Patty Day
Beni juuksevärvist olid valamusse jäänud tumelillad laialivalguvad plekid. Järelikult oli poiss öösel mingil kellaajal ennast vannituppa lukustanud ja istunud tualetipoti kaane peale lugema juhtnööre juuksevärvi karbilt, mille Patty leidis prügikastist. Karbi peal oli foto õrnroosade huulte ja paažisoengusse lõigatud süsimustade juustega naisest. Patty püüdis ära arvata, kas Ben oli selle varastanud. Ta ei kujutanud hästi ette, kuidas oleks Ben, tema lõug rinnale surutud Ben, tõstnud kassalindile karbi juuksevärvi. Järelikult ta näppas selle. Ja siis oli tema poeg keset ööd seda möga välja mõõtnud, kokku seganud ja peale kandnud. Ta oli seal istunud, kemikaalide mudakäkk punastes juustes, ja oodanud. Kõik see kurvastas Pattyt südamepõhjani. Et selles naisi täis majas oli tema poiss öösel üksinda endal juukseid värvinud. Muidugi oli rumal isegi mõelda, et ta oleks tulnud emalt abi paluma, ja ikkagi, teha seda ise, ilma abiliseta – kui üksildasena ta pidi ennast tundma. Kaks aastakümmet varem oli vanem õde Diane samas vannitoas Patty kõrvadesse augud teinud. Patty oli kuumutanud haaknõela teravat otsa odava välgumihkliga, Diane oli lõiganud kartuli pooleks ja surunud külma niiske lõikepinna õe kõrva taha. Nad olid tuimestanud kõrva jääkuubikuga ja Diane – hoia paigal, hoia paigaaaal! – oli torganud nõela Patty kummina sitke kõrvalesta sisse. Milleks olid nad vajanud kartulit? Vist selleks, et paremini märki tabada. Patty oli pärast esimest auku araks löönud, oli külili vanni libisenud, haaknõel kõrvast välja vahtimas. Diane, keskendunud ja kindlameelne oma telgisuuruses villases öösärgis, oli kummardunud ta kohale, teine kuumaks aetud nõel näpu vahel.
„Ainult üks sekund ja siis on see möödas, sa ei saa jääda ühe auguga, P.”
Diane, tegude inimene. Tööd ei tohtinud pooleli jätta, ei halva ilma ega laiskuse või valutuksetes kõrva, sulanud jääkuubiku või hirmunud väikese õe pärast.
Patty keerutas oma kuldseid kõrvarõnganupukesi. Vasak oli liiga ääre peal, ta oma süü otsustaval hetkel liigutamise pärast. Ja ikkagi, seal nad olid, kahekordne meeldetuletus teismeea mässumeelsusest, ja õde oli olnud ta kõrval, nii nagu ka siis, kui ta esimest korda suu huulepulgaga kokku määris või kinnitas pükste külge mähkmesuuruse naistesideme, millalgi 1965. aasta paiku. Teatud asjad pole mõeldud üksinda tegemiseks.
Ta kallas Cometi pudelist puhastusainet kraanikaussi ja hakkas nühkima, see muutis vee roheliseks tindiks. Diane pidi varsti kohale jõudma. Diane tavatses kesknädalal nende poolt läbi hüpata, kui „juhtus autoga liikvel olema” – tema viis teeselda, nagu oleks viiekümnekilomeetrine sõit farmi õe poole lihtsalt osa tema päevastest toimetustest. Diane pöörab selle Beni viimase tembu muidugi naljaks. Alati, kui Pattyle tegid muret kool, õpetajad, farm, Ben, tema abielu, lapsed, farm (1980. aastast alates oli see alati, alati, alati farm), oli see Diane, keda ta vajas, nagu mõni vajab kanget alkoholi. Diane, kes istuks nende garaažis lamamistoolis, suitsetades ühe sigareti teise järel, nimetaks Pattyt tobukeseks, käsiks tal vabamalt võtta. Mured leiavad su ise üles, pole vaja neid külla kutsuda. Diane’i silmis olid mured peaaegu et elusolendid, kleepuvate sõrmedega vereimejad elukad, nad tuli viivitamatult minema ajada. Diane ise ei muretsenud kunagi, ta jättis selle vähem ettevõtlikele naistele.
Kuid Patty ei osanud vabamalt võtta. Ben oli muutunud viimase aastaga nii eemalolevaks, ta oli nagu keegi võõras ja veider pinges laps, kes sulgus oma tuppa ja ümbritses ennast muusikaga, mis pani seinad värisema, ukse alt paiskusid välja karjuvad laulusõnad nagu röhatused. Jahmatavad sõnad. Alguses ei vaevunud Patty neid kuulama, see muusika oli nii kole, nii hüsteeriline, aga kord oli ta linnast varem tagasi jõudnud, siis kui Ben arvas ennast üksi kodus olevat – siis jäi Patty poja ukse taha seisma ja seda röökimist kuulama:
Mind pole enam,
ma olen sulan’d,
mu hinge võttis kurat,
nüüd olen ta poeg.
