kuulanud. Polnud ka mingi ime, sest Trey juuresolek ajas Beni alati pingesse, muutis ta teravalt teadlikuks oma kehast. Miks ta niimoodi jalad harkis seisab? Mida teha kätega? Kas panna käed puusa või toppida taskusse? Nii või teisiti, ikka oli imelik tunne. Nii või teisiti polnud lootust pääseda tögamisest. Trey oli sedasorti poiss, kes avastab su välimuses mingi väga väikese, kuid siiski ilmse vea, mida sa ise poleks üldse tähele pannud, ja teeb selle siis teatavaks kõigile, kes juhtuvad olema kuuldekaugusel. Kihvtid kukekad, oli esimene asi, mida Trey oli öelnud nende esimesel kohtumisel. Ben kandis siis teksaseid, mis olid talle vahest ehk üks sentimeeter liiga lühikesed. Kõige rohkem kaks. Kihvtid kukekad. Diondra oli kiljudes naerma hakanud. Ben oli oodanud, kuni Diondra lõpetas hirnumise ja Trey rääkis millestki muust. Ta oli oodanud kümme minutit sõnagi lausumata, oli ainult püüdnud istuda nii, et sokid liiga pikalt püksisääre alt välja ei vahiks. Oli seejärel pagenud tualetti, seadnud rihma lõdvemaks ja sikutanud teksased rohkem puusa peale. Kui ta siis tagasi läks – Diondra alakorruse elutuppa, seal oli sinine vaip ja igal pool pehmed kottistmed –, oli järgmine, mida Trey talle ütles: „No nüüd ripub sul vöö noku peal, mees, sellega sa küll kedagi ära ei peta.”
Ben logistas mööda teerada edasi talve külmas hinguses, lumehelbed lendlesid õhus nagu valged tolmurullid. Kuueteistkümneselt ei saa ta ikkagi endale autot. Emal oli oksjonilt ostetud Cavalier, endine üüriauto. Nad ei saanud endale teist autot lubada, ta oli Beni juba hoiatanud. Ta oleks pidanud siis hakkama emaga autot jagama, kuid see mõte oli Beni jaoks talumatu. Ta kujutas elavalt ette, kuidas ta palub Diondral istuda autosse, mis lehkab sadade võõraste inimeste järele, lootusetult äranärutatud autosse, istmetel haisvad friikartuli- ja spermaplekid, kus kõige tipuks vedelevad veel õdede kooliraamatud ja isetehtud nukud ja plastmassist käevõrud. Sellest ei tuleks midagi välja. Diondra lubas küll, et ta võib juhtida tema autot (Diondra oli seitseteist täis ja seegi oli problemaatiline – kuidagi nadi tunne on olla koolis oma tüdrukust paar aastat maas). Igatahes tundus see palju parem variant: nemad kahekesi punases taga kõrgemaks tõusvas CRXis, kabiinis Diondra mentoolisigarettide lõhn. Slayer põhja keeratud. Oo jaa, hoopis teine tera.
Nad sõidavad ära sellest neetud kolkast Wichitasse, kus Diondra onul on sporditarvete kauplus, ja võib-olla saab Ben sinna tööle. Omal ajal oli Ben püüdnud pääseda nii korv- kui ka jalgpallimeeskonda ja mõlemad olid talle julmalt ära öelnud, umbes nii, et hoia heaga eemale; väljavaade veeta lõviosa nädalast suures müügisaalis, mis on täis korvpalle ja jalgpalle, kätkes endas peent irooniat. Teisest küljest, kui su ümber on pidevalt kõik see varustus, võib sul avaneda võimalus trenni teha ja saavutada tase, mis on vajalik kuhugi liigasse pääsemiseks. Nii et pole halba ilma heata.
Kõige parem selles tulevikuvisioonis oli muidugi Diondra. Neil on siis Wichitas oma korter, kus nad söövad McDonald’si burkse ja vahivad telekat ja seksivad ja tõmbavad igal õhtul ära terve paki sigarette. Ben eriti ei suitsetanud, kui nad polnud koos, see-eest Diondra oli tõsine suitsetaja, ta tossas nii palju, et lõhnas isegi duši alt tulles tubaka järele, võis vabalt ette kujutada, kuidas tal naha vahelt mentooliaurud üles kerkivad. Benile oli hakanud see meeldima, tema jaoks oli see kindlust andev kodune lõhn, nii nagu mõne teise jaoks on värske leiva lõhn. Jah, just nii hakkab see olema: tema ja Diondra, pruunid korgitsalokid geelist krõbedad (veel üks talle ainuomane lõhn – nagu kergelt käärinud viinamarjad), kahekesi diivanil, vahtimas seebikaid, mida Diondra iga päev videole võtab. Ka Ben oli sellest peaaegu sõltuvusse sattunud: suurte õlgadega daamid trimpamas šampust, sõrmes sätendavad teemandid, haudumas petuskeeme või olid petjad nende mehed või keegi kannatas mälukaotuse all ja pettis kõik teised ära. Ta tuleb pärast tööd koju, käed lõhnamas tolmuse naha järele, mida levitavad korvpallid, ja Diondra on ostnud õhtusöögiks midagi McDonald’sist või Taco Bellist ja siis nad mõnulevad niisama või naeravad neid kondiseid naisi seal telekas ja Diondra näitab talle, kellel neist on kõige ägedamad küüned – ta enda küüned on tema jaoks hirmus tähtsad – ja siis ta tahab tingimata Benil küüsi värvida ja huuli ka, talle meeldib seda teha, las ma teen su ilusaks, nagu ta ise ütleb. See lõpeb suure kõdisõjaga, nad on alasti voodil, ketšupipakid selga kleepunud, ja Diondra huilgab nii kõvasti naerda, et naaber hakkab vastu lage koputama. See kujutluspilt polnud siiski päris täielik. Ben oli teadlikult jätnud välja ühe hirmuäratava üksikasja, oli tegelikkuse ees silmad sulgenud. See ei saanud olla hea märk. See tähendas, et kõik oli pelgalt täitumatu unistus. Ja tema oli loll laps, kellel ei tasunud unistada isegi millestki nii armetust, nagu seda on üürikorter Wichitas. Isegi nii tagasihoidlik soov polnud määratud täide minema. Ta tundis jälle tuttavat vihasööstu. Terve ta elu on nagu pikk rida äraütlemisi, mis teda tulevikus kannatlikult ootavad. Totaalne häving. Jälle nägi ta vaimusilmas kirveid, püsse, pikali löödud veriseid kehasid. Karjed sumbusid niutsumiseks ja asemele tuli linnulaul. Ta oleks tahtnud veel kõvemini verd joosta.
Libby Day
Lapsena elasin ma umbes viis kuud Runneri nõo tütre juures Kansase Holcombis, kuni vaene tädi Diane toibus minu eriti metsikust kaheteistkümnendast mürsikuaastast. Ma ei mäleta peaaegu midagi sellest viiest kuust peale klassiekskursiooni Dodge Citysse, tegema tutvust Wyatt Earpi legendiga. Lootsime näha seal püsse, pühvleid, lõbunaisi. Selle asemel viidi kahekümne lapse ringis trügima ja tõuklema kitsukestesse arhiiviruumidesse, kus me pidime vahtima mingeid dokumente – terve päev täis paberitolmu ja vingumist. Earp ise ei avaldanud mulle erilist muljet, kuid ma sattusin vaimustusse