„Oi, loodan, et sa ei karda koeri, ta on mul nii sõbralik,” ütles Barb ja vaatas, kuidas loom minu poole üles hüppas. Ma vihkan koeri, väikesed armsad koerad kaasa arvatud. Tõstsin käed üles näitamaks, et ei kavatse teda patsutada. „Kuule nüüd, Weenie, lase meie sõber ilusasti läbi,” lalises perenaine. Elukas meeldis mulle isegi veel vähem pärast seda, kui olin ta nime kuulnud.
Ta pani mu istuma elutuppa, mis oli mööblit täis topitud: toolid, diivan, vaip, padjad, kardinad, kõik oli pehme ja ümarate servadega, tekstiili peal veel uus kiht tekstiili. Ta sebis mõnda aega edasi-tagasi, hõikas üle õla, selle asemel et paigale jääda, küsis kaks korda, mida ma juua tahan. Vaist ütles mulle, et ta üritab joota mulle müstilist ürditeed või jasmiinieliksiiriga smuutit mullalõhnalises savikruusis, ning ma pidasin paremaks küsida ainult vett. Otsisin pilguga likööripudeleid, kuid ei näinud ühtegi. Ikkagi neelati selles majas tablette, kindel mis kindel. Kõik paistis selle naise pealt maha libisevat, nagu ta ise oleks kaetud libeda magustatud kihiga. Ta tõi kahe kandiku peal võileibu, pidime sööma neid elutoas. Mu klaasis oli jääkuubikuid rohkem kui vett. Sain selle kahe sõõmuga tühjaks joodud. „Aga räägi ometi, kuidas Benil läheb, Libby?” küsis ta, kui oli viimaks maha istunud. Barb oli seadnud oma kandiku täpselt enda kõrvale. Et saaks kiiresti taganeda. „Noh, ma ei tea. Ma ei suhtle temaga.”
Barb ei paistnud mind päriselt kuulavat, ta oli timminud oma kuulmismeele mingi sisemise raadiokanali lainele. Mis võis mängida näiteks kergekaalulist džässi. „Otse loomulikult, Libby, tunnen ma ennast suure süüdlasena, kuigi raamat ilmus alles pärast otsuse väljakuulutamist, nii et seda see ei saanud mõjutada,” seletas ta rutakalt. „Ja ometi, mina tegin ju samamoodi ennatlikke järeldusi. Küsimus on ajas, milles me elasime. Sina olid siis nii väike, ma tean, sa nagunii ei mäleta, aga need kaheksakümnendad. Saad aru, siis oli päevakorral saatanakummardamise paanika.” „Mis asi?” Mõistatasin endamisi, kui sageli ta kavatses mind vestluse käigus nimepidi nimetada. Paistis olevat seda tüüpi. „Kõik tolleaegsed psühhiaatriaringkonnad, politsei, juriidilised instantsid, kogu see kupatus – kõik nad nägid siis ju igal pool sataniste. See oli justkui … trendikas.” Ta kummardus mulle lähemale, kõrvarõngad tilbendamas, sõrmed nähtamatut tainast sõtkumas. „Inimesed päriselt uskusid, et oli olemas mingi kõikjale ulatuv satanistide võrgustik, et see oli juba täitsa tavaline nähtus. Teismeline hakkab kummaliselt käituma – kindlasti saatanakummardaja. Lasteaialaps tuleb koju kahtlase sinikaga või ütleb midagi ogarat oma suguelundite kohta – järelikult on tema õpetajad saatanakummardajad. Sest vaata, sa ju mäletad McMartini lasteaia kohtuasja? Need vaesed õpetajad kannatasid aastaid karjuvat ülekohut, enne kui süüdistus tagasi võeti. Satanismipaanika. Meelierutav teema. Ma läksin õnge, Libby. Me ei vaevunud süvenema.”
Koer tuli mind nuusutama ja mina tõmbusin pingule, lootsin, et Barb kutsub ta ära. Kuid ta ei pannud tähele, ta pilk oli kleepunud rippuvale värvilisest klaasist päevalillele, mis mu pea kohal aknast langeva valguse kuldseks värvis.
„Ja muidugi, mu raamat lihtsalt toimis,” jätkas Barb. „Nüüd ma olen valmis seda tunnistama, Libby, aga mul võttis tubli kümme aastat aega, enne kui vaatasin uuesti läbi terve hulga tõestusmaterjali, mis ei läinud kokku selle „Ben on satanist” teooriaga – ma olin nii mõnelgi puhul silma kinni pigistanud.”
„Nagu näiteks?”
„Hm, nagu näiteks tõsiasi, et sind oli ilmselgelt töödeldud, sind ei saanud kuidagimoodi pidada usaldusväärseks tunnistajaks, sest sulle määratud psühhiaater, kes pidi – tsiteerin – su „meeled avama” tegelikult pani sulle sõnad suhu.”
„Doktor Broner?” Ma mäletasin doktor Bronerit, vuntsidega hipinoorukit, suur nina ja pisikesed silmad nagu sõbralikul elukal mõnes lasteraamatus. Ta oli ainus inimene peale tädi Diane’i, kes mulle terve tolle aasta sees üldse meeldis, ühtlasi ainus, kellele ma tolle öö sündmustest rääkisin, sest Diane ei tahtnud seda teemat puudutada. Doktor Broner.