Nõel jäi toppama ja jälle kostis räme refrään: mind pole enam, ma olen sulan’d, mu hinge võttis kurat, nüüd olen tema poeg. Ja uuesti. Ja veel uuesti. Kuni Patty taipas, et Ben seisab seal plaadimängija juures, tõstab nõela tagasi ja laseb neil sõnadel korduda, nagu see oleks mingi palvus. See oli Diane, keda ta vajas. Kohe praegu. Diane, lösutamas diivanil nagu sõbralik karu, seljas üks ta kolmest kulunud flanellsärgist, nüüdsel ajal närimas nikotiininätsu, üht teise järel: sa ju mäletad, Patty, kuidas sa tulid koju minikleidiga ja vanemad kukkusid õhku ahmima, nagu sa oleksid nüüd kadunud hing. Aga sa ei olnud ju, mis? Sa olid lihtsalt laps. Temaga on sama lugu. Ja Diane nipsutaks sõrmi, nagu see olekski nii lihtne. Tüdrukud passisid vannitoa ukse taga ja kui ta välja tuleb, on nad teda ootamas. Nad olid nühkimise helide ja ema pomina järgi juba taibanud, et jälle on midagi hullusti, suutmata veel otsustada, kas kiskuda nuttu või kukkuda süüdistama. Iga kord, kui Patty pisaraid valas, pani see vähemalt kaks neist kaasa itkema ja siis, kui keegi lastest oli pahandust teinud, lasti lendu suurelisi süüdistusi. Day naised olid karjainstinkti kehastus. Ja elasid farmis, karjainstinkti pärusmaal. Patty loputas oma käsi, mis olid marraskil, punased ja krobelised, ja vaatas peeglisse, et olla kindel, ega silmis ei värele pisarad. Ta oli kolmkümmend kaks, kuid nägi oma kümme aastat vanem välja. Otsmik oli kurdus nagu lapse volditud paberlehvik, kanavarbad silmanurkades. Punastes juustes välkusid valged traatjad karvad ning ta oli inetult kõhn, puha mügarikud ja väljasopistused, nagu ta oleks neelanud alla riiulitäie ebamäärast koli: haamreid ja koipalle ja paar tühja pudelit. Ta ei näinud välja nagu keegi, keda sa tahaksid kaisutada, ja tõepoolest, tema lapsed ei püüdnud talle kunagi kaissu pugeda. Michelle’ile meeldis harjata ta juukseid (kärsitult ja agressiivselt, nii nagu Michelle tegi peaaegu kõike) ja Debby toetus ema vastu, kui nad juhtusid lähestikku seisma (lõdvalt ja hajameelselt, nii nagu oli tema viis). Vaene Libby hoidus teda üldse puudutamast, kui ta just polnud kõvasti haiget saanud, ja see oli omamoodi mõistetav. Patty keha oli nii kulunud, et kahekümnendate poole peal olid isegi ta nibud korbatanud – ta oli hakanud peaaegu kohe Libbyt pudelist toitma.
Ahtas vannitoas polnud kosmeetikakappi (mida ta siis teeb, kui tüdrukud juba keskkoolis käivad – üks vannituba nelja naise peale – ja mida peaks tegema Ben? Ta silme ette kerkis korraks masendav kujutluspilt oma pojast kusagil motellitoas, ihuüksinda keset lapselikku korralagedust, räpased käterätikud ja halvaks läinud piim), nii et Patty hoidis oma nappi varustust kraanikausi serval. Ben oli kõik ühte nurka kokku lükanud – aerosooldeodorant ja juukselakk, pisike purk talki, ta ei mäletanud, et oleks seda kunagi ostnud. Totsikud olid nüüd täis samasuguseid violetseid plekke, mis laigutasid valamut. Ta pühkis need puhtaks, nagu pühitakse portselanist nipsasju. Patty polnud valmis jälle kaubamajja minema. Kuu aja eest oli ta sõitnud Salinasse, positiivselt meelestatud, lootusrikas, et osta endale midagi välimuse kohendamiseks: näokreemi, näovett, huulepulka. Ta oli torganud rinnataskusse kahekümnelise, ekstra selle osturetke tarbeks. Meeletuks laristamiseks. Kuid juba kas või näokreemide arutu valik – niisutavad, kortsuvastased, kaitseks päikese eest – oli ta lootusetult segadusse ajanud. Sa ju võisid osta niisutaja, kuid siis oleks pidanud ostma ka sama sarja puhastaja ja siis veel mingi toniseerija ja sa polnud veel jõudnud isegi öökreemini, kui arve oli juba üle viiekümne. Ta oli poest tühjade kätega välja tulnud, aru pähe pandud ja ennast rumalana tundev.
„Sul on neli last, mitte keegi ei oota, et sa näeksid välja nagu roosinupp,” oli Diane’i kommentaar.
Kuid mõnikord oleks ta siiski tahtnud näha välja nagu roosinupp. Mitu kuud tagasi oli Runner ei tea kust järsku välja ilmunud, päevitunud jume ja sinised silmad ja põnevad lood kalapüügist Alaska vetes ja Florida võiduajamistest. Oli lihtsalt seisnud uksel, sihvakas oma räpastes teksastes, nagu ta polekski kolmeks aastaks nende elust kadunud, suvatsemata perele sentigi saata. Küsis, kas ta tohib seni nende pool peatuda, kuni saab ennast sisse seatud – otse loomulikult oli ta rahast lage, kuid ulatas Debbyle soojaks läinud pudeli kokakoolat, millest ta oli pool ära joonud, nagu mingi kallihinnalise kingituse. Runner vandus, et ta teeb farmis vajalikke parandustöid ega tee lähenemiskatseid, juhul kui Patty ei peaks seda tahtma. Siis oli suvi ja Patty lubas tal magada diivanil, kuhu tüdrukud tormasid hommikul