Laskusime trepist keldrikorrusele ja jõudsime ukse juurde, mis oli täis kleebitud plakateid: Boks 22: Lizzie Borden, kelle kord on? Kollektsionäärid ostavad ja vahetavad meeneid! Boks 28: Karla Brown – päevakorral hambajäljed. Boks 14: Rollimäng – Casey Anthony ülekuulamine! Boks 15: Tomi lahke pakkumine – Jonestowni oma suhkrumagus Fanny Adams!
Järsku jäi mu pilk pidama sinisel plakatil, mille nurka kaunistas viletsa kvaliteediga kopeeritud foto minust endast: Milline päev! Kinnakee, Kansas, verepulm farmis – põhjalik arutelu pluss väga-väga eriline KÜLALINE!!!
Kaalusin jälle jalgalaskmist, kuid uks lendas lahti ja ma leidsin ennast niiskest ilma akendeta keldrist, kus umbes kakssada inimest karjusid üksteisele kõrva, käed kaaslaste õlgadel. Kunagi kooliajal näidati meile dokumentaalfilmi rohutirtsuparve hävitustööst kesklääne põldudel ja nüüd ma nägin seda jälle: mind jõllitasid lugematud pungis silmad, suud jahvatasid, käed vehkisid, küünarnukid püsti. Ruum meenutas laadaplatsi, jagatud boksideks odavate kettidest vaheseintega. Iga boks oli pühendatud mingile teatud mõrvale. Neid paistis olevat neljakümne ringis. Generaator andis hädavaevu voolu pikale rivile paljastele pirnidele, mis siin-seal peade kohal kõikudes inimesi tontliku valgusega üle kallasid, muutes näod surnumaskideks.
Ruumi kaugemas otsas märkas mind Lyle ja hakkas läbi inimmere minu poole loovima, endale õlaga teed tehes, suure kiiruga, külg ees. Mööda minnes semudele kätt pihku surudes. Paistis, et Lyle on selles seltskonnas tähtis nina, sest kõik tahtsid teda puudutada, talle midagi rääkida. Ta kummardus, et keegi saaks talle kõrva sosistada, ja kui ta ennast jälle sirgu ajas, tabas peaga üht elektripirni, mispeale kõik ta ümber naerda hirnusid, nägudel hüplev valgus, mis tõi meelde politseiauto vilkuri. Meeste näod. Noorukite näod. Nende seas vaid mõni üksik naine – neli, niipalju kui mina nägin, kõik prillidega ja inetupoolsed. Ega mehed ka iluga hiilanud. Leidus vuntsidega professoritüüpe; silmapaistmatuid magalatest pärit issisid; ja terve kari kahekümnendates aastates noorukeid kahetsusväärse soengu ja nohikuprillidega, kes kangesti meenutasid Lyle’i ja tüüpi, kes oli mu keldrikorrusele juhatanud. Keskpärane välimus, millest ometi uhkas geniaalsusele viitavat arrogantsust. Nii et seda oleks saanud lausa pudelisse panna. Lyle jõudis viimaks minu juurde, mehed ta selja taga muhelemas, nagu nad peaksid mind tema uueks tüdrukuks. Ta vangutas pead. „Vabandust, Libby. Kenny pidi mu mobiilile helistama, kui te kohale jõuate, et ma saaksin teid isiklikult vastu võtta.” Ta põrnitses üle minu pea Kennyt, too tegi õlakehituse juurde kuuluvat häält ja lahkus. Lyle lükkas mind läbi rahvahulga edasi, sõrm peremehelikult mu õla vastas. Mõned kandsid kostüümi. Mustas kuues ja musta kõrge kübaraga mees pakkus minust mööda trügides mulle kommi ja naeris. Lyle pööritas silmi ja seletas: „Frederick Bakeri hullunud fänn. Viimastel aastatel oleme püüdnud rollimängud välja tõrjuda, aga … sellel on liiga palju poolehoidjaid.” „Ma isegi ei tea, mida see tähendab,” ütlesin, tundes, et see kõik on minu jaoks liig. Mu ümber rüselesid võõrad küünarnukid ja õlad, mis mind jälle tagasi tõukasid, kui olin veidigi edasi liikunud. „Ausalt, tõsiselt, ma ei mõista, mis kurat siin praegu toimub.” Lyle ohkas kärsitult, vaatas kella. „Kuulge, meie üritus algab alles keskööl. Kas tahate, ma hakkan teile giidiks, annan seletusi?” „Ma tahan oma raha.”