„Soolapuhuja,” teatas Barb itsitades. Kavatsesin vastu vaielda, kaitsepositsioonile surutud – mutt oli mind lausa näkku valelikuks tembeldanud ja tal oli muidugi õigus, aga ikkagi ajas vihale –, kuid ta laskis juba edasi. „Ja siis veel sinu isa alibi! See tema armuke? Kuidas võis keegi neid uskuma jääda? Su isal puudus vettpidav alibi ja pealegi oli ta päris paljudele päris palju raha võlgu.”
„Mu emal polnud üldse raha.”
„Siiski rohkem kui su isal, usu mind.” Ma uskusin. Ükskord saatis isa mu naabrite juurde, et nad mulle halastusest sooja toitu annaksid, ja käskis vaadata seal diivani polsterduse ääre alla, kuhu võib kergesti peenraha pudeneda – ma pidin leitud sendid talle tooma. „Siis oli veel vere sees mehe kingajälg, selle sinna jätja jäigi välja selgitamata. Kuigi teisest küljest – kogu kuriteopaik oli lootusetult segi trambitud, jälle üks tõsiasi, mille ma oma raamatust välja jätsin. Päev otsa saalis seal inimesi sisse-välja. Sinu tädi tõi sealt terved kapitäied kraami ära, riideid ja muud tarvilikku sinu jaoks. Politsei poleks tohtinud midagi sellist lubada. Aga keegi ei hoolinud. Inimesed olid nagu arust ära. Ja siis oli nagu varnast võtta see veidrikust teismeline poiss, kohalik rahvas ei sallinud teda eriti, tal polnud raha, ta ei osanud enda eest seista ja juhuslikult meeldis talle hevimuusika. Tagantjärele piinlik mõelda.” Ta parandas kiiresti: „Hirmus ülekohus. Tragöödia.” „Kas on midagi, mis saaks Beni aidata?” küsisin ja tundsin, kuidas mul seest õõnsaks läks. Avastus, et Beni kindlalt süüdi mõistnud hääletoru oli nüüdseks meelt muutnud, ajas mul südame pahaks. Nagu ka kohtumine veel ühe tüübiga, kes leidis, et mina olin valet vandunud. „Sina vähemalt püüad teda aidata, eks ole? Kardan, et nii pika aja järel ei saa enam eriti midagi muuta, isegi amnestia võimalus on ajaliselt umbe läinud. Ainus lootus oleks habeas corpus, aga see … te peaksite tulema lagedale täiesti uue ja olulise seigaga, et asi käima lükata. Näiteks ümberlükkamatu DNA-jälg. Õnnetuseks on kõik su pereliikmed kremeeritud, nii et …” „Just, eks ole, ja suur tänu,” torkasin vahele – ma pidin kohe praegu tagasi koju pääsema. „Nagu juba ütlesin, ma kirjutasin selle raamatu pärast kohtuotsuse väljakuulutamist, aga kui ma saan sind ükskõik kuidas aidata, Libby, siis palun anna teada. Minul lasub siiski omajagu süüd. Ma ei kavatse vastutusest kõrvale hoida.” „Kas sa oled teinud mingi avalduse, teatanud politseile, et ei pea enam Beni süüdlaseks?” „Nojah, ei ole. Paistab, et suurem osa inimestest taipas juba ammu, et Ben pole mõrvar,” ütles Barb ja ta hääl muutus veel kiledamaks. „Sina kindlasti võtsid oma tunnistuse ametlikult tagasi? Sellest peaks ju palju abi olema.” Ta ootas, et ma hakkan nüüd rääkima, seletan talle ära, miks ma olin tema juurde tulnud. Kinnitan talle: loomulikult on Ben süütu, ma ajan kõik kenasti korda. Ta istus ja vahtis mind, sõi oma võileibu, näris iga suutäie korralikult läbi. Võtsin oma kandikult võileiva – kurk hummusega – ja panin tagasi, niiskele leivale jäi mu sõrmejälg. Seinu katsid raamaturiiulid, kuid seal olid ainult eneseabiõpikud. „Avatud päikesele!”; „Julgelt edasi, tüdruk”; „Kuidas lõpetada enda süüdistamine?”; „Selg sirgu, vaade üles”; „Ole ise oma parim sõber”; „Mine eluga edasi, et elus edasi jõuda!” Ja nii edasi ja nii edasi, hulluksajavalt rõõmsameelne, julgustav jura. Mida rohkem ma neid vaatasin, seda halvemini ma ennast tundsin. Taimedega ravitsemine, positiivne mõtteviis, endale andestamine, oma vigadega leppimine. Üks raamat õpetas isegi seda, kuidas pikatoimelisust ravida. Ma ei usalda eneseabiinimesi. Aastaid tagasi lahkusin baarist ühe sõbra sõbra seltsis – normaalne noormees, päris tore, kena välimusega, siilisoeng ja korter samas lähedal. Pärast seksi, kui ta oli magama jäänud, hakkasin mina tema toas nuuskima ja avastasin, et ta laud on kaetud kleepuvate meelespealehekestega:
Ära muretse pisiasjade pärast – need on ainult pisiasjad.
Kui me vaid ei püüaks nii kangesti õnnelikud olla, võiksime rohkem nautida.
Naudi oma elu – see ei kesta igavesti.
Ära muretse, ole rõõmus.
Minu jaoks olid need üles kirjutatud vabalt võtmise käsud hirmutavamad