Lyle näris alahuult, tõmbas tagataskust ümbriku ja pistis selle mulle pihku, kummardus samal ajal mu kõrva äärde ja palus, et ma raha alles hiljem üle loeksin. Ümbrik tundus paks ja ma rahunesin pisut. „Las ma tutvustan teile siin paiku.” Me tegime keldrile tiiru peale, paremal ja vasakul ahtad boksid, mille traatvõrgust vaheseinad meenutasid mulle koeraaedikut. Lyle pani jälle sõrme mu käsivarrele, et mind edasi talutada. „Mõrvaklubi – muuseas, ärge laitke seda maha, me teame isegi, et nimetus on mage, see lihtsalt jäi külge. Aga Mõrvaklubi, lühendatult MK – kord aastas toimub suur kokkutulek just siin Kansas Citys … Seda et, nagu ma juba mainisin, on see mõeldud eelkõige nende jaoks, kes tahavad leida lahendust. Ja on elavalt huvitatud. Kuulsatest mõrvadest. Alates Fanny Adamsist kuni …” „Kes on Fanny Adams?” torkasin vahele ja minus tõstis pead armukadedus. Olin arvanud, et mina olen siin eriline. „Ta oli kaheksa-aastane tüdruk, kes raiuti tükkideks 1867. aasta Inglismaal. Tüüp, kes meist äsja mööda trügis, see kostüümis ja kõrge kübaraga, etendas mõrvari, Frederick Bakeri osa.”
„Täiega haige mõte.” Järelikult eelajalooline juhtum. Tore. Ei paku mulle konkurentsi.
„Nojah, aga see on üks kurikuulus mõrv.” Ta tabas mind nägu krimpsutamas. „Hästi, nagu ma ütlesin, rollimängud on üpris vastik haru. Enamik neid juhtumeid on ammu lahendatud, eks ole, pole seal enam midagi mõistatada. Ma ise olen huvitatud ainult lahenduse leidmisest. Meie hulgas on endisi politseinikke, juriste …”
„Kas rollimänge tehakse ka … minu juhtumist? Minu perekond, kas siin etendatakse ka seda?” Turske sell triibutatud juustega, kaenlas punase kleidiga täispuhutav nukk, jäi keset voogavat rahvamassi seisma, oleks mulle peaaegu peale astunud, ta isegi ei märganud mind. Nuku plastikust sõrmed kõditasid mu põske. Keegi mu selja taga hüüdis: Scott ja Amber! Lükkasin turske tegelase kõrvale, püüdsin tabada teiste seas kedagi, kes kannaks minu ema kostüümi või Beni oma – mu pilk otsis punase parukaga tõbrast, kes vehib kirvega. Mu käsi tõmbus rusikasse.
„Ei, ei, muidugi mitte,” vastas Lyle. „Mitte iialgi, Libby, ma ei laseks sel sündida, et keegi etendaks … seda. Kindlasti mitte.”
„Miks on siin ainult mehed?” Ühes boksis, millest me parajasti möödusime, istus kaks töntsakat meest ja vaidles vihaselt Missouri kolkas toime pandud lapsetapmiste teemal.
„Ei ole ainult mehed,” väitis Lyle haavunult. „Enamik lahenduse otsijaid on tõesti mehed, aga no kuulge, kui te lähete näiteks ristsõnamõistatuste harrastajate kokkutulekule, näete samasugust pilti. Naisi huvitab rohkem, kuidas seda öelda, suhtlemine. Nad tahavad rääkida, miks nad samastuvad ohvriga – võib-olla oli neilgi vägivaldne abikaasa või midagi sellist –, joovad tassi kohvi, ostavad vana foto. Aga me oleme muutunud ettevaatlikuks, sest mõned neist … no nad võtavad liiga südamesse.”
„Just, milleks selline nõretav tundelisus,” õelutsesin mina, paadunud silmakirjateener.
Lyle jättis selle õnneks tähelepanuta. „Praegu näiteks on nad kõik nagu arust ära tolle Lisette Stephensi pärast.” Ta osutas oma selja taha, kus väike rühm naisi seisis kobaras arvuti ümber, kaelad õieli nagu hanekari. Trügisin Lyle’ist mööda nende juurde. Naised vaatasid Lisette’i-teemalist videomontaaži. Lisette ja tema õpingukaaslased. Lisette ja tema koer. Lisette ja temaga väga sarnane õde. „Näete nüüd?” küsis Lyle. „Nad ei otsi lahendust, ainult vahivad seda, mida võiksid sama hästi kodus netist vaadata.” Lisette Stephensi puhul oli häda selles, et polnud millestki kinni hakata: tal ei olnud kallimat ega abikaasat, ka mitte vapustatud töökaaslasi ja ükski kahtlane vangis istunud töömees polnud tema korteris remonti teinud. Tema kadumisele ei leidunud muud seletust peale selle, et ta oli ilus tüdruk. Just selline, keda inimesed märkavad. Tüdruk, kelle kadumist meedia suure õhinaga kajastama tõttab. Pugesin laua juurde, kus seisis virn dressipluuse peale triigitud kirjaga: toome Lisette’i koju. Kakskümmend viis dollarit tükk. Fännitare köitis siiski ainult arvutiekraan